Tallinnas panganduses edukat karjääri teinud Lauri Vaiksaar otsustas koos linnaeluga harjunud abikaasaga teha elus kannapöörde, kolida pisipojaga Mulgimaale Kõvakülla ja hakata seal õlut tootma.
Mulgi hingega õlu
27. aprill 2017, 08:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõvaküla asub Karksi-Nuia läheduses, Tallinnast on sinna maad ligi 200 kilomeetri jagu. Loodus on siin lummav ja Karksi ürgorg pakub kauneid maastikuvaateid. Orus voolab Halliste jõgi, millele on paisutatud Linnaveske ja Karksi järv.
Et pere saaks koos olla
Lauri on siit pärit ning pärast 20aastast Tallinnas õppimist ja töötamist on tema jaoks kodukanti tulek asjade loomulik käik. „Olen mulk mis mulk,” sõnab Lauri. Abikaasa Pille on läbi ja lõhki linnatüdruk, kuid naine on rahul. „Kui näen seda kaunist ümbrust, siis mõtlen: kui ilusa loodusega paik see on. Näib nii uskumatu, et ma tõesti elan siin,” kirjeldab ta.
Tegelikult tuldi maale otsima rahulikku elu. „Läksin Tallinnasse 1998. aastal ja ühel hetkel jõuab kätte aeg, kus hakkad mõtlema, et kas nii jääbki. Tahtsime perega rohkem koos aega veeta. Tahtsime teistsugust elustiili, et leida enda jaoks aega ja otsustada oma tööaja üle ise,” räägib Lauri. „See oli meie pere motivatsioon maale kolida.”
Siit saigi alguse otsing, millega maal elatist teenida. Lauri ja Pille ühine mõte liikus õllele kahel põhjusel. Esiteks oli Lauri seda varem kodus gaasipliidil 20liitrises roostevabas potis ja plastämbris valmistanud. Teiseks, Mulgimaal puudus oma õllevabrik ja kohalik õlu. Karksis oli küll õlut toodetud juba 1977. aastast, ent 2015. aastal lõpetas tehas töö. Lauri sõnul ei luba mulgi uhkus sellisel olukorral kaua kesta, et siin pole oma õlut. Kuigi poes on siiani Karksi nime kandvad õlled müügil, ei tehta neid Mulgimaal. „Väikeõlletööstuste tuules oleks imelik, kui keegi ei teekski siin õlut,” ütleb Lauri.
Mõte kohalikku õlut toota oli sedavõrd inspireeriv, et väga pikalt plaani ei peetud ja poolteist aastat tagasi tuldi siia. Kaaluti korra isegi Karksi nime kasutamist, aga leiti kohe, et see tekitaks kindlasti palju segadust. „Isegi praegu, kui kasutame Mulgi pruulikoja nime, öeldakse, et me teame küll seda Karksi õlletehast,” räägib Lauri. Soov perega koos olla sai sellega täidetud. Aga kuidagi peab ka leiva lauale saama.
Neli vaati mulgi lugu
Varasem töö pankurina võimaldas Lauril suures osas ilma laenude ja toetusteta hakkama saada. Õlletehase rajamine on suur ja aeganõudev töö. Alguses tundus see Lauri sõnul isegi suurema ettevõtmisena, kui tagantjärele vaadates. Varem tegeleti talus klassikalise põllumajandusega, peeti lehmi ja kasvatati teravilja. „Nüüd on uus tegevus,” märgib Lauri.
Õllevabriku rajasid Lauri ja Pille vanasse heinaküüni, sinna ehitati ka lisaruumid. Heinaküün polnud algul sugugi sobilik ruum. „See oli ju muldpõranda ja laudseintega, millest oli vaja teha soojapidav ruum,” räägib mees. Seadmete pakkujaid on palju ja hinnad seinast seina. Tuleb vaid oma üles leida. Selleks tuleb palju kodutööd teha: uurida internetist, lugeda raamatuid, suhelda teiste õlletootjatega. „See on enesearendamise tipptase,” leiab Lauri. „Sa oled pühendunud vaid ühele asjale ja tegeled sellega süvitsi nädalate ja kuude viisi.”
Enne kui jõuti esimeste toodeteni, kulus aasta. „Tegime väikseimaid koguseid, andsime inimestele proovida,” ütleb Lauri. Sooviti jõuda märjukeseni, mis oleks kergesti joodav, maheda maitsega ja meeldiks ka endale. „Toodame õlut inimesele, kes kogu aeg uusi maitseplahvatusi ei oota,” on Laurile selge. „Need on kohalikud inimesed, kes soovivad osta kohalikku õlut, samuti Mulgimaa külalised, kes tahavad proovida siinset toodet.”
Praegu on jõutud viie õlleni: Tulihänd, Libahunt, Karjapoiss, Metsapiiga ja Vägilane. Kogu sortimendi valmistamiseks on kasutatud vaid nelja komponenti: pärmi, humalat, odralinnaseid ja kohalikku kaevuvett. Kahjuks tuleb kõik komponendid peale vee välismaalt sisse osta. Aga vee osakaal on õlles suurim ja selle kvaliteet määrab joogi kvaliteedi. „Vesi on siin hea,” kinnitab Lauri.
Vabriku kääritamismaht on 4000 liitrit ja ühes kuus jõuaks teha kuni 10 000 330milliliitrist pudelit õlut. Õlu on müügil kohalikes poodides ja nende ring laieneb. Esmane eesmärk on, et õlu oleks Mulgimaal kenasti kättesaadav. Siin on veel palju areneda. Õnneks on poodidega koostöö sujunud kenasti ja kohalikke tooteid võetakse müügile meelsasti. Õlu on müügil ka Tartu ja Pärnu taluturul ning Tallinna õllepoodides. Loomulikult saab õlut nautida kohalikes toitlustuskohtades.
Just kohalik teema on Laurile kõige südamelähedasem. Mulgi taustaga soovitakse kõigist teistest õllemarkidest eristuda. „Kui paljudes Eesti piirkondades on oma õlu? Paljudes on, aga paljudes pole, kuigi võiks, sest see on nii loomuomane toode,” arvab Lauri. Selgub, et Mulgi teema ongi inimestele korda läinud: kohalik rahvas on õlle hästi vastu võtnud ja huvilisi on lisandunud kogu aeg.
Mulgi lugudel on tema sõnul palju jõudu sees ja need tekitavad emotsioone. „Tahame jutustada kohalikke legende ja edasi anda pärimust,” lisab mees. Toodete rivi siiski väga pikaks venitada ei plaanita. Praegugi pole veel selge, mis olemasolevatest alles jääb. Lauri sõnul on Vägilane ja Metsapiiga saanud head tagasisidet. Suveks on plaanis välja tulla marjase õllega, mis peaks hästi sobima õrnemale soole. Palju on Lauri käest küsitud alkoholivaba õlu ja selle nii täitmiseks on Lauri mõelnud kalja tootmisele, ent mõttest kaugemale pole veel jõudnud.
Õlu on hooajaline kaup. Kui Mulgi õlu detsembris välja tuli, ületas müük kõik ootused. „Poodides ja laatadel osteti kõik ära, telliti ka kingituseks,” on Lauri rahul. Vaiksema aasta alguse järel hakkab päikese kaare tõustes ka õlu uuesti paremini müüma.
Suvisteks laatadeks soetas Lauri haagise, kust on mugav vaadiõlut pakkuda. Sellega saab käia laatadel või ettevõtete suvepäevadel. Haagist saab ka niimoodi rentida, et õllemeistrid ise kaasa ei sõidagi.
Suvel oodatakse vabrikusse turismigruppe ja ekskursioone. „Sõidavad siitkaudu suvepäevadele, ostavad kaasa. Saame rääkida kohalikust õlletootmisest. Suurendame teadlikkust ja anname panuse õllekultuuri edendamisse.”
Tore, et Tallinnast ära tulite!
Lauri ja Pille pole Tallinnast ärakolimist kordagi kahetsenud, kuigi maal elamine toob kaasa omamoodi piirangud. „Näiteks tuleb isu värske kala järele. Tallinnas lähed poodi ja ostad, aga siin saad kala ainult siis, kui ise kalale lähed. Võib-olla on see veel samm edasi ehedama maaelu poole,” toob Lauri välja.
Peale toiduvaliku on kindlasti piiratud meelelahutuse valik. „Aga samas küsin ma, kui palju tallinlased teatris käivad. Meie käime siit iga kuu korra või paar pealinnas teatris või kontserdil,” sõnab Lauri.
Maaelu on Lauri meelest viimastel aastatel tublisti edenenud. Nende kodu juurde on ehitatud kergliiklustee. Kui nemad said oma pojale kohe lasteaiakoha, siis praegu olevat lasteaias juba järjekord, sest noori peresid tuleb järjest rohkem maale tagasi. „Kinnisvara hind on siin olematu ja töökohti ka leidub, siin on elukvaliteet palju parem kui pealinnas ja Mulgimaa on elamiseks väga tore kant,” leiab Lauri.
Kohalikud vanainimesed on samuti rõõmsad. „Võtsid käest kinni ja ütlesid: nii tore, et te sealt Tallinnast ära tulite!” räägivad Pille ja Lauri.