Väliskaubandus ja eelkõige eksport on Eesti majanduse kasvu ja pikaajalise edukuse tagamisel esmatähtis. Põllumajandustoodete eksport on oluline nii põllumajandussektori konkurentsivõime kui ka kogu riigi majanduse seisukohalt.
Ekspordi kasvatamine eeldab koostööd
/nginx/o/2017/08/16/6998193t1ha32a.jpg)
27. aprill 2017, 07:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aastal eksporditi Eesti päritolu põllumajandussaadusi ja toidukaupu 778 miljoni euro väärtuses 102 sihtriiki. Suutlikkus eksportida põllumajandustooteid sõltub suuresti meie ettevõtete võimekusest konkureerida välisturgudel ja avatud sihtturgude arvust.
Lisaks mõjutavad ekspordisuutlikkust ettevõtte positsioon tootmis- ja väärtusahelas ning eksportööride müügi- ja turundusvõimekus. Globaliseeruvas maailmas, kus on vaja toota järjest efektiivsemalt, muutub järjest tähtsamaks tootmise koostöö teadus- ja arendustegevusega ning oskused ja suutlikkus kasutada innovatsiooni võimalusi, et realiseerida põllumajanduse potentsiaali.
Toodetele antav suhteliselt väike lisandväärtus on üks peamisi põhjusi, miks Eesti toidusektori eksporti ilmestab praegu toorainepõhisus – 2016. aasta piimatoodete ekspordist moodustas 36 protsenti toorpiima müük naaberriikidesse. Toorainepõhise ekspordi kitsaskoht on orienteeritus naaberriikidele (Soome, Läti, Leedu), mis muudab Eesti ekspordi suuresti sõltuvaks peamiste välispartnerite käekäigust ja tihti on toorainepõhised kaubavood ebastabiilsed.
Kui räägime aga ekspordi edendamisest, siis tuleb fookus kindlasti seada senisest enam väärindatud toodete ekspordile. Põllumajandussaaduste väärindamine on ülemaailmse konkurentsi tingimustes võtmetähtsusega. Liikumine tooraineid eksportivast riigist väärindatud tooteid eksportivaks riigiks tagaks toidusektorile suurema ja püsivama sissetuleku. Mida rohkem väljamüüdavat toorainet kohapeal väärindatakse, seda suurem ja püsivam sissetulek on tagatud põllumehele ja toidusektorile. Tootlikkuse suurendamise jaoks on tähtis ka pidev arenemine ja uute teadmiste rakendamine või ka olemasolevate teadmiste uuel moel kasutuselevõtt.
Teine ekspordi edendamise oluline aspekt on meie ettevõtetele avatud sihtturgude arv. Mida suurem see on, seda kiiremini saavad ettevõtted reageerida nõudluse muutusele ja seda väiksem on ühe kaaluka turu äralangemisest tulenev äririsk.
Maaeluministeeriumis on koostamisel Eesti toidusektori ekspordi edendamise tegevuskava. Selle raames analüüsib ministeerium koostöös sektoriga prioriteetseid turge ja kaardistab võimalikud ekspordipotentsiaaliga tooted. Käimas on läbirääkimised mitmete võimalike sihtriikidega, et turge avada, kuid see protsess on üsna keerukas ja sageli ajamahukas.
Teatud riikide puhul piisab kooskõlastatud sertifikaadi lisamisest saadetisele, teiste turule pääsemiseks on vajalik eksportiva riigi järelevalvesüsteemi tunnustamine, millele eelneb veterinaar- ja toiduameti poolt mahukate küsimustike täitmine ja sihtriigi ametnike auditite vastuvõtmine kohapeal. Kõige rangemad impordinõuded kehtivad reeglina loomadele ja loomset päritolu toodetele, mistõttu on liha- ja piimatoodetega uuele turule sisenemine aja- ja ressursimahukas. Töötame selle nimel, luua ettevõtetele võimalused uutele ja potentsiaalsetele sihtturgudele siseneda.
Tiheda konkurentsi tingimustes ning geograafiliselt ja kultuuriliselt kaugetel sihtturgudel läbilöömiseks peab tugevnema ka toidusektoris tegutsevate eksportööride müügi- ja turundusvõimekus. Praegu ettevõtetele pakutavate koolituste ja seminaride kitsaskoht on liigne üldistatus, mistõttu valdkonnaspetsiifilised vajadused jäävad tähelepanuta. Eriti raskes positsioonis on mahetooteid eksportida soovivad ettevõtted, kelle toodangu turule sisenemise ja turundamise protsess on toidusektori tavatoodetest veelgi spetsiifilisem.
Maailma suundumused näitavad üha kasvavat huvi nii mahepõllumajanduse kui ka laiemalt mahemajanduse vastu. Mahepõllumajanduse turg on aastatel 2004–2015 kasvanud pea kolmekordseks, globaalne maheturumaht oli 2004. aastal 25,4 miljardit eurot ja 2015. aastal 75 miljardit eurot. 2015. aastal suurenes ainuüksi Euroopa maheturg aastaga 13 protsenti, mis näitab, et mahepõllumajandus on kasvav suundumus.
Kuna inimeste jaoks on tänapäeval üha olulisem toidu kvaliteet ja päritolu ning sellise toidu eest ollakse valmis rohkem maksma, siis on mahepõllumajandussektoris olemas suur potentsiaal kasumit teenida. Lisaks mahepõllumajandusele on Eestil tänu ökoloogiliselt puhta bioressursi rohkusele unikaalne võimalus edendada ka teiste valdkondade ökoloogiliselt jätkusuutlike teenuste ja toodete eksporti. Need valdkonnad on näiteks ökofarmaatsia ja ‑kosmeetika ning ökoturism.
Nii nagu kõikides teistes valdkondades, tuleb ka mahemajanduse valdkondade ekspordist rääkides mõelda, kuidas olemasolevale toorainele suuremat lisandväärtust anda. Eestist eksporditakse suuresti töötlemata toorainet, müüakse näiteks vilja, loomi ja piima, aga toorainet oleks vaja esmalt väärindada ja müüa suurema lisandväärtusega tooteid.
Suurimaks ülesandeks pean tootjate käitumisharjumuste muutmist, sest see algab mõttelaadi muutusest. Kuna Eesti toidusektori ettevõtted on võrdluses teiste Euroopa riikidega küllaltki väikesed, on ettevõtetel vaja teha koostööd, tulla turule ühistulise vormiga, sest ühistegevuse kaudu saavad tootjad olla üheskoos tugevamad ja seeläbi välisturgudel edukamad. Samuti on tähtis, et riik kuulaks ettevõtjaid ja pakuks omalt poolt tuge seal, kus abi vaja: uute sihtturgude avamine ning turundus- ja müügikompetentsi tõstmine. Töö selles suunas juba käib.