Kirvega minnakse metsa puude märgistamiseks

Teet Roosaar
, Pärnu Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hobusega kändu välja tõmbamas. Keskel Kalev Raudsepp, oranži jopega Meelis Kihulane.
Hobusega kändu välja tõmbamas. Keskel Kalev Raudsepp, oranži jopega Meelis Kihulane. Foto: Teet Roosaar / Pärnu Postimees

Kui talumees metsa läks, võttis ta puude märgistamiseks kaasa kirve ja noa. Hea puu võeti maha alles paari aasta pärast, kui seda kindla asja tegemiseks vaja oli.

„Ma ei käi metsas nagu ehituslaos, 99 protsenti puudest on minu jaoks lihtsalt mets. Head kuuske võid otsida nädalaid,” kirjeldas rahvapärast puukäsitööd õpetav Meelis Kihulane.

Kihulane oli üks neist, kes koos Andres Rattasepa, Kalev Raudsepa ja Tiia Trollaga möödunud kuu lõpus Valgamaal Parmu ökokülas puukäsitöö mõttepäevad korraldas. Üle Eesti kogunenud huvilised tutvusid kohaliku tõrvaahju, metsataimede korjamise ja männijuurte käsitsi juurimisega, igaüks võis kasepakust eseme meisterdada ja koju kaasa natuke kasetökatit võtta.

Tökat hoiab ja ravib

Puidutõrva on Eestis muinasajast saadik aetud. Kasetohust valmistatud tõrva nimetatakse tökatiks ja seda kasutatakse nii ravimiseks kui ka hobuserakmete, -vankrite ja nahksaabaste määrimiseks. Vanadest männikändudest kuumutatud tõrv on hea puidukaitsevahend.

„Tökat on nagu Višnevski salv, sealgi on kasetökat üks koostisosadest. Seda kasutatakse putukate tõrjeks ja hammustuste ravimiseks, lõhenenud ja külmavõetud naha raviks ja väiksematele kriimustustele pealemäärimiseks,” rääkis Kihulane.

Rattasepa jutu järgi hoiab tökat ka puugid eemale. Sellega määriti näiteks hobuseid, et putukad liiga ei teeks.

1958. aastal ehitati Parmu ökoküla lähedale Taheva karjamõisa tõrvavabrik, mille elueaks kujunes seitse aastat. Selle tarbeks käis eraldi brigaad metsas männikände juurimas, ahjust saadi tõrva, tärpentini ja äädikapulbrit. Kunagist ahju eeskujuks võttes ehitasid ökoküla eestvedajad 2011. aastal uue ahju ning tutvustasid puukäsitöö mõttepäevadele kogunenutele tõrva ja tökati valmistamist.

Seekord oli eesmärgiks teha tõrvaaugus kasepuusütt. Kase põletamisel saadi tökatit ja metsast toodud männikännud said kütteks järgmise ahjutäie jaoks.

„Algul tuleb vesi, siis kusi ja lõpuks tökat. Praegu tuleb veel vett,” rääkis Rattasepp laupäeva ennelõunal ahjust nirisevat vedelikku silmitsedes. Tema sõnul kasutavad tökatit tänapäeval kõige enam seebikeetjad ja salvide valmistajad ning ainult friigid oskavad selle väärtust hinnata.

Raudsepp lisas, et tasapisi on tökatit taasavastamas hobusekasvatajad, kes suvel looma jalad, rinna, kubeme ja teised kohad kokku määrivad. „Sinna läheb ikka liitrite kaupa,” kirjeldas ta loomade kaitseks kasutatavaid koguseid. Samuti võib tökatiga määrida kodulinde, et rebased neid murdma ei tuleks.

Teel metsa männikände juurima näitas Pärnumaa puukäsitööline Joel Roos põdrasamblikku. „Kui seda sööd, siis metsas nälga ei jää. Kasvab igal aastaajal, ka lume alt võid otsida,” vahendas ta eelmisel õhtul Tiia Trollalt kuuldud teadmisi.

Proovisin. Maitsel polnud vigagi. Kuna lõunaks olid kohalikest lihaveistest valmistatud kotletid, jätsin suurema osa väärt kraamist metsa.

Teelised korjasid männivaiku suhu ja närisid seda nagu nätsu. Närimine eritab sülge, vaigu eeterlikud õlid parandavad igemeid.

Algas inimeste, hobuse ja traktori abil männikändude juurimine, et välja selgitada iga meetodi head ja vead. „Tõrva ajamiseks ei kõlba igasugune känd, see peaks olema 30–40 aastat metsas vedelenud. Kui puu maha lõikad, elab känd veel mitu aastat ja hakkab vaiku koguma,” õpetas Raudsepp.

Veendumaks, kas vaiku on kännus piisavalt, raiuti kirvega sellest tükike ja nuusutati. Värske känd ei lõhna.

Ajal, mil mehed labidatega kände välja puhastasid, pajatas Raudsepp järjest tihenevas vihmasajus lõbusaid lugusid. „Vene ajal oli juurimise norm kaks kuupmeetrit päevas. Kännud tuli välja juurida, lõhkuda ja riita laduda. Eks palgatöölise pea ikka lõikas ja riidad laoti sellised, et viinapudel ikka läbi mahuks,” kõneles Raudsepp.

Vanu lugusid oli teisigi. Läheb piirivalvur mööda ja näeb, et mees nüpeldab hobust, kes ei jõua koormat mäkke vedada. Kui ametnik seda talumehele ette heidab, tassib talumees koorma enda seljas mäkke ja küsib lõpuks: „Kas nüüd võib hobuse ette panna?”

Selgus, et kõige efektiivsemalt ja puhtamalt suudavad kände juurida inimesed. Paar vanal kännul sooja otsivat nastikut eemale tõstetud ja juured kirvega läbi raiutud, pandi kännu juurde väiksem palk ja tõsteti känd teist palki kangina kasutades lahti. Sõltuvalt kännu suurusest kulus juurimiseks viis kuni kümme minutit.

Hobusega läks toekama kännu maast lahti tõmbamiseks tunduvalt kauem aega. Loom tegi järske tõmbeid ega viitsinud pikalt pingutada. Traktor oli efektiivsem, ent haaras korraga maast liiga suure tüki ja sedasi võib metsa aastateks inetu auk jääda.

Hea töö võtab aega

Pärastlõunal õpetas Kihulane käsitööesemeteks puitu valima ja rääkis esemete valmistamisest. Seekord valiti meisterdamiseks poole meetri pikkused kasepalgid, mis on õppematerjaliks head, aga liiga toored, et väärtuslikumaid asju teha.

„Puu valimisel on oluline kasvukoht. Märjalt sooservalt saadav kask on parem kui heinamaakask. Parim aeg puu mahavõtmiseks on detsember või jaanuar, kui mahlad ei liigu ja looduslikku mahla on vähe,” kõneles Kihulane.

Milline puu valida, sõltub esemest, mida meisterdama hakatakse. Kuna õppepäeva eesmärk oli valmistada vöönuga või vaalikurikas, raiuti palk neljaks, et säsi sisse ei jääks. Samuti tuli välja saada sissekasvanud oksad ja muud defektid.

„Mardilaadal tullakse küsima, mida teete. Vastan, et toodame laaste, vahepeal tuleb mõni ese ka välja,” ütles Roos palgijuppi kirvega lõhestades.

Üllatusi jätkus. Kelle palgijupp oli liialt keerdus, kellel oksakühmud sees.

„Mida salmilisem ehk ristkiulisem on puu, seda paremini see esemete valmistamiseks sobib. Kiud hoiavad üksteist kinni,” selgitas Kihulane.

Tahumine jätkus toas, sest katuse all oli soojem. Põhja-Eestis tuli sel päeval lumi maha, Läti piiri ääres asuvas ökokülas kallas päev otsa vihma.

Pika laastu võtmisel oleneb väga palju kirvest. Hea kirves on selline, mis käe järgi sobib ja millega saab mitu tundi tööd teha.

Käsitsi tehtud kirve-, labida- ja vikativarred on hinnas. Roosi arvates ei oska laatadel puukäsitööd müüvad vanemad mehed oma oskusi hinnata. Tal on kindel plaan otsida üles üks Varbla kandi mees, kes puukulpe viie euroga müüs, kuulata tema nippe ja aidata kaupa müüa.

„Kord leidis üks naine, et kümme eurot on puulusika eest liiga palju. Pakkusin, et istu kõrvale ja tee ise, õpetan sind viie euro eest. Lõpuks võttis naine teise viieka taskust, öeldes, et ta mõistab nüüd mind,” kõneles Roos.

Oma tehtud ummiknõud, puulusikad, liuad, kausid, küübid (pinalit meenutavad lükandkaanega karbid), kulbid ja teised esemed on meistril alati kaasas. Kuusejuurtega õmmeldud õmblused kaunistavad painutatud koorega karpe, ummiknõud on erineva koorega, et lastel oleks huvitav puuliike õppida.

Kihulase sõnul polnud eestlastel vanasti tarbeesemete kaunistamiseks ehk kirjamiseks aega ja kui juba vaeva nähti, kingiti õllekapp, loogad, tool või mõni muu uhkem ese pulmadeks. Enamik tänaseks säilinud esemeid on pärit 19. sajandist, mil neid väärtustama ja koguma hakati, varem pärandati oma oskusi lihtsalt isalt pojale.

Vanad asjad on tumedad ja suitsused. Praegu tahetakse uusi asju kohe peitsida, et need vanemad välja näeksid, Kihulase jutu järgi aga eelistasid talupojad hoopis uusi ja heledaid.

Haapsalus, Pärnus, Viljandis ja Tallinnas kaupluseketti „Ehe ja Ehtne käsitöö” pidav Raul Sas rääkis, et tema on oma puidu saanud Haapsalus elavalt tuttavalt, kes tahtis majavoodrit vahetada. Puitu põletada linnas ei tohi ja majaomanik oli õnnelik, kui Sas oli valmis vanad voodrilauad käruga ära viima. „Ilus muster oli sees, valmistasin sellest päris palju kenasid esemeid,” ütles ettevõtlik mees.

Kuigi uut puitu on võimalik soodaga vanutada, hindavad käsitöölised vana ja ehtsat ning on valmis kasvõi maja seinast palgi välja kiskuma. Nende hinge riivab, kui kvaliteetpuidust graanuleid valmistatakse ja metsaga mõistlikult ringi käia ei osata.

„Minu jaoks on tähtis omada esiisade oskusi ja siduda neid tänapäeva tehnoloogiatega. Talumees tegi oma asjad vastupidavana ja võttis maha ainult puid, mida vaja oli. Praegu pole enam vaja paljusid asju puidust teha,” kõneles Kihulane.

Ka Roos pidas mõistlikuks mitte olla lihtsalt metsa poolt või vastu, vaid kasutada loodusvarasid arukalt. Kirvega võib ja peabki metsa minema, iseasi, mida sellega tehakse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles