Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Väikese nudipea kasvatajad usuvad oma eesti maatõusse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eesti maakarja kasvatajate seltsi rändava hõbekarika pälvinud Ants Aaman nädal tagasi auhinda vastu võtmas. | FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Põlist eesti maatõugu veiseid peavad missioonitundega inimesed, kelle hulgas on riigi suurima, 55pealise maatõufarmi omanik Sirje Treumuth. Tema Metsapere laudas andsid lehmad aasta keskmisena ligemale tuhat kilo rohkem piima, kui oli maatõu tõufarmide keskmine 5073 kilo.

Metsapere farm on väikeses Kaansoo külas Pärnu- ja Viljandimaa piiril. Sirje Treumuthi huvi nudipäise beežikasvalge karvastikuga maatõu vastu tekkis Päriveres, kuhu ta noorena tööle tuli.

„Loomad meeldisid mulle juba enne, aga just Päriveres tuli maakarja huvi, lausa fanaatiline huvi ja sealt sain oma karja seemne, kümmekond maatõugu lehma,” räägib Treumuth, kes peab esmatähtsaks maatõu kui pärandi säilitamist ning järje hoidmist veiste põlvnemisel. Ta usub, et kui lehmad korralikult süüa saavad ja nendega ilusti ümber käiakse, annavad nad tänuks hästi piimagi.

Loomakasvatusteadlane Olev Saveli möönis Ares maakarja kasvatajate seltsi kokkusaamise järel, et maatõugu veiste pidamine on nagu usu küsimus ja selle levitamisega tegelevad entusiastid.

„See on usu küsimus, sest maatõug on nudi, ilusa värvusega, sõbraga sõber ja vaenlasega vaenlane ja kui mõni suurema tõu esindaja juures on, siis ta paneb oma õigused maksma,” iseloomustab Saveli põlistõugu, keda on jäänud pooleteise tuhande ringis. „Kui maatõu kasvatajate lapsed on ka sama usku, siis kari edeneb ja seda peetakse edasi. Aga väikeste karjade puhul on tihti nii, et lapsed on orienteeritud hoopis teistele tegevustele, neil on muu haridus ja see on probleem, sest lõikab vahelt jätku ära, tuleb veised müüa, aga kõige hullem on, kui nad tapamajja saadetakse.”

Eesti maakarja kasvatajate seltsi nimetab Saveli vapraks, sest tegemist on ohustatud tõuga, mille puhul ei saa kommertstegevust rakendada, vaid tuleb oma aretusmaterjali sorteerida, leida sealt omadustelt parimad, viia õige pull ja õige lehm kokku.

„Probleem on muidugi see, et karjad on väikesed, pulle enamasti saadakse suurematest karjadest, kes on jõudluskontrolli all, aga ka väike kari soovib pulli kasutada, kuigi võimalus on kasutada ka kunstlikku seemendust,” nendib Saveli.

Eesti maakarja kasvatajate seltsil on 172 liiget. Seltsi tõuraamatupidaja, tegevjuht Käde Kalamees kinnitab, et tõuaretuse eesmärk on loomaomanike kasumi suurendamine ning see saab teoks ainult juhul, kui looma kohta on võimalikult palju teada. Selle teadmise tagab jõudluskontroll, see tähendab igas kuus võetav piimaproov ja andmed, mis saadetakse Tartusse aktsiaseltsi Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontroll.

„Nii saame teada looma põlvnemise, toodanguandmed, tervisenäitajad ja seega valida parimaid pulle aretustöö tõhustamiseks, isegi nii väikese tõu nagu eesti maatõug puhul on tõuaretustöö tulemused väga head,” märgib Kalamees.

Kalamehe sõnade kohaselt ongi seltsi peaülesanne liikmeskonna suurendamine ja jõudluskontrolli propageerimine, sest mida rohkem on tõuraamatu loomi, seda paremaid tulemusi annab ka tõuaretustöö. Tõuraamat on tõu aretamise ja säilitamise tähtsaim dokument, sest selles on kõik andmed looma kohta ja eesti maatõul järjepidevalt 102 aastat.

„Julgen väita, et heades söötmis- ja pidamistingimustes realiseerub maatõu geneetiline võimekus, mis on vähemalt 5000 kuni 9000 kilo piima aastas. Tipplehm oli Pipi, kelle neljanda laktatsiooni toodang 2013. aasta 305 päevaga oli 12 700 kilo piima,” toob Kalamees näite.

Kahe kevade vahelise aastaga on suurenenud maatõugu lehmade arv, nagu ka tõuraamatu põhiosa loomade arv, samuti kasvas keskmine piimatoodang.

Ent omajagu segadust tõi seltsi liikmetele aasta lõpp ning taas kord tõdeti, et ametnike koostatud määrus ei arvesta tegelikku elu. Maaeluministeerium läkitas vahetult enne jõule, 20. detsembril nagu „kingitusena” bürokraatliku ja mõistetamatu määruse, mida aretusorganisatsioonid üle riigi pidid kohe täitma hakkama ehk juba 31. detsembriks küsima kõikide loomaomanike käest luba, kas vastavad organisatsioonid tohivad nende loomadega aretustööd teha.

„See oli loomaomanikele segadust ja küsitavusi tekitav olukord ja seda enam pingeline, et määruse täitmist nõuti kohe aasta lõpuks, meie selts pidi välja saatma 188 kirja ja lootma, et loomaomanikud vastaksid kiiresti,” möönab Kalamees. „Minule isiklikult tundus see määrus väga eluvõõras, sest kõik tõuraamatu loomaomanikud tahavadki, et nende loomadega tehakse aretustööd, miks seda veel nende käest üle küsida. Kui tehakse jõudluskontrolli ja antakse andmed ka PRIAsse, siis see eeldabki, et loomaomanik soovib, et tema loomadega tegeletakse, varutakse aretustööks spermat, aidatakse pulle valida, võetakse loomi tõuraamatusse.”

Parimate tulemuste eest väärtustab maakarja kasvatajate seltsi juhatus liikmeid rändhõbekarikaga. Seda hoidis aasta aega Pahkla Camphilli Küla Farmi OÜ ning selle andis Reet Loorits edasi osaühingule Karukämmal ja selle tegevjuhile Ants Aamanile, kes on jõudsalt suurendanud oma karja, mille keskmine piimatoodang ulatub 6000 kiloni aastas.

Aamani sõnade kohaselt hakkas ta maakarjaga tegelema 10 aastat tagasi, kui tõi esimesed lehmad Oisust talust, kus perenaisel polnud enam tahtmist selle tõuga tegeleda.

„Minul on niisugune ürgtahe, et talu ja Eesti säiliks, sest me nii väga globaliseerume ja nii kiiresti muutume maailmakodanikeks, aga Eesti maakarja lehmas on midagi niisugust ürgset ja ta on omamoodi loom, pealt vaadates ehk natukene tagasihoidlik, kuid piimas on tal väga palju valku ja rasva,” selgitab Aaman, miks teda just see põlistõug innustas.

Kodukohas on Aamani pere kohandanud loomapidamiseks hoone, kuhu suuremat kasvu lehmad ei mahukski asemetel olema. Kari suurenes aastaga 26pealiseks, sest Aaman ostis ära Massiaru Põllumajandusliku osaühingu maatõugu lehmad ja lehmikud, kui ettevõte lõpetas piimakarjakasvatuse ja hakkas tegelema lihaveistega. Veel 2014. aastal maakarja kasvatajate seltsi rändava peaauhinna pälvinud Massiaru Põllumajandusliku OÜ lauta on praeguseks jäänud vaid üks nii-öelda kohustuslik maakarja lehm.

„Tagasilöök on väga heade karjade likvideerimine, nagu Massiarus, aga minu kari selle võrra paranes tublisti,” seletab Aaman. „Olen toonud ka üksikuid loomi, kohtadest, kus ei peeta jõudluskontrolli, see on väga suur tume maa: omanik räägib ühte, tegelikult on selle looma väärtus hoopis teine. See on olnud mulle raske kooliraha, aga minu arvates on maakarja lehm keskmisena võimeline lüpsma 6000 kilo piima ja rohkemgi aastas.”

Rändava auhinna, hõbekarika, lubab Ants Aaman sättida kodus silmapaistvale aukohale. Enne teda on sellele graveeritud neli nime. Need on TÜ Mereranna Põllumajandusühistu, Saare Maakari OÜ, Massiaru Põllumajanduslik OÜ, Pahkla Camphilli Küla Farmi OÜ.

Eesti maakarja kasvatajate selts astus tõuloomakasvatajate ühistu liikmeks. Ühistu juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko väitel on mõlemal ühised eesmärgid ja koostöö on väga vajalik aretusmaterjali säilitamise, tõuaretustoetuste ja muudeski valdkondades. Ta tunnustab hõberändkarika vastset hoidjat ja tema tegevust maatõu väärtustamisel.

„Praegust kasumit tagaajavat maailma silmas pidades on jätkuvalt eesti maatõu säilimine entusiastide ja missioonitundega fanaatikute kanda,” möönab Käde Kalamees, kes on just selle karja säilimise eest seisnud Ain-Ilmar Leesmendi tütar ning tõumonograafia „Eesti maakarja arengulugu” autor.

Eesti maakari ja selle pidajad

Kanti 1993. aastal ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ohustatud tõugude raamatusse.

Eesti maatõugu lehmi ja lehmikuid on 1458 (1.01.2017).

Tunnustatud tõufarme on 18, neis on 287 lehma ja noorkari.

Tõufarmide keskmine toodang lehma kohta oli 5073 kilo piima, milles 4,56 protsenti rasva ja 3,43 protsenti valku ehk 405 kilo rasva ja valku.

Parimad tõufarmid ehk eliitklass:

Saaremaa: Mereranna Põllumajandusühistu TÜ, 28 lehma, keskmine piimatoodang 6331 kilo; Saare Maakari OÜ, Liia Sooäär, 19 lehma.

Harjumaa: Karukämmal OÜ, Ants Aaman, 26 lehma; Aedevahe talu, Ilse Goshovski, 44 lehma.

Tartumaa: Eerika Farm OÜ, 5 lehma.

Raplamaa: Pahkla Camphilli Küla Farmi OÜ, 12 lehma.

Pärnumaa: Metsapere farm, Sirje Treumuth, 55 lehma, suurim maatõufarm riigis.

Eesti maakarja kasvatajate selts loodi 20. aprillil 1920, likvideeriti 1947 ja taasasutati 14. oktoobril 1989 Lanksaare talu peremehe, okupatsiooniajal põlualuse natsionalistliku tõu säilitaja Ain-Ilmar Leesmendi algatusel.

Andmed: Eesti maakarja kasvatajate selts

Tagasi üles