Esialgsed arvud esimesest üleriigilisest avatud kalasadamate päevast kinnitavad, et uudistajaid oli üle 6000 ja kõige rohkem ehk üle 1500 oli neid Pärnus AS Japsi kail ning veidi vähem Harjumaal Leppneeme sadamas.
Kalasadamate avamine pani suu vett jooksma rahvuskalast roogade järele
4. mai 2017, 09:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga tujutsevat jürikuu ilma trotsivate külastajate arvu rekordist olulisem on see, et rannakalanduse kui traditsioonilise, põlvest põlve edasi antud ja kestva elustiili vastu on suur huvi ning isu värske, oma merest püütud värske kala järele pole haihtunud supermarketite kalalettide küllusesse.
„Väga tore üritus, inimesed saavad rohkem tutvuda sadamatega ja osta otse merest toodud värsket kala,” ütles Pärnu jõe ääres Japsi kail Anu Teppo, kelle kõrval kalakastides olid räim, tint, luts, vimb. „Paat läks järgmise räimelasti järele, see on põhiline, mida ostetakse, ja kogus hakkab otsa saama.”
Kui rahvuskala lastiga paat kai äärde jõudis, hakkas arvukate räimenõudlejate pangesid-kotte täitma endine vutiäss, kutseline kalur Raio Piiroja ise. Mida räimega peale hakata, seda õpetasid kohe samas kalakokad, sealhulgas ajakirja Kalastaja väljaandja Hanno Kask.
„Räimepraadimisel on kaks nippi: peab olema hommikune räim ilusti ära fileeritud ja paneeritud kas riivsaias, riivleivas või kamajahus, praeme õlis ja soola paneme pärast,” jagas Hanno Kask huvilistele tarkust ning kiikas suitsuahju, kus räimed juba jumet võtsid.
Merebioloog Jüri Tenson oli kalanäidiste laua taga valmis rääkima kõigist Eesti vete 80 kalaliigist, mida polevatki keeruline endale selgeks teha. Ta alustas meretindist ja lõpetas nolgusega, kes olevat kõige perekondlikum kala, valvab mitu kuud oma marjahunniku juures ning oskab „sõimata” liiga lähedale tulijaid, öeldes eripäraselt häälitsedes „tõmba lesta!”. Rannarahvas nimetab nolgust merikuradiks ja merihärjaks, sest tal on suur pea, uimed nagu tiivad ning hirmuäratav välimus.
„Minule selline päev väga meeldib, on asjalik, ilmast me ei räägi, ilm on, nagu jumal on andnud, aga inimesed tulevad ja saavad ikka kaladest midagi teada, me anname väikesed retseptid ka kaasa,” seletas Jüri Tenson. „Kui lähed poes lihtsalt leti äärde ja näitad, et mulle seda kaks tükki, siis see on midagi muud, jätab kalanduse kui teema kaugeks, aga siin saab sellest rääkida ja just lastele.”
Lõuna pool Pärnut Võiste kalasadamas oli lastele õngeõppe andja Taavi Salumetsal tegemist, sest kaldapealses kõvas tuules tahtsid tulevased kalastajad oma püügiõnne proovida.
„Ma püüdsin väga palju kalu, suuremaid ja väiksemaid, vihmaussi panin õnge otsa, onu käest sain,” näitas Pärnu poiss Joosep oma saaki. Ema Siiri jagas poja õhinat ja arvas, et paar suuremat ahvenat saab kodus praadida ja väiksematega kassi kostitada.
Kohalikud kalurid möönsid, et tuul on halvast suunast ja liiga vali, et merele minna räime juurde püüdma, sest eelmisel õhtul püütud ja jäässe pandud merehõbe vähenes silmanähtavalt.
„Külastatavus on minu ootustest üle, on lähemalt ja kaugemalt tulnuid halva ilma kiuste saabunud sadamat uudistama ja kala ostma,” tõdes kohalik kutseline kalur Argo Mengel.
„Laupäevane tuul ja vihm teadvustasid, et värske kala püük ja sadamates toimetamine sõltub suuresti ilmastikuoludest, ja seetõttu jäi mõnigi hilisem kalavastaline ka Japsi kail tühja pangega,” nentis Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi kalanduse teabekeskuse koolitusspetsialist Ave Menets.
Kalanduse teabekeskuse juhataja Toomas Armuliku jutu järgi lähtuti sadamate valikul põhimõttest, et igast kalanduspiirkonnast oleks esindatud vähemalt üks sadam ja just piirkonna inimesed ise said konkreetsed sadamad välja pakkuda.
„Kuna on räimehooaeg ja Pärnu laht on meie rannakalanduses põhiline räimepüügi piirkond, siis siin oli ka veidi rohkem sadamaid. Kuna Tallinnas on jälle „veidi” rohkem inimesi, siis seal ka üks sadam mõlemale poole linna,” mainis Toomas Armulik.
Armuliku sõnade kohaselt koostati programm selliselt, et ürituse keskmes oleks sadam, kalurid ja kala. Igas sadamas oli kalakokk ja õngeõpe lastele, paljudes sadamates kalateadlased ja mitmesugused õpitoad, vabatahtlikud merepäästjad, politsei- ja piirivalveameti töötajad, kes oma tegemistest rääkisid. Rõhk pandi üritustele, mis huvitaksid eelkõige nooremaid külastajaid ja lastega peresid.
„Lastele püüame näidata, et kala ei „tehta” supermarketite külmlettides, vaid kalurid on need, kes seda merest püüavad ja sadamates lossivad,” möönis Toomas Armulik. „Loodame, et sadamaid külastavad inimesed julgevad ka hiljem kalurite poole pöörduda ja neilt kala osta, sest enam värskemat kala pole kuskilt võimalik saada kui otse paadist ja ehk mõni kohviku või söögikoha pidaja, kes üritust külastas, sõlmib kaluritega kokkuleppe hüva tooraine tarnimiseks.”
Toomas Armuliku arvates on praegugi laevad puust ja mehed rauast ning ta loodab, et avatud kalasadamate päevast kujuneb tava.
„Avatud kalasadamate päev on inspireeritud edukast avatud talude päevast, mistõttu tundus kalanduse propageerimine sellisel viisil väga õige ja annab hea võimaluse tutvuda kalandusega,” mainis maaeluminister Tarmo Tamm enne esmakordset üritust Maa Elule. „Saame inimestele näidata kalasadamate igapäevaelu ja seda, kuidas kala meie toidulauale jõuab ning kuidas puhtast kodumaisest toorainest maitsvaid toite teha.”
Maaeluminister nentis, et Eesti on kalariik, aga võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on kala tarbimine siin põhjendamatult väike ning kodumaist toitu väärtustav kalasadamate päev annab hea võimaluse saada värsket kohalikku kala otse kalurilt ja tutvustada külastajatele kalandust meeleolukal päeval.
Harjumaal olid avatud Leppneeme ja Tilgu sadam, Pärnumaalt AS Japsi, Võiste ja Lindi sadam, Saaremaalt Nasva sadam, Hiiumaalt Suursadam, Ida-Virumaalt Toila, Läänemaalt Virtsu, Viljandimaalt Oiu ja Tartumaalt Kolkja sadam.
Esimese avatud kalasadamate päeva korraldasid maaeluministeerium ja kalanduse teabekeskus koostöös sadamatega, toetas Euroopa Liidu merendus- ja kalandusfond.
„See päev oli väga vahva, tõi inimesed lähemale nii tähtsale toiduainele, nagu seda on meie oma rannast püütav kala, kevadel praegusel ajal siis räimele,” mainis kalateadlane, ihtüoloog Heli Špilev.