Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ühine põllumajanduspoliitika vajab uuendamist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Nii arutati Jänedal ühtse põllumajanduspoliitika üle. | FOTO: Maaeluministeerium

Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal saab üheks tähtsamaks aruteluobjektiks ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevik muutunud keskkonnas ja uute ülesannete valguses.

Igale põllumehele on selge, et Euroopa vajab tugevat ja hästi rahastatud Euroopa Liidu

ühist põllumajanduspoliitikat, mis oleks senisest palju lihtsamate reeglitega ja õiglasem,

soodustaks keskkonnahoidlikku tootmist ning pakuks põllumajandustootjatele suuremat stabiilsust. „Muutuv keskkond ja uued probleemid eeldavad, et põllumajanduspoliitika peab suutma nende muutustega kaasas käia,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm Jänedal toimunud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tuleviku avalikul arutelul.

Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsleri Toomas Kevvai sõnul on eesmärk tõsta põllumajanduse tootlikkust ja selle kaudu kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase. Selleks tuleb stabiliseerida turud ja tagada mõistlikud tarbijahinnad, pidades seejuures silmas keskkonda, ohutust ja loomade heaolu. ELi lepingud käsitlevad ÜPPd ühispoliitikana, mis kätkeb endas ühist eelarvet, ühisturgu ja ühenduse põllumajandustoodangu eelistamist. Eelarve on pingeline, kuna finantsperioodil 2007–2013 on lisandunud uusi probleeme, millega ei kaasnenud täiendavad eelarvevahendid ega ka tulu turult. Seetõttu seisavad uuel perioodil põllumajandussektori ees täiendavad uued ülesanded.

Kevvai sõnul saab otsustavaks see, kas põllumajandusettevõtjad on võimelised organiseeruma tõstmaks oma turujõudu ja kas osa senistest ELi turukorraldusmeetmetest saab anda üle põllumeestele. „Suhtumine, et põllumajandustootja on odava anonüümse tooraine tootja, on selgelt kahjulik. Edukus peitub eristumises ja tarbijalojaalsuse kasvatamises. Private label on ehk üks suuremaid nüüdisaegseid väljakutseid,” märkis ta oma sõnavõtus.

Asekantsleri hinnangul tuleb kestliku põllumajandus- ja maaelupoliitika kujundamisel igapäevaste vajaduste kõrval teha ka pikaajalisi arenguprognoose kliimamuutuste, toiduga varustatuse ja bioloogilise mitmekesisuse kontekstis. Põllumajandust ja looduskeskkonda tuleb väärtustada aga võrdsel määral kõikjal Euroopas. Lisaks tuleb stimuleerida nii uute tehnoloogiate väljatöötamist kui ka kasutamist, arendada põllumajandusharidust ning soodustada keskkonnasäästlikku tootmist, põhjustamata sealjuures toiduga varustatuse halvenemist teatud maailma piirkondades.

Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse liige Kalle Liebert tõi välja, et Eesti ja teiste Balti riikide põllumajandustootjate otsetoetused jäävad ka selle perioodi lõpul tunduvalt väiksemaks ELi keskmisest. „Isegi kui vaadata esimese ja teise samba toetusi koos, siis ka selle näitaja poolest oleme Euroopa Liidu keskmisest väiksemate toetustega,” lausus ta. Sellest lähtuvalt pole tema sõnul õige arvestada toetuste suhet toodangu mahtu, sest liikmesriikide tootmise intensiivsus on väga erinev. Nii näiteks kuulub Eesti liikmesriikide hulka, kus mahepõllumajandusliku põllumajandusmaa osakaal on üks suuremaid, samuti oleme Natura toetuste suurimaid maksjaid.

Hindade kõikumisel, kliimamuutustel ja poliitilistel otsustel on tõsised tagajärjed põllumajandusettevõtete sissetulekutele ja need põhjustavad üha suuremat ebakindlust. Seega vajame paremaid ja paindlikumaid riskijuhtimise meetmeid.

Balti riikide põllumajandusorganisatsioonide ühisseisukohtades pakutakse välja riskijuhtimise fondi loomine, millest kaetakse turukõikumiste, loodusõnnetuste ja poliitiliste otsuste tagajärjel tekkivad tootjate kahjud. Fondi kaudu saaks toetada kõige enam kannatanud riikide või sektorite tootjaid.

Töögruppide seisukohad

1. töögrupp – tark põllumajandus (moderaator Maaeluministeeriumi teadus- ja arendusosakonna juhataja Külli Kaare). Arutelul osalenud rõhutasid Eesti maamajanduse mitmekesisust ja sellega kaasnevat komplekssust. Leiti, et teadustegevus, nõustamine ja põllumajandustootmine peavad toimima ühes rütmis, õppida tuleb üksteiselt. Siinkohal on tähtis roll koolitustel ja teadmussiirdel. Nenditi ka, et põllumehed ei kasuta piisavalt olemasolevaid rakendusi, mistõttu on vaja praktilist õpet ja juhendamist ettevõtetes kohapeal, samuti põllumeeste kohustust üksteist õpetada. Väga oluliseks peeti mitmesuguste praktiliste andmebaaside kasutamist ettevõtetes. Tõdeti, et innovatsioon algab teistmoodi mõtlemisest ja kõige parem innovaator on põllumees ise.

Teine tähtis teema oli olemasolevate ressursside parem kasutamine ja väärindamine ehk biomajanduses ringmajanduse rakendamine, kusjuures tuleks mõelda ka erinevate jäätmete koosrakendustele. Tähtis on seda teha keskkonnahoidlikult. Lisaks on tähtis paremate põllumajandusettevõtte juhtimise ja intensiivistamise tavade jagamine, et paraneks ressursside kasutamise tõhusus ja majanduslik tulusus iga põllumajandusettevõtte tasandil.

2. töögrupp – kohanemisvõimeline põllumajandus (moderaator Maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand). Põllumajandusturgude toimimise peamiste raskustena toodi välja ELi siseturu probleeme, ennekõike tarneahela lülide suhete tasakaalustamatust, turujõudude ebavõrdsust, ebaausate kauplemistavade kasutamist. Probleemiks, aga teistpidi ka võimaluseks peeti mõnes liikmesriigis kasutatavat tooraine päritolu märgistamise reeglistikku. Teiseks käsitlesime ekspordi edendamise küsimusi, kus meie tootjad ja töötlejad on liigses sõltuvuses toorainekaubandusest. Toodi ka välja, et praegune praktika uuenduslike toodete arendamisel on teinud teatud „terviseväidetega” toodete turuletoomise äärmiselt keeruliseks. Lisaks jäi kõlama vajadus suurema paindlikkuse järele, mis aitaks ka uutel osalistel ÜPPst enam kasu saada.

Võimalike instrumentidena, mis võiksid aidata nende ülesannetega hakkama saada, nimetati suurema tähelepanu pööramist põllumeeste ühistute koostööle ja tooraine ekspordi vähendamist. Ekspordi edendamise osas pöörati tähelepanu vajadusele toidujärelevalve süsteemi senisest paremini rakendada ning tegeleda tootearendusega, et luua välisturgudele sobivad tooted. Siseturu toimimise osas peeti vajalikuks suurendada turu läbipaistvust ja ühtlustada konkurentsireegleid.

3. töögrupp – keskkonnahoidlik põllumajandus (moderaator Maaeluministeeriumi maaelu arengu osakonna põllumajanduskeskkonna büroo juhataja Katrin Rannik).

Keskkonnateemad on ühise põllumajanduspoliitika arenedes saanud pidevalt üha suuremat tähelepanu. Kindlasti on keskkonnahoid, ökosüsteemiteenuste pakkumine ja ressursside  säästlik majandamine tähtis ka tulevikus. Arutelul leiti, et kõige enam tähelepanu vajavad keskkonnavaldkonnad põllumajanduspoliitikas on elurikkuse, vee- ja mullakeskkonna kaitse. Põllumajanduse peamine eemärk on toidutootmine, mistõttu tuleb loodusressursse kasutada mõistlikult. Kui vee- ja mullaressursi hoitakse ja kaitstakse, aitab see vähendada põllumajanduse mõju kliimale. Samas on järjest enam vaja kohalikku põllumajandust kliimamuutustega kohandada. Kaalukas lüli heaperemeheliku keskkonnakasutuse ahelas on teadus – teadusuuringute tulemusi võiks paremini integreerida ka ÜPP meetmetesse.

Mitmekesisus kas siis maakasutuses või põllumajandustootjate hulgas on üks võimalus keskkonda hoida. Nii on mahepõllumajandusel tootmisviiside hulgas kindel koht. Rohkem teadmisi vajavad ka toidutarbijad. Ei tohi unustada, et põllumajandus pakub ka avalikke hüvesid, mille peale alati ei mõelda – näiteks avatud mosaiiksed maastikud või liigirikkad poollooduslikud kooslused saavad säilida vaid tänu põllumajanduslikule tegevusele. Keskkonnameetmed on sageli keerulised, kuid lihtsustada saaks toetuste kontrollireegleid, nõudeid, menetlustoiminguid. Pikem arutelu oli andmebaaside liitmise ja ristkasutuse teemal.

4. töögrupp – elav maamajandus (moderaator Maamajanduse Infokeskuse, maaelu- ja innovatsioonivõrgustiku osakonna juhataja Krista Kõiv). Tehti mitmeid konkreetseid ettepanekuid. Näiteks: tuleks anda rohkem võimalust kasutada ELi toetusi vähemalt iseendale töökoha loomiseks. Ka külakeskustes peaks saama oma ettevõtlust arendada, luues kaugtöökeskusi, ühisladusid, inkubatsioonikeskusi jms.

„Vaja on teha rohkem koostööd, rohkem ühistulist mõtlemist. Kuid kust leida eestvedajaid? Võib-olla peaks see olema kohaliku omavalitsuse ettevõtlusspetsialisti roll koondada ettevõtlikumad inimesed,” arvas Priit Hinto Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidust. „Oluline on anda nõu, kuidas minimaalse rahaga, loovuse ja eri sektorite koostöö kaudu ääremaa ettevõtjat paremini turundada,” pakkus välja Signe Sarah Arro, kes esindab Eesti Maaturismi ja Pilguse mõisa. Te leidis, et maaettevõtjad peaksid julgemalt pakkuma noortele praktikakohti. Selleks võiks luua üldise maaelu praktikabaasi (e-keskkonna), kus saab praktikakohti pakkuda ja otsida. Jutuks oli ka bürokraatia – väikeettevõtjatele esitatavad nõuded on liiga ranged ja kulukad, sh järelevalve ja kontrollidega seotud analüüsid. Mida kaugemal linnast ettevõtja tegutseb, seda kallim kõik on. Rohkem võiks olla ettevõtjate ja ametiasutuste koostööd.

Teine läbiv teema töögrupi aruteludes oli maaelu parem turundamine. Leiti, et ka riik ise võiks sellele kaasa aidata! Head näited senitehtust on avatud talude päeva korraldamine.

Tähtis maapiirkonna toetamise meede on Leader-meede. Haldusreformi valguses on just Leaderi tegevusgrupid need, kes äärealadel veavad kogukonna algatust ja aitavad ettevõtjaid ühiselt turundada.

Kus juttu maapiirkondade arengust, seal ei saa üle ega ümber internetist, teedest, maapoodidest, koolivõrgust ja paljust muust, millest moodustub meie igapäevaelu võrgustik. Teema võttis kokku Tiit Tammsaar Rapla valla külade ühendusest: „EIT peab olema elujõuline – E nagu elekter, I nagu internet ja T nagu taristu”. Töögrupist tuli ka ettepanek Riigikogule: seaduste muutmisel ja uute loomisel tuleks alati hinnata nende mõju maapiirkondade arengule.

Mida oleks ÜPP raames vaja teha:

• Otsetoetused – ühtlustuva määraga; võimalik, et ajas vähenevad; suurem rohestamine.

• Veelgi enam sihitud pikaajaliste lepingutega keskkonnatoetused.

• Riskihaldusmeetmed – rakendamise eeldus on institutsioonide olemasolu ja turu toimimine (nt vastastikused kindlustusseltsid).

• Investeeringute toetamine – tootlikud investeeringud finantsinstrumendi abil,

keskkonnanõuetega seotud investeeringud investeeringutoetuste abil.

• Töötleva tööstuse arengu kiirendamine.

• Lisandväärtuse kasvatamine – innovatsioon, toodete kvaliteet ja diferentseerimine, turundus.

• Vähem ebaausaid kauplemistavasid, läbipaistvam tarneahel ja turuinfo.

• Uued turud ja tooted.

• Sektori, kutse- ja kõrghariduse, teaduse, teadmussiirde, nõuande ja poliitikameetmete

paralleelne arendamine.

Allikas: Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi instituudi direktor Ants-Hannes Viira.

Tagasi üles