Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktor Arnold Pastak saab uhkusega kinnitada, et Eesti vanim põllutöökool on kümne aasta jooksul läbi teinud tähelepanuväärse arengu ja viimased viis aastat on õppima tulijaid järjest lisandunud.
Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool katab kogu toiduahela
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Meil on 290 pärast põhikooli meile tulnud õpilast, lisaks umbes 500 täiskasvanut. Korraldame ka lühemaid ja pikemaid kursusi ja koolitusi, kus osaleb veel ligi 700 inimest aastas. Põllumajanduskooli jaoks on meie õpilaste arv väga korralik. Kui mõtleme, et 1999. aastal lõpetas meil vaid kolm põllumeest, siis praegu saame tõdeda, et oleme üsna populaarsed.”
Õppijaid igas vanuses
Kool alustas tegevust 1914. aastal Kõo mõisas Kõrgemajärgulise Alampõllutöökoolina, mis 1917. aastal muudeti põllutöökeskkooliks. 1920. aastast jätkas kool Eesti Aleksandri Põllutöökeskkooli nime all tegevust juba Olustveres. Nimed on vahetunud, aga kool tegutseb tänaseni. Põllumajandusliku kallakuga koolist on nüüdseks saanud haridus- ja teadusministeeriumi hallatav kutseõppeasutus, millele kuulub Baltikumi kõige täiuslikumalt säilinud mõisakompleks 29 ehitise ja rajatisega. Kool pakub põhikooli- ja gümnaasiumijärgset kutseõpet ning täiend- ja ümberõpet täiskasvanutele. Õppekavarühmad on põllundus ja loomakasvatus; reisimine, turism ja vaba aja veetmine; majutamine ja toitlustamine; toiduainete töötlemine; sekretäri- ja kontoritöö; majandusarvestus ja maksundus ning käsitöö. „Ühendame kolm maaelu valdkonda ühtseks toiduainete ahelaks alates tooraine tootmisest, jätkates töötlemise ja toiduvalmistamise ning lõpetades teenindusega,” tutvustab direktor Arnold Pastak. Koolil on õppetalu, mis moodustati 1994. aastal Olustvere Sovhoostehnikumi reorganiseerimise käigus. Õppeasutuse omandis on 507 hektarit maad, lisaks kasutab õppetalu ligemale kolmesadat hektarit renditud põllumaad. Toiduainete töötlemise õpetamiseks ehitati 2010. aastal nüüdisaegne õppetööstus ja -köök. Tootmispraktikat tehakse tugevates kodumaistes ettevõtetes ja mitmes välisriigis. Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool on kutseõppeasutuste kvaliteediauhinna võitja aastail 2007 ja 2013. Uusi õppijaid oodatakse dokumente esitama alates 5. juunist.
Teooria ja praktika käsikäes
Direktor Arnold Pastak on kooliga seotud juba 41 aastat – siin õppinud, õpetanud ja kooli juhtinud. Vaid seoses EPA ja sõjaväega tulid mõneaastased pausid sisse. „Oleme üks kahest koolist, kus Eestis põhihariduse baasil põllumajandust üldse õpetatakse, peale meie on veel Järvamaa Kutsehariduskeskus. Praegu õpetatavad erialad on meil välja kujunenud igati loogilist rada pidi. Maaturismi ja kodumajanduse erialad tulid 1995. aastal koos PHARE projektiga, sest meil on mõisakompleks ja mõistlik oli teenindussuund juurde võtta. Kodumajandusest sai peagi koka eriala. Üheksakümnendate keskel lisandusid raamatupidamine ja sekretäritöö, sest nende järele oli suur nõudlus. 2006. aastal liideti meiega Õisu Toiduainetetööstuse Tehnikum ja 2010. aastal saime valmis õppetööstuse koos laboritega. Meil on liha, piima, jookide ja pagariõpetuse laborid. Koostöös Viljandi Kultuuriakadeemiaga lisandus aastatuhande alguses käsitöö. Mida iganes õpetame, teeme selgeks nii teooria kui ka praktika, kunagi pole me kuivalt raamatupõhised. Õpilaste käsutuses on lina- ja lapikoda, villa- ja käsitöökoda, sepikoda, keraamikakoda, leivakoda, klaasikoda, meekoda. Neisse kõigisse korraldame huvilistele ekskursioone. Meil on oma kindlad asjad ajada ja püüame dubleerimist miinimumi viia. Ainsana Eestis õpetame mesindust, jookide- ja piimatehnoloogiat. Lihatoodete tehnoloogiat õpetatakse peale meie veel Tartus. Põllumajandusõppesse tullakse Olustverre üle Eesti, teistele erialadele enamasti lähemalt,” võib Arnold Pastak rahul olla.
Olustvere kool on üle elanud raskeidki aegu, aga huvi siinse hariduse vastu kasvab. „Põllumajanduse erialadele oleme saanud kõik tahtjad vastu võtta. Toiduainete tehnoloogias on väga suur täiskasvanud õppijate huvi, aga põhihariduse baasil tulijaid võiks enam olla. Vahest pole nii noor inimene veel suutnud enda jaoks määravaid otsuseid teha. Sellest on kahju, sest tegelikult on tänapäevane toiduainetööstus väga põnev, modernne ja viisakas eriala. Kunagine kuvand, et näiteks lihakombinaat on üks verine ja kole koht, on läbi ja lõhki eksitav. Ka turismiteeninduse spetsialiste suudaksime senisest rohkem vastu võtta. Kõige tähtsam on siiski, et oleme Eesti taasiseseisvusaja haridusreformide ajal püsima jäänud ja viimase kümne aasta jooksul suutnud hoogsalt areneda ja investeerida. Meid on toetanud nii Eesti riik kui ka Euroopa Liit, lisaks teenime ise, sest kogu õppeprotsess on suunatud millegi tootmisele või teenindusele.”
Pastak usub, et tasemel kutseharidust ootavad ees head ajad. „Riigigümnaasiumide reform mõjutab kutseharidust tõenäoliselt positiivselt. Praegu on veel omajagu niinimetatud torukoole, kus õpitakse esimesest kaheteistkümnenda klassini välja ning kust peale üheksandat klassi keegi õpilast väga ära lasta ei taha. Kui põhikoolid ja gümnaasiumid lahku lähevad, pilt muutub. Eesmärk on, et 35 protsenti põhikoolilõpetajatest läheks kutseharidusse, aga seda pole veel saavutatud. See oleks mõistlik määr. Kindlasti rõhutan, et kellelgi ei ole kutsekooli valimise tõttu tee kõrghariduse poole kinni, meilt on Maaülikooli ja teistessegi kõrgkoolidesse mindud küll ja veel. Kui Maaülikooli silmas pidada, siis tänu erialastele oskustele on meie diplomiga noor sisseastumisel isegi eelisseisus. Ja tööta meie lõpetajad ei jää. Esialgne palk ei pruugi küll kohe uhke olla, aga kuskilt peab alustama, peaasi et tööd ei karda. Praktikakohtadega pole meil mingit muret. Gümnaasiumisse tasub minna nendel, kes tahavad valida akadeemilisemat suunda. Kes tahab lisaks teadmistele oskusi omandada, võiks põhjalikult kaaluda kutseharidust. Eriti veel, kui üldainete tulemused ei ole kuigi silmapaistvad.”
Tingimused on head
Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli hooned on heas korras, mõisapark hooldatud, spetsialistid tugevad ja õppetöös kasutatav tehnika nüüdisaegne. Õpilaskodu, kus elab kaks kolmandikku koolis õppijatest, on mugav ja tänapäevane, õpilaste käsutuses on spordi- ja jõusaal, tegutsevad spordi- ja isetegevusringid. Viljandi oma teatri ja kinoga ei asu kaugel, raamatukogu on koolil endal olemas. „Lapsevanematele rahustuseks: kord on siin majas. Me arvestame sellega, et ealiste iseärasuste tõttu võib teismelistel vahel distsipliiniga probleeme olla, aga laias laastus on noored väga toredad. Mida kauem olla ema-isa tiiva all, seda aeglasemaks ja keerulisemaks see iseseisvaks kasvamine kujuneb. Pakume õpilastele tasuta hommikuputru ja lõunasööki, õpilaskodus on toidutegemisvõimalus. Kes hästi õpib, saab kuus 60 eurot õppetoetust. Kui noor läheb praktikale ja teeb head tööd, makstakse talle praktikatasu,” kiidab direktor õpilaste eluolu.
„Viimaste aastate investeeringud on meil suures osas läinud põllumajandustehnikasse, sest see areneb jõudsalt ja aegunud tehnikat pole mõtet õpetada. Ulatuslikum masinapargi uuendamine oli meil 2013. aastal, aga igal aastal liisime või ostame midagi juurde: kombainid, traktorid, külvikud jne. Meil on koos rendimaadega üle 600 hektari haritavat maad ja suuregabariidilist tehnikat on nii palju, et järgmisena tahamegi ehitada masinahalli. See on juba projekteerimisel.”
Lähemast ja kaugemast tulevikust kõneledes on Arnold Pastak veendunud, et tihe koostöö ettevõtetega peab jätkuma. Ikka selleks, et teooria, praktika ja ettevõtete tööjõuvajadused oleksid tasakaalus. „Kool ei tohi kapselduda. Me ei õpeta enda, vaid ettevõtete jaoks. Enamik töid on tänapäeval masinatega tehtavad, masinaid peab üha paremini tundma. Muuseas, ka tüdrukud saavad suurepäraselt hakkama tehnikaga, kus meeste lihasejõud enam suurt rolli ei mängi. Olustvere kooli peamine siht on, et lõpetajad oleksid valmis iseseisvalt mõtlema, analüüsima ja aru saama, mis ümberringi toimub, ning käituma vastavalt sellele. Kõik järjest digitaliseerub ja sellega tuleb kohaneda. Loodame, et tuleb juurde uusi säravaid õpetajaid, et oleks nii kogemust kui ka särtsu.”
Olustvere õppetalust
Õppetalu juhataja Riho Kala: „Õppetalu taaselustamine algas 1994. aastal, kui omandireformi käigus sai kool tagasi endised maad. Talu on kooli osa, aga toimib isemajandava üksusena. Selle eesmärgid on õpilaste praktiline väljaõpe, erialaõpetajate enesetäiendamine, põllumajandustootjate täiendkoolitus, maamajandusliku huvihariduse võimaldamine, kõrge tootmistaseme saavutamine ning koostöö teadusasutuste, koolide ja ettevõtetega. Üks asi on raamatutarkus, aga siin näeme otseselt, mis ja kuidas reaalsuses toimib. Kasvatame teravilja, rapsi ja kartulit, meil on heina- ja karjamaid ning metsa. Õppetalu hooldada on mõisapark ja väike kollektsioonaed. Olemas on tall hobustega, suvist rohelust ilmestavad kitsed, lambad ja alpakad. Õpilased teevad tööd isuga. Talu kasutuses on moodne tehnika ja noored on sellest huvitatud. IT-pool areneb ka põllumajandustehnika juures ja see motiveerib õppima.”
Mark-Hubert Heil (2. kursuse põllumajanduse õpilane) Järvamaalt Koerust:
Kuna isa on põllumajandusettevõtte juht, tekkis põllumajanduse vastu huvi varakult. Tundus mõistlikum tulla kutsekooli, mitte keskkoolis aega parajaks teha. Õpilased saavad oskused, et tööturul hakkama saada. Edasi lähen suure tõenäosusega Maaülikooli põllumajandust ja loomandussaaduste tootmist ja turustamist õppima.
Rando Kiviste (2. kursuse põllumajanduse õpilane) Pärnumaalt Tali külast:
Olen väiksest peale masinatega tööd teinud ja oli loogiline siia õppima tulla. Palju saab praktikat. Masinapark on siin suur ja tänapäevane, õpime seda kasutama ja korras hoidma. Mõningane varasem kokkupuude põllumajandusega võiks enne siia õppima tulekut olemas olla, muidu on raske. Kindlat plaani veel tuleviku osas pole.
Joosep Jürimäe (2. kursuse põllumajanduse õpilane) Hiiumaalt:
Kodus küll mingit talupidamist ei ole, aga tahtsin ikkagi Olustverre tulla ja põllumajandusega tegeleda. Pärast kooli lähen esialgu pigem palgatööle, et kogemusi saada, aga kaugemas tulevikus on kõik võimalik. Võimaluse avanedes lähen kodusaarele tööd tegema, aga mandril on variante rohkem. Põllumajandushariduse saab siin hea, praktika ja teooria on võrdselt au sees.