Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kolmandat korda sündinud lihatööstus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Eelmisel aastal tulekahjus kannatada saanud Karula lihatööstuse hoone asemele on kerkinud uus, 590 000 eurot maksma läinud tibukollane tootmishoone. | FOTO: Kristina Efert

Kui Karula lihatööstus läinud aasta kevadel teist korda maha põles, olid omanikud täiesti löödud, ent mõtet loobuda polnud. Tegemist on üdini pereettevõttega, mis peaks kestma põlvest põlve.

Läinud aasta 13. märtsil kell 23.47 kõlas Karula lihatööstuses häire. See polnud OÜ Annemeli Lihatooted juhataja Annely Ritsoni sõnul ootamatu. Tegu on ikkagi ettevõttega, kus on suitsuahjud ja need olid häire varemgi tööle pannud. Ühtlasi oli tulekahju ettevõtet juba 2008. aastal rüüstanud. Omaniku südames oli seetõttu ikka iga häire puhul kahtlus, et midagi hullu võib olla juhtunud. „Pärast esimest põlengut värisesime alati häirete pärast,” sõnab ta.

Ritsoni pere haaras lumisel märtsiõhtul õueriided selga ja sõitis tehase poole. Peretütar Laural oli jope all vaid öösärk, kui tootmishoonele lähenedes märgati põõsaste vahelt kahtlast punast tulukest. Lähemale jõudes selgus tõsiasi. Otsekohe helistati päästeteenistusse ja esimesena jõudis kohale kiirabi, seejärel mõni minut hiljem tuletõrje.

Tuli ja vesi tegid hävitustööd

Kiirabi õnneks kellelgi vaja ei läinud, ent tuletõrje ootamine tundus Annelyle igaviku pikkusena. Selle mõne minutiga, mis see aega võttis, levis tuli õgardliku kiirusega, haarates endasse kogu maja. „Jube on vaadata, kuidas hoone hävib meie silmade all ja midagi teha ei saa,” meenutab Annely. Tuli sai alguse katla korstna juurest ning menetlusinspektori andmeil oli põhjuseks see, et korstna ja kütteseadmete vaheline suitsutoru oli valesti isoleeritud.

Šokiseisundis Annely istus autos ja vaatas, kuidas hoone teine korrus põles maha ja esimene uputati kustutustööde käigus üle. Hommikul veeti varemete vahelt kõik tühjaks. Annely istus autos kogu järgneva päeva ja läks koju alles õhtul kella kaheksa paiku. „Šokk oli kohutav, aga hetkekski ei olnud kahtlust, et nüüd on kõik, jätame asja sinnapika. Eesmärk on olnud, et see on pereettevõte, mida antakse edasi põlvkonnast põlvkonda,” räägib Annely.

Kui pärast 2008. aasta põlengut veebruaris, mil põlesid lihasuitsutamise ruum ja selle kohal olnud puhkeruumid, renoveeriti hoone endisel kujul ja selleks kulus ligikaudu neli kuud, siis seekord võeti taastamine ette suuremalt. Tootmine seiskus peaaegu üheksaks kuuks, sellest viis kuud kulus ehitusele. „Hakkasime hoonet järjest paremaks tegema ja vaatasime, et kui aega on juba nagunii palju läinud, siis teeme ära kõik asjad, mida oli vaja teha,” räägib Annely. Erilist tähelepanu pöörati tuleohutusele.

Pärast teist kogemust otsustati enam mitte ehitada kahekorruselist hoonet. Tegelikult oleksid omanikud soovinud maja ehitada üldse uue koha peale, aga seda ei lubatud. „Pidime samasse paika ehitama, aga võisime ehitada ühe korruse. Nüüd, kui midagi peaks juhtuma, ei põle terve maja maha. Tuletõkked on vahel ja kõik on ehitatud kivist,” räägib Annely. Pärast tulekahju seisis elu ligi viis kuud. „Hommikust õhtuni aitasin siin igasugu asju teha. Aga aega läks meeletult kaua. Kliendid helistasid ja küsisid, millal saab tooteid osta. Kõik soovisid olla esimesed, kui me midagi valmis teeme. Ootavate klientide olemasolu tegi taasavamise lihtsamaks,” räägib Annely.

Oma ettevõtet juba kolmandat korda avada on siiski emotsionaalselt väga koormav. „Jõu võtsin sellest, et käin iga päev tennist mängimas – emotsionaalselt maandan end seal.”

Et seekordne taastamine võeti ette nii suurejooneliselt, pidid ettevõtjad kindlustuselt saadud rahale lisaks ise suures ulatuses investeerima. Kokku kulus hoone taastamiseks ligikaudu 590 000 eurot, millest veidi üle poole saadi kindlustuselt.

Tõrkuvad ahjud

„Praegu läheb tasapisi, aga algus oli väga raske,” sõnab Annely, kui lihatööstuse taasavamisest on möödas täpselt neli kuud. Kuigi avamine oli väga rõõmus sündmus, ei tähendanud see, et mured oleksid selja taga. Ehitamise käigus uuendati ahjusidki, kuid need ei hakanud korraga tööle. Võttis kolm kuud katsetamist, enne kui asjad korda saadi. „Tahtsime, et töötajatel oleks lihtsam. Muutsime tule asukohta, aga selgus, et õhku ei tulnud piisavalt peale. Kolm-neli tundi töötas ahi hästi, aga siis tuli tahm kaela,” selgitab Annely ja lisab kergendusega, et nüüd on kõik korras.

Õnneks pole nüüd peale avamist häireid olnud. „Proovihäiret olen kuulnud. Selline judin käib üle selja. Ühelegi vihavaenlasele ei soovi sellist kogemust, mida me oleme pidanud läbi elama,” kirjeldab Annely.

Kuigi kindlustusfirmaga ei sujunud koostöö, nagu Annely oleks oodanud, soovitab ta kindlasti oma ettevõte kindustada. Annelyl oli sõlmitud ka ärikatkestuse kindlustus, mis tähendab, et töötajatele makstakse välja palgad ning ettevõtja saab saamata jäänud tulu.

Algus pärineb ämma vorstist

Karula lihatööstus sai alguse sellest, kui maal elav Annely oli lastega kodus ja abikaasa Meelise konservitööstuses ametis olnud ema saatis kümme toorest vorsti sooviga need ära suitsutada. Hiljem sai Annely vanaema käest terve lehma, mille lihast valmistati samuti vorsti. „Käisime seda asutustes müümas, neljakuune titt kaenlas,” meenutab Annely.

Kuna algeline äri läks hästi, otsustati sellega edasi minna. Tõsisemalt alustati Viljandi Viljasalve vorstitsehhis, aga sealt oldi sunnitud lahkuma. Samas oli Karulasse nõukogude ajal plaanitud ehitada vorstitööstust. Tootmiseni ei jõutud, aga isegi hooned olid juba olemas, kokku 51 ruutmeetrit pinda. Nii toodigi tootmine Karulasse ja mõeldi välja kaubamärk. „Kui nimeks on Karula, peab logol karu pilt olema,” arvab Annely. Hoovis võtab külalisi vastu ka karu kuju.

Annely on ise õppinud juuksuriks. Pärast laste sündi ja lihatööstuse edenemist ta erialasele tööle tagasi ei pöördunud, vaid hakkas lihatehnoloogiat uurima. Annely üks tütar on sekretäri eest. Abiks on väimeeski. Teine tütar on õppinud lihatehnoloogiat ja majandab tootmist. „Tütred on sünnist saadik selle sees olnud. On käinud tööl kaasas. Lasteaiarühmadega käisid ekskursioonil. Nad mõtlesid tükk aega, mida elus edasi teha, aga otsustasid ikkagi siia tulla,” räägib Annely. Ettevõtte esimene tehnoloog oli Annely abikaasa ema, kuni tütar võttis ameti üle. „Ikka täitsa perefirma, praegu sõltub viie inimese sissetulek meie peres sellest ettevõttest,” lisab Annly.

Kokku on ettevõttes paarkümmend töötajat. Kasutatakse ainult kohalikku liha, mis jõuab tööstusesse juba valmis tükeldatult. Sortimendis on mitmesugused singid ja poolsuitsuvorstid, aga ka grillvorst ja rõngasvorstid ning suitsukeeduvorst ja aasta ringi šašlõkivorst. „Ise maitseme ja katsetame. Maitseainete firmad on ka aidanud,” sõnab Annely. Eripära, mis Karulat teistest tootjatest eristab, on ikkagi ehe lepasuits. Hoovis on puukuur, kus lepahalud seisavad ja sealt neid ka ahju tuuakse. „Suured tööstused kasutavad elektriahjusid ja ma ei pea neid üldse konkurendiks, kuigi meie oleme neile pinnuks silmas,” lausub Annely.

Praegu on eesmärgiks ikkagi endised tootmismahud taastada ja jalad alla saada. „Kliendid pöörduvad järjest meie juurde tagasi ja varem või hiljem tulevad kõik tagasi. Peale selle soovime uusi kliente leida. Kõigepealt on vaja jalad uuesti alla saada,” lisab ta.

Tootmisvõimsust Karulas jätkub. Igasse ahju mahuks korraga kaks resti. Ahjusid on kolm ning seega saab suitsu panna korraga kuue resti jagu tooteid. Liha on kõigepealt öö läbi maitseainetega marinaadis. Seejärel läheb see ahju, kus ta saab maitse ja värvi ning järgneb aurutamine. Seal saavutab liha küpsemiseks vajaliku sisetemperatuuri.

Suurtes kaubanduskettides Karula tooteid saada pole. Seda võimalust on uuritud, aga seatud tingimused on olnud karmid. Küll aga võib tooteid osta talupoodidest, turgudelt, laatadelt, aga ka Rimi Talu Toidab osakonnast. Oma boks on neil Viljandi turulgi.

Tagasi üles