Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Uus tselluloositehas avaks uue raja

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vaade visioonikonverentsi saali, kus parasjagu Margus Kohava uue tehase rajamise plaani tutvustab. | FOTO: Viio Aitsam

Laias laastus tähendab planeeritav puidurafineerimistehas ikkagi valikut: kas samm tulevikku või ei midagi.

Eestisse plaanitav uus puidurafineerimistehas (nimetatud ka tselluloositehaseks), oli üks teema metsanduse visioonikonverentsil 20. aprillil. Konverents oli tulevikku vaatav, käsitles suundumusi, revolutsioonilist innovatsiooni, tehnoloogiaid, millel potentsiaal hüppeliselt kasvada. Näiteks droonid ja automaatne andmetöötlus on metsanduses juba kasutusel. Kas tulevad ka isesõitvad masinad, robotid jne?

Ka praegu vaid paberil oleval puidurafineerimistehasel on omad tulevikuvõimalused. „Tehas ise on suhteliselt väike, kuid juurde saaks tuua kõikvõimalikku edasist töötlemist,” märkis ettevõtte planeerimist juhtiva haldusfirma Est-For Invest OÜ juhatuse liige Margus Kohava. Tehase moodne tehnoloogia võimaldab toota puhtamat tselluloosi kui traditsiooniline paberitselluloos. Eraldades puidust rohkem keemilisi koostisosi, tekivad võimalused valmistada laia spektrit uue põlvkonna puidutooteid alates biodiislikütusest ja lõpetades näiteks viskooskangaga või ravimitööstuse tootekomponentidega. Ehk teisisõnu: tehase arendajate plaani järgi toodetav tselluloos (puidukiud) eksporditakse, kuid tulevikus, kui tehnoloogiad veelgi täiustuvad, saaksid vastavad tehased koopereeruda ja koos tegutsedes puidukiudu edasi väärindada.

Tehas võiks olla see, kes ühendaks tootmise ja teaduse ning võimaldaks lisaks puidu mehaanilisele töötlemisele, mis Eestis on heal järjel, üles ehitada ka puidukeemiale tugineva väärindamise.

Kõige moodsam Euroopas

Uue rafineerimistehase rajamisel võib Eesti eripärast lähtudes olla sama efekt, mis puidu 1990. aastate keskpaigast alates arendatud mehaanilise töötlemise ettevõtetel, saeveskitel ja höövlivabrikutel – nõukogudeaegne vana tehnoloogia ei olnud enam ülesputitatav ja ettevõtjad olid sunnitud uue hankima. See tõi kaasa, et ehitati üles moodsam puidutööstus kui nn vanades metsariikides, kus sellist kõikemuutvat ühiskonnakorra vahetust nagu meil olnud ei ole.

Eesti pika ajalooga tselluloositööstusest jättis ühiskonnakorra muutus alles peaaegu tühja platsi. Tallinna paberi- ja tselluloosikombinaat suleti 1992, Kohila paberivabrik läks pankrotti, Räpina paberivabrik kahanes nišitootmiseks. Alles jäi Kehra tootmine, mis nüüd kuulub Singapuri päritolu Horizon Tselluloosi ja Paberi ASile, kes on tehast moderniseerinud, kuid tehnoloogia jääb n-ö vana põlvkonna sekka. Kehra näitel teavad eestlased, et tselluloosi tootmine tähendab terves piirkonnas tuntavat haisu. Seda, et tänapäevane tehnoloogia võimaldab tootmist, mis ümbruskonnas levivat lõhna ei tekita, on kõikidesse puidukasutuse ettevõtmistesse kahtlustavalt suhtuval eestlasel raske uskuda ...

Täiesti uus on austerlastele kuuluv 2006. aastast tegutsev Estonian Cell Kundas. Taastuvressurssi kasutav ja Eesti biomajandust ka laiemas mõttes edendav ettevõte on spetsialiseerunud haavapuidule ja valmistab puidumassi, mis tähendab, et puidu keemilisi komponente ei eraldata ja ambitsiooni Eesti puidukeemiat laiemalt arendada ettevõttega siduda ei saa.

Est-For Investi planeeritavat puidurafineerimistehast on juttudes kord nimetatud Euroopa moodsaimaks, kord on võrreldud tehnoloogiat Soome Äänekoski tehasega, mille ehitus on praegu lõppjärgus.

Soomlaste tehasest on meile planeeritav väiksem. Tehnoloogia saaks kujuneda moodsamaks, kuna võimalik ehitusaeg on hilisem. Soomlaste tehas hakkab umbes 6,5 mln m³ puidust tootma tselluloosi (1,3 mln t aastas), aga ka tallõli ja tärpentini ning elektrit. Eesti tehas kasutaks puitu 2,5–3,3 mln m³ ja aastane tootmisvõimsus oleks kuni 0,7 mln tonni (okaspuu- ja lehtpuutselluloos pluss tallõli). Tehas töötaks omatoodetud rohelisel energial ja neljandik toodetud elektrist jääks üle ning müüdaks suurde elektrivõrku.

Soomlased ütlevad, et Äänekoskile tuleb esimene uue põlvkonna biotoodete tehas maailmas. Eesti tehasel oleks võimalus end samasse ritta seada.

Määravad on keskkonnamõjud

Selle loo kirjutamise ajal polnud veel teada, kas valitsus annab Est-For Investile loa eriplaneeringuks, mis võimaldab tegutsema hakata. Lehe ilmumise ajal võib otsus teada olla.

Kui see on jah, saab alustada tehase asukoha valikuga ja keskkonnamõjude hindamisega. Viimast peab Margus Kohava kogu ettevõtmise juures kõige määravamaks. „Kui valitsuse otsus on toetav, käiksid asukoha valik ja keskkonnamõjude hindamine paralleelselt. See on etapp, mil algab tihe koostöö avalikkusega, kõigi huvirühmade, teadusringkondade ja võimalike kaasinvestoritega,” räägib Kohava. Ta lisab, et tehase töötamiseks on vaja vett, toorainet ja kvalifitseeritud tööjõudu ning vajalikud on ka logistilised ühendused. „Me ise näeme, et parim võimalik asukoht tehasele on Suur-Emajõe piirkonnas, kus kõik need ressursid ja logistilised võimalused on kättesaadavad.”

Eriplaneeringu luba oodates on Est-For Invest muide teinud esimese sammu koostööks kõrgkoolidega, et saada teadusuuringuid ja võimalusi kvalifitseeritud tööjõudu palgata.

„Tartu ülikooli, maaülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli rektorite kokkuleppel on loodud kõrgetasemeline ja sõltumatu Est-Fori akadeemiline nõukoda, kes annab soovitusi tehase rajamiseks vajalike teadusuuringute objekti ja meetodite formuleerimiseks ning aitab leida uurimistööde tegijaid, olgu kodumaalt või piiri tagant,” ütleb Kohava.

Kogu ettevõtmise esialgne ajakava näeb ette, et keskkonnamõjude hindamine kestab üle kahe aasta. 2019. aasta kujuneks rahastuse kindlustamiseks, 2020. aastast algaks tehase ehitamine ja töötajate värbamine. 2021. aasta kuluks ehituse jätkamiseks, töötajate väljaõppeks ja turgude kindlustamiseks ning 2022. aastal algaks tootmine.

Tehas pakuks tööd 200 oskustöötajale ja kaudsemalt saaks tänu tehasele tööd veel 500–700 inimest. Paberipuit saab neli-viis korda suurema lisandväärtuse. Kuna toodang eksporditakse, nähakse Eesti toodete eksportväärtuse kasvu 2–3% võrra. Positiivseid mõjusid oleks rohkem.

Muu hulgas märgivad tehaseplaani algatajad juba praegu, et toorainena hakatakse eelistama serditud puitu. Küsimuse peale, kas loodetakse, et puitkütuste tootjate survel on erametsad tehase valmimise ajaks enamasti sertifikaatidega kaetud, vastab Margus Kohava jaatavalt: „Ma väga loodan seda. Sertifikaat on märk kestlikult ja heaperemehelikult majandatud ressursist. Omalt poolt soovime samuti olla sel suunal eestvedajad, et sertifitseerimine saaks normiks. Tahame selleks erametsaomanikke üles kutsuda.”

Kuidas nende tihumeetritega ...?

Kaks aastat arutelusid on ees, kuid ajalehtedes ja sotsiaalmeedias arvestavad eestlased juba agaralt tihumeetreid kokku, et kust täpselt rafineerimistehas neid võtab ja kas riigi raiemaht seda ikkagi võimaldab.

Tehase planeerimisega seotud info leiab Est-Fori kodulehelt (http://biorefinery.ee). Andmed vajaliku ressursi ja selle saamise võimaluste kohta on kirjas sealses „Puidurafineerimistehase sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsis”. Vajaminevast puidust kaks kolmandikku oleks ümarpuit (mänd, kuusk, kask) ja kolmandik saeveskite hakkpuit. (Tselluloositootmiseks vajalikku hakkpuitu ei tasu segi ajada kütteks mineva hakkpuiduga – laastu pikkus on erinev.) Mõlemal juhul nähakse võimalust osa toormest hankida Põhja-Lätist. Impordiriikidena nähakse veel Leedut ja Valgevenet. Venemaa puidu kasutamist takistavad piiritollid. Arvestatud on muide ka olukorda, kus Eesti raiemaht suurelt kahaneb. Siis suureneks tehase imporditava toorme osa.

Eesti puidubilanss 2015 (leitav metsa- ja puidutööstusliidu kodulehelt http://empl.ee) näitab, et okaspuu paberipuitu raiuti aastaga 1 221 000 tm ja lehtpuu paberipuitu 1 521 000 tm. Riigist müüdi välja okaspuu paberipuitu 1 041 000 ja lehtpuu paberipuitu 1 022 000 tm, kuna sellele puidule pole Eestis kasutajat. Just see on tooraine, millele pretendeerib uus rafineerimistehas.

Sotsiaalmeedias on arvatud ka nii, et kui kasutajat pole, siis las see paberipuit kasvab metsas edasi. Kes metsatöödega rohkem kursis, teab, et paberipuitu annab näiteks ka metsakasvatuslikult vajalik harvendusraie ja lageraiet ei ole võimalik nii teha, et ühe puidusordi võtad metsast ära, kuid muu jääb kasvama. Erametsakeskuses mullu tehtud uuring „Puidukasutuse prognoos aastani 2018” toob ära 1990.–2013. aasta raiemahu keskmise puidusortide jaotuse: palki 41,1, paberipuitu 19,6, küttepuitu 20,5 ja jäätmeid 18,8%. Tegelik lageraiel saadav sortide jaotus sõltub konkreetsest metsast.

Vähemalt ühel grupil Eesti inimestest on põhjust uut tehast oodata – metsaomanikel ja metsaettevõtjail, kellele metsatööd annavad elatist või lisasissetulekut. Kui vaadata eespool toodud puidusortide jaotust, saab öelda, et korralik hind on ainult palgil. Küttepuidu hind turul pole pärast hakkpuidu kasutamise lõpetamist Narva elektrijaamades 2012. aastal enam „jalgu alla saanud” ja paberipuidu hind on olnud pigem kehv kui hea.

Margus Kohava sõnul hakkab uus tehas tulevikus tooraine pärast konkureerima paberipuidu kokkuostjatega, kes selle Skandinaavia maadesse edasi müüvad. Metsas tegutsejad loodavad, et ses konkurentsis puiduhinnad tõusevad.

Vt ka „Puidutööstuse kasutamata võimalus seisab Eesti ukse taga”, Maa Elu, 29. dets. 2016

Mis on mis?

• Puitmassi tootmine on puidu mehaaniline töötlemine, kus puidu keemilisi komponente puidust ei eraldata.

• Tselluloosi tootmine on puidu keemiline töötlemine, kus puidust eraldatakse rohkem või vähem keemilisi komponente.

• Tselluloositootmise traditsioonilises protsessis jääb enamik hemitselluloosist ja väheses või väga väheses koguses ligniini lisanditena tselluloosi koostisesse. Sellest tselluloosist toodetakse nt paberit.

• Tänapäeva moodsad tehnoloogiad võimaldavad keemilisi komponente eraldada peaaegu täielikult ja toota puhtast tselluloosist laias valikus hinnalist lõpptoodangut, nagu näiteks viskooskiud, süsinikkiud, nanotselluloos jne.

• Traditsioonilise tootmisega tehast nimetatakse tselluloositehaseks.

• Moodsa tehnoloogiaga tehast võib nimetada puidurafineerimistehaseks.

• Sõna „rafineerima” tähendab ainele lisandväärtuse andmist.

Allikas: Maa Elu ja Jaan Kers

Tagasi üles