Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

OÜ Rammstein hoiab tules mitu rauda

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rammstein OÜ peremehe Olev Umsari sõnul on nahatöös esmatähtis, kui edukalt suudad oma tooteid väljaspool Eestit müüa. | FOTO: Toomas Šalda

Perefirma Rammstein OÜ peremees Olev Umsar on läbi elu otsinud uusi võimalusi, et väikeses maakohas tegutsev ettevõte edeneks. Lihtne see pole, aga alla ei ole antud. Muret teeb mehele asjaolu, et linnadest kaugel asuv kinnisvara kaotab väärtust.

Kraanadest keraamikani

Viljandimaal Suure-Jaani vallas Sürgaveres Reisi talus tegutsev Rammstein OÜ sündis tänu sellele, et varem suurfirmas terase hulgimüügiga tegelenud Olev Umsar otsustas ülemustelt palka juurde küsida. „Vastati, et saad raha juurde küll, aga siis pead oma ettevõtte asutama ja selle alt sama tööd edasi tegema. Teed, vastutad ja võtad ise riskid. Bürool, kust 2003. aastal valmisfirma ostsin, oli terve ports ansamblite nimedega osaühinguid ja nii ma Rammsteini juurde pidama jäin. Jääb vähemalt hästi meelde. Black Sabbathiga oleks ehk veelgi rohkem seletamist olnud,” muigab Umsar.

Mõnda aega läks kõik kindlat rada pidi, aga siis otsustas mehe varasem tööandja firma maha müüa ja Rammsteini kindlad otsad kadusid. „2005. aastal hakkasin tõsteseadmeid müüma, mida vahelduva eduga praegugi teen. See on hoopis keerulisem ja väga konkurentsitihe ala. Alguses olid mul palgal ka hooldemehed, aga kuna hinnasurve on tõsine ja määravaks näitajaks ikkagi hind, siis praegu küll tegelen kraanade pakkumise ja hooldusega, aga varasemast väiksemas mahus.”

Paralleelselt kraanadega on Olev Umsar põllumeestele müünud Saksa firma Grammer AG traktoriistmeid. „Heal aastal müüsin 30–40 istet aastas, aga kui põllumajandust tabasid tagasilöögid, siis ainult kümmekond. Meie traktoriomanikele pole veel kohale jõudnud, et iste on täpselt samasugune kuluvahend nagu näiteks õlifilter, millel on oma kindel kestvus, keskmisel traktoriistmel on see umbes 5000 töötundi, seejärel tuleks iste välja vahetada. Kui mingid vedrud ei toimi enam nii, nagu ette nähtud, tekib oht tervisele. See ei olegi nii väga investeering traktorisse, vaid iseenda tervisesse. Aga istme hinnad koos käibemaksuga algavad 790 eurost ja kõrgema klassi istmed võivad maksta isegi kolm ja pool tuhat eurot. Paljud tunnistavadki, et neil on seda istet vaja, aga raha lihtsalt ei ole. Istmeid tutvustame messidel ja kodulehel.”

Iga uus asi on kuidagi eelnevaga seotud ja istmete tarnija kaudu tekkis Rammsteinil võimalus teha algust naha ja nahatoodete äriga. „Soome partneri kaudu hangime Šotimaalt kõikvõimalike kõvade sertifikaatidega nahka, millest õmbleme väikeste partiide kaupa traktoritele nahast istmekatteid. Istmed on tehastes kaetud kangaga, aga nõudlikumad ostjad nõuavad nahka. Nii saadetaksegi näiteks Saksamaalt meie juurde väike partii istmeid ja meie valmistame täiskomplekti nahkkatteid, mille kangale peale tõmbame. Rakendust saavad nii tütred kui ka abikaasa, minu hooleks on tehniline pool ja naha pressimine. Enda kauba kvaliteedi tõstmiseks oleme täiendanud seadmeparki ja täiendanud ennastki spetsialistide ja interneti abil. Selleks, et tellimusi saada, olen pidanud ise väga palju tehaste uste taga käima ja näidiseid esitlema. Kuna meie käsutuses on väga kvaliteetne nahk, plaanime seda pakkuma hakata ka teistele Eesti käsitöölistele. Koos nahamüügiga võiksime teha allhanketööd, seda muidugi juhul, kui on olemas vajalikud oskused ja huvi.”

Eelnevaga osaühingu Rammstein ja Olev Umsari perekonna tegevus ei piirdu. „Tosin aastat lastega kodus veetnud abikaasa hakkas vaatama, kuidas tööturule naasta ja mida juurde õppida. Olustveres hakati õpetama keraamikat ja teda see huvitas. Läks nii, et sisse sain hoopis mina. Oleme hankinud vajalikud seadmed ja täidame eritellimusi, teeme firmadele meeneid jms. Masstoodanguga me konkureerida ei suuda ega tahagi. Mida sa võistled kruusiga, mille omahind on kaks eurot? Laadakaupa me ka ei tee. Käsitöökruusi ei tahaks jälle vähem kui 15 euroga müüa. Keraamikaga leiva teenimisel ongi takistus, et paratamatult peavad inimesed kõigepealt hoolt kandma selle eest, et lastel üldse süüa oleks, mitte selle eest, mille seest nad söövad.” Kunstnikeks Umsarid end ei pea, aga headeks käsitöölisteks küll.

Kasutab kõiki võimalusi

Oma ettevõtte tegevusalade mitmekesisuse kohta kostab Umsar, et väikeses riigis maal elades ja tegutsedes peab ära kasutama kõik väikesedki võimalused midagi toota, ei saa oodata mingeid suurtellimusi. „Väikepartiid, mida tuleb teha kiiresti, mis on ainulaadsed, kus on tarvis käeosavust, on meie jaoks tänuväärne väljund. Selliste tellimuste täitmiseks ei pea investeerima miljoneid, vaid enda oskusi pidevalt täiendama. Muidugi peab olema valmis tegema väga intensiivset tööd vajadusel ööd läbi. Kui hakkama ei saa, siis keegi teine kuskil mujal saab. Meie firma oleks rahul, kui saaks nahatööde kuukäibeks 10 000 kuni 15 000 eurot, praegu veel nii ei ole, aga püüdleme selle poole. Nahatöös on esmatähtis, kui edukalt suudad oma tooteid müüa väljaspool Eestit, keraamikal aga kodumaiste inimeste ostujõud.”

Üheski ettevõtte tegevuses pole mehel vähemalt esialgu plaanis mahtu väga suureks ajada, sest see eeldaks töötajate palkamist, mis poleks mõistlik.

Uutest võimalustest kinnihaaramine on Olev Umsarit saatnud läbi kogu elu, aga praegu kulub tema energia olemasolevate suundade arendamisele, mitte uute otsimisele. „Vanusega hakkad tajuma, et kuskil tuleb piir ette. Noori tuleb järjest peale ja igaüks otsib oma kohta. Lõpuks oled nagu puu metsas pikali ja uued taimed kasvavad peale. Tahaks anda mingi baasi oma lastele ellu kaasa ja sellele keskenduda.”

Maal elamine toob lisakulu

Tuginedes oma ettevõtjakogemusele, on Olev Umsar sunnitud tõdema, et maal tegutsemisel on paraku rohkem miinuseid kui plusse. „Maal on ainus ressurss see, mida linnas ei ole – maa, kus saab midagi või kedagi kasvatada, või eraldatus, et puhkuseteenust pakkuda. Üks variant on veel kaugtöö, mis aga eeldab väga head internetiühendust, samuti peab olema oma alal kõva tegija. Kui tahad midagi sellist toota, mis ei ole otseselt põllumajandus, läheb raskeks, sest maal toimetades tuleb kanda lisakulusid, mis söövad suures osas tulu ära. Privileeg elada maal maksab palju.

Et omada mingit jõudu, peab näiteks olema piisav hulk vajalike oskustega töötajaid. Teine variant oleks rahvast kaugemalt tööle vedada, nagu mitu suuremat meie kandi ettevõtet ka teevad, aga kaasnevad kulud on suured. Kui töötajaid võtta ei ole, pead hakkama saama enda perekonna jõul.”

Juba ainuüksi maal elamine tähendab lisakulu. „Tütar käis tennisetrennis, sõitsime trennipäeval 80 kilomeetrit maha. Kümme päeva teeb 800 km, 20 päeva 1600 km. Ühes kuus kogunes kilometraažiks kolm Moskva otsa. Kui nii sõita mitu aastat, siis ainuüksi kütust kulub tsisternide kaupa, liidame siia auto kulumise ja lapsevanemate aja. Kui nii võtta, siis ainuke maal elamise eelis ongi see, et saad nautida privaatsust ja ilusa ilma korral loodust ja vaikseid õhtuid nautida,” ei tee Umsar saladust.

Kõige valusam väikeste maakohtade probleem on tema hinnangul see, et kui teed maal oma kodu elamisväärseks ja sellesse investeerid, pead arvestama, et seda raha sa enam mitte kuidagi tagasi ei saa. „Mõlema jala küljes on kinnisvarapomm. Kui elus tekib vajadus muudatuste järele ja oled sunnitud elukohta vahetama, siis kõikidest kinnisvarasse paigutatud vahenditest saad tagasi haletsusväärse osa. Viimase kinnisvarakrahhi tõttu on ka pangad aru saanud, et paljudes maapiirkondades asuvad maad ja hooned ei maksa sisuliselt mitte midagi. Mul võib oma ettevõtte arenguks olla vaja uut seadet, aga tegelikult pole mul mõtet minna pangaametnikku tüütama. Tema lähtub rahast ja turuhindadest. Meie kandis pakutakse talusid 20 000 euro eest ja ikka ei osteta, Sürgavere keskuses on mitu maja 30 000 eest müügis, täielik vaikus. Et teada saada, kus ma oma kinnisvaralise kapitaliga asun, olengi oma talu aastaid müügis hoidnud. Nii tajun ära, millise hinna eest on huvi ja millal see kaob. Tuleb noor lastega pere, kõik meeldib, saab vabalt hingata ja puha, aga siis uuritakse, et kuidas kooliga on … ja jutt saabki otsa. Tean, millise hinnaga ma saaksin oma talukompleksi müüdud, ja tean ka, millise hinna eest olen tegelikult nõus müüma, kuid need kaks arvu on üksteisest paraku kaugel. Ei maksa unistada: mul on suur talukompleks, saan selle eest vajadusel õiglase hinna. Kui see asuks Tallinna või Tartu servas, siis äkki saakski, aga siin sel reaalset hinda ei ole. On müüdud imelisi talukomplekse, kus on olemas sisuliselt kõik alates maaküttest basseinini ja omanikud pole sadat tuhandetki kätte saanud. Suur osa praegustest maal elavatest inimestest elabki siin peamiselt tänu sellele, et ei julgeta või suudeta teha oma elus muudatusi.”

Umsar kinnitab, et maal elamine ja siinsesse kinnisvarasse ja väiketootmisse investeerimine tugineb lootusel, et lapsed jätkavad vanemate tegevust. „Väga kurb oleks vanaks saades lastelt kuulda, et olen loll olnud. Kui laps tahab maal vaevanägemise asemel hoopis Austraalias elada, siis võib juhtuda, et ta heidab mulle otsesõnu ette, et ma nii rumalalt raha olen paigutanud: tal on küll võimalus elada suures majas ja siin endale elatist teenida, aga lennukipiletiks raha napib. Paraku ei saa meist keegi lastele ette kirjutada, mida nad oma eluga peale hakkavad. Nii ongi maal elamine ja ettevõtlusega tegelemine paras risk. Ei ole nii, et kui minule miski meeldib, siis lapsele on see samuti kindlasti südamelähedane. Ja kui teda paelub miski muu, on tõde karm: suur osa tööst ja investeeringutest on raisku läinud. Muidugi on võimalik kolida suurde linna, aga mulle pakub justkui naudingut teadmine, et saame oma perega siin hakkama. Kui siin saame, siis linnas oleks hoopis lihtne. See võimalus jääb alati.”

Tagasi üles