Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kõrveküla kalatööstus rõhub kodumaisele toodangule

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kõrveküla Kalatööstuse kvaliteedijuhi Are Laurandi sõnul tuleb enamik kala sisse Norrast, sest seal on hinna ja kvaliteedi suhe kõige parem. | FOTO: Kristina Efert

Kuigi tooraine tuleb olude sunnil kaugest ookeanist, rõhutab Kõrveküla kalatööstus oma toodangu eestimaist päritolu. Kalatööstus suitsutab, soolab, marineerib ja kuivatab kalu.

Kõrveküla Kalatööstus on asutatud juba 1996. aastal, kui sõbrad Juri Nikitin ja Ervin Veiman asusid Tartu turul värsket kala müüma. Edasi tekkis mõte toodangut suitsutades väärindama hakata. Garaa˛ikompleksi ehitati algne suitsutsehh vana Vene tüüpi ahjuga, pakendusruum ja ladu. Kui toiduainetööstusele esitatavad nõuded karmistusid, ostsid Veiman ja Nikitin 1997. aastal Kõrveküla endise kauplussöökla hoone ja panid seal kaks aastat hiljem tööle juba suurema kalatööstuse. A&O kauplus tegutseb majas edasi aga senini, jagades kalatööstuse ruumid kahte ossa.

„Ideaalne oleks, kui kaupluseruumid kuuluksid ka meile,” sõnab Kõrveküla Kalatööstuse kvaliteedijuht Are Laurand. Esialgu renoveeris firma hoonest ühe poole, 2000. aastate keskel teise poole. 2011. aastal ehitati juurde külmhoone, mis mahutab 1000 tonni kala. See on arvestatud varuga, sest praegu on kõige rohkem külmladustatud olnud 650 tonni kala, mis on tegelikult hiigelkogus. Kokku käitleb ettevõte aastas 1200 tonni kala, mis teeb ühes kuus 100 tonni.

Pool aasta toorainest ostetakse sisse aasta esimestel kuudel, sest siis püütakse kala kõige rohkem ja hind on kõige soodsam. Ettevõtte jaoks on see finantsiliselt suur koormus: hulga raha pannakse kinni, aga tulu tuleb oodata terve aasta jooksul. Teisalt võimaldab see hoida müügihinda stabiilsena, sest ei sõltuta hooajalistest kõikumistest. Mitmeid kalu püütaksegi aastas vaid sel ajal.

Enamik kala tuleb Norrast, sest seal on hinna ja kvaliteedi suhe kõige parem. Aga näiteks särg ja latikas tulevad Peipsist. Räim tuleb küll Soome lahest, aga Soome kalurid püüavad. Are sõnul ei paku Eesti kalurid kvaliteetselt sorteeritud kala ja müüvad oma kauba hoopis Ukrainasse, kus sorteerimata kala nõudlus on piisav. Küll on aga olemas Soome firmad, kes vajaliku töö ära teevad.

Kalatööstus töötab seitse päeva nädalas ja 12–13 tundi ööpäevas. Suitsutamine käib kahes vahetuses. Iga päev võetakse sulama 3000 kuni 4000 kilo kala. Ettevõttes on ligemale poolsada töötajat. Neid on Kõrvekülast, aga ka viie kilomeetri kaugusel asuvast Tartust. Suvel, kui tööd rohkem, kasvab ka töökäte vajadus. Are tunnistab, et iga töökoha täitmine on tänapäeval keeruline. Avaldusi tuleb küll palju, aga sobivat töötajat nende hulgas olema ei kipu. Loobutakse ka transpordiraskuste tõttu Kõrvekülla, kuigi bussiühendus linnaga on hea.

Tellimused on täitmiseks

Are sõnul peab kalatööstuse juht olema lausa selgeltnägija võimetega. Kaubanduskettidelt saabub tellimus enamasti lõuna ajal ja kaup peab olema järgmisel hommikul Tallinnas. Aga kalatoodete valmistamine võtab aega kolm päeva ja neil on lühike, seitsmepäevane säilivusaeg, seega ei saa pikalt ette toota. Nii tulebki pidevalt ennustada, kui palju võidakse igal järgneval korral tellida. See, kui palju aga poest kala ostetakse, võib sõltuda tuhandest asjast. Kui aga tellimust ei täida, tuleb maksta trahvi.

Lõuna-Eesti kaubaringil käib auto Kõrvekülast kord nädalas, aga Tallinnasse lausa viiel päeval. Üks suuremad edasimüüjaid on Coop Eesti.

Ettevõttel on Tartu turuhoones kaks oma kalaletti. Miks kaks? „Nii on ajalooliselt kujunenud. Letid täiendavad teineteist, sest ühe müüja juures käivad ühed kliendid, teise juures teised,” sõnab Are. Need müügiletid lähevad aga turuhoone remondi tõttu ajutiselt kinni. Kuna turuhoonesse tuleb täiesti uus ja moodne sisustus, siis jäävad olemasolevad letid ja külmkapid kasutuseta. Suure tõenäosusega avatakse uus lett Tartus Sadamaturul ja uuritakse müügikoha avamise võimalusi Tallinnas. Laatadel käimisest on loobutud. „Proovisime, ei olnud müük nii hea,” sõnab Are.

Eksport käiks praegu üle jõu

Uuritud on ekspordivõimalusi ja nõudlust isegi oleks, kuid soovitud kogused on väga suured. Kõrvekülast peaks iga nädal saatma välja näiteks autotäie skumbriat, mis teeb aastas üle 10 000 tonni. (Oli: tonnides üle 10 000). See eeldaks tootmismahu kasvatamist ja suuri investeeringuid. Praegu puudub selleks veel valmisolek. Pisut müüakse lõhetooteid Lätti ning rääbist ja heiki Soome. „Kui ei ole suurt tootmist ja mahtu taga, siis ei julge,” sõnab Are.

Ettevõte on valmis ka teenust pakkuma ja huvilisi on olnud. Aga kui jutt läheb konkreetsemaks, siis millegipärast huvilised kaovad. Tihtilugu nõuab teenusepakkumine ettevõttelt seadmetesse investeerimist. Näiteks lubas üks ettevõtja valmistada iga kuu oma toorainega 10 000 tonni külmsuitsufileed. See eeldab kalatööstuselt investeeringut seadmetesse, aga kui pikaks ajaks seda tellimust jagub? Hoolimata sellest, et kalatööstus pakkus välja võimaluse osta seadmed koos ja tegi ettepaneku, et hiljem võetakse koostööpartneri osa teenuse hinnast maha, ei saanud tehingust asja.

Teise juhtumina meenub Arele, kui keegi lubas iga kuu keetmiseks tuua viis tonni krabi. Kalatöösturid kujundasid juba uuele tootele etiketi ja valmistusid ostma keedukatlaid, kui pärast ühe tonni keetmist selgus, et toorainet rohkem ei saa.

Ka oma tootearendusega on kalatööstus ettevaatlik. Ideid on Are sõnul kogu aeg palju ja aasta jooksul katsetatakse kümmekonna eri tootega, millest müüki jõuab üks-kaks.

Iga toodet tuleb teatav kogus valmis toota. See on suur kulu, kui hiljem peab selle maha kandma või 50protsendilise soodustusega maha müüma. Näiteks prooviti müüa kuivatatud tuulehaugi. „Kui ei lähe, siis ei ole mõtet pressida,” arvab Are. Väga edukas toode oli näiteks vinnutatud lõhefilee ribad. Siis tõusis aga lõhe hind 30 protsenti, mis tähendab lõpptootele veelgi suuremat hinnatõusu, ja selle toote nõudlus kadus.

Lõhega on Are sõnul üldse parasjagu keerulised lood. Hind on kerkinud väga kõrgele ja püsinud seal kaua. Eks ükskord tuleb langus, aga praegu seda ei paista. Are loodab, et see paneb inimesi sööma teisi kalu, aga müük seda veel ei kinnita.

Kõige edukam toode on kuumsuitsu lõheribi ja suitsuheik. Jõudsalt on kasvanud räime müük. Populaarsemaks on muutunud soolaheeringafilee, mis näitab, et inimesed on muutunud mugavamaks ega viitsi enam ise kala puhastada. „Standardsed tooted müüvad paremini, kuigi oleme katsetanud ka igasuguste maitseainetega,” räägib Are.

Tehnoloogiliselt oleks hulga lihtsam tegeleda näiteks ainult krevettide külmutamisega. „Aga kui krevettidega tekib mingi probleem, siis peaksime kohe uksed kinni panema,” põhjendab Are. Kokku on kalatööstuse ostunimekirjas 30 kalasorti, millest valmistatakse 65 toodet.

„Eesti turg on väike, me oleme hoidnud laia sortimenti. Täna läheb üks, homme teine toode, üks toetab teist,” lisab ta. Hiljuti tehti tööstusesse kulinaarianurk, kus valmib lõhe tarrendis. See on hästi vastu võetud, sest retsept näeb ette palju kala ja vähe tarrendit. Keskeltläbi on poodides saadaval 25 kuni 30 tootenimetust. Vaid Maxima ketiga ei tehta koostööd.

Targad ahjud

Kuumsuitsutamine toimub kuni 120 kraadi juures ja sõltuvalt kalast võib kesta paar tundi, kuni sisetemperatuurini 72 kraadi. Külmsuitsutamine seevastu on pikk protsess, mis kestab terve päeva.

Paari aasta vanused ahjud on tehnoloogia viimane sõna. Nende küljes on puutetundlikud ekraanid, millega saab ahjusid juhtida, aga mis talletavad mällu ka kogu varasema tegevuse. Suitsu annavad ahjudes küll vanad head lepalaastud, mida viskab ahju töötaja, aga ahjude temperatuuri juhib ja hoiab arvuti, piserdades laastudele vett, kui temperatuur läheb liiga kõrgeks.

Kõrveküla Kalatööstus pakendab tooted vaakumpakendisse ja ümmargustesse karpidesse, mis on mugavad, sest neid saab taas sulgeda. Kõigile toodetele on suurelt kirjutatud „Eesti toode”. Are sõnul ei tee Kõrveküla Kalatööstus kunagi nii, et ostab kusagilt toote sisse ja kleebib peale oma etiketid. Ent ometigi nii tehakse. „Meie toodete kõrvalt leiab palju ilusate eesti nimedega tooteid, aga kui hakkad pakendilt uurima, kus need tegelikult on tehtud, siis selgub tõde,” räägib Are.

Kõrveküla Kalatööstuse sortimendis puuduvad konservid. Paar aastat tagasi katsetati lõhefileega omas mahlas. „Katse õnnestus, tegime ära ja paiskasime müüki,” räägib Are. Aga siis toodi kaubandusse massiliselt Lätist ja Leedust konserve, mis olid kaks korda odavamad. Kui hakati uurima, millest need tehtud on, siis selgus, et kõhuäärsetest rasvaribadest, mis polnud sugugi meeldivad süüa. Aga konkurentide odavam hind sai otsustavaks. Kõrveküla Kalatööstus müüs oma partii omahinnaga maha. „Nüüd on ka nood teised tooted lettidelt kadunud,” imestab Are.

Tagasi üles