Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eramets istutab ja liit peab aastapäeva

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Erametsaliidu korraldatavad augustikuised metsamajandajate kokkutulekud on tavaliselt olnud ka metsaomanike kogemuste vahetamise päevaks. Pildil hinnatakse metsamaaparandustöid Paul Augi metsas. | FOTO: Viio Aitsam

Metsaomanike huvide esindaja riigi tasandil, Eesti Erametsaliit saab 25aastaseks nelja päeva pärast.

Kui erametsaliidule mõtelda, tulevad silme ette paljud metsaomanikud, kes kohalike metsaühistute liikmeina on me erametsanduse aktiivsema seltskonna seast. Näiteks Nissi valla mees Rain Ajaots, kes eelmisel aastal võitis liidu metsamajandajate konkursi. Ta loomulikult räägib oma metsatöödest ka, kuid taustana jutustab eelkõige, kuidas mäletab oma praegust metsa lapsepõlvest. Kuigi oli nõukogude aeg, oli teada, et see oli ta vanaisale kuulunud mets. Puidust tarbeesemeid valmistanud vanaisa kasutas ainult oma metsa puitu, ehkki ametlikult kuulusid metsad kohalikule põllumajandile.

Täpselt sama juttu räägib Padise valla metsaomanik Ando Eelmaa: kohalikud inimesed pidasid kolhoosiajalgi kinni vanadest metsapiiridest ‒ kui keegi raius puu teise pere metsast, peeti seda varguseks.

25 aastat tagasi

Kui juba teatud hulk endistest maaomanikest oli 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses taluseaduse alusel taas oma talu maid kasutama hakanud, tekkis Eestis mõte, et tuleks asutada metsaomanike oma ühendus. Selleks, et koos õppida metsaomanikuks olemist ning seista ühiselt ülesehitatavas uues riigis oma huvide eest. Üks lisamõte tol ajal oli koos osaleda erastamistel, et saada baas oma väikeste puidutöötlemisettevõtete rajamiseks. Ambitsioonikaimad unistused nägid ette ka suurte tööstuste, näiteks Tallinna vineerikombinaadi erastamist.

Eesti Erametsaliit asutati talumetsaliiduna Sakus 24. aprillil 1992. Juriidilises mõttes erametsaomanikke veel sel hetkel polnud ‒ taluseaduse alusel kasutada saadud metsad ootasid veel omandireformi kinnitust. Kahe aasta pärast nimetati liit ümber erametsaliiduks.

Reformide edenedes tekkis metsaomanikke 1990. aastail järjest juurde. Sajandivahetuseks oli neid juba üle 50 000. 2000. aastad lähevad aga erametsanduse ajalukku sellega, et koos 1999. aastal sündinud Erametsakeskusega ehitati üles ja pandi tööle erametsanduse tugisüsteem: konsulendid, tugiisikud, õppepäevad, metsatoetused ...

Mis tunne see on?

Tänapäeva metsaomanikud kujutavad endast mitmekesist seltskonda, kellest igaüks vaatab oma metsa omamoodi. Nende seas on nii õppinud metsamehi kui ka iseõppinud metsaomanikke. On omanikke, kelle istutatud metsad sirguvad neil juba üle pea, ja neid, kes oma metsa alles avastavad. Mis tunne on olla metsaomanik?

„Hea ja huvitav,” ütleb Raplamaa metsaomanik Kalev Tihkan. „Sul on koht, kuhu vahel rattaretk teha ja vaadata, mis vahepeal toimunud on, ja samas ka plats, kus unistada – mida siin toimetada vaja on. Igal aastaajal saad erineva pildi. Kõik leiduvad puu- ja põõsaliigid ning maapind ehk mikroreljeef on n-ö teatraalses mõttes erinevalt „välja valgustatud”. Mõni tuulemurrukoht või üraskilaik või siis sagedasti voolunõva vajav loik. Ja muidugi uued haavapliiatsid oma uuendusi korraldanud kopralt. Talvel on see üks väheseid kohti, kus tutt-tihasega trehvata ...”

„Mets on koht, kuhu minnes saab ülejäänud maailma ja elumured maha jätta,” räägib Pärnumaa metsaomanik Leili Mihkelson. „Samas on metsaomanikuks olemine suur vastutus nii looduskeskkonna kui ka järgmiste inimpõlvede ees. Minu metsaomanikuks olemise põhitõdesid ei olnud valmis kujul olemas, kui omanikuks sain, aga ajapikku on need kujunenud. Metsaga suheldes on neid järjest ka lisandunud ...”

„Mul on nii oma metsamaad kui ka firma metsamaad, majandamise mõttes vahet ei ole,” ütleb Läänemaa metsaomanik Sven Köster. „Emotsionaalses mõttes on vahe mitte oma ja firma metsal, vaid pigem sellel, kas on tagastatud mets või kui kaugel ta kodust asub. Ajalooline järjepidevus on see, mis tekitab emotsioone ...”

„Ma olen kuulnud, kui vahel on soovitud, et oh, oleks mul pool hektaritki oma metsa,” jutustab Harjumaa metsaomanik Rain Ajaots. „Kellel kõht täis ehk kellel see mets on olemas ... see on hea tunne, suurepärane asi. Minul on hea tunne siis ka, kui vaatan omaistutatud metsi. Ikka on, mida pojapojale üle anda ja ütelda, et vaata, su vanaisa pole elanud asjata. See on suur õnn, et oma töö saad niimoodi üle anda. Mina käin metsas üle päeva palju. See on uhke värk, kui niisugune varandus on olemas.”

25 aastat hiljem

Nüüdseks on Eestis metsaomanikke üle 110 000, suur osa neist üsna väikeste metsatükkide omanikud, kes oma metsi tavamõistes ei majanda. On suurmetsaomanikke, kellel majandamiseks omad palgalised töötajad. Peamiselt n-ö keskmike seltskonnast 11 000 on liitunud metsaomanike organisatsioonidesse, millest suuremat osa ühendab erametsaliit.

Liidu aastapäeva kevadel on päevakorral metsaistutus. Eestimaalased on kutsutud üle riigi erametsadesse metsaistutustalgutele, mille kohta leiab infot ja registreerimisvõimaluse erametsaportaalist www.eramets.ee.

Esimest kevadet istutatakse erametsadesse rohkem kui varem, kokku ligi 10 miljonit puutaime. Metsauuenduse pind iseenesest on suurem. Kõikidesse metsakasvukohatüüpidesse ei pea tingimata metsakultuuri rajama. On metsasid, mida uuendatakse külviga, ja on metsasid, mis on kõige otstarbekam jätta looduslikule uuendusele.

Kõik erametsa istutatavad taimed ei pruugi üleriigilises arvestuses kajastuda. Näiteks erametsaliidu metsamajandajate konkursi 2013. aasta parim, metsaomanik Elmut Köösel ei istuta oma metsa ühtegi taimlas kasvatatud taime. Tema võtab taimed oma metsakinnistute kraavipervedelt ja elektriliinide alt ‒ kaevab välja, veab traktoriga raiesmikule ja istutab maha. Elmut Köösel väidab, et looduslik taim ei maitse ulukitele nii hästi kui taimlataim.

Kui juurde arvestada teised, kes samal kombel käituvad, võib erametsades istutatavate taimede hulk olla arvestatavalt suurem.

Taustas käib naaksumine

Erametsaliidu aastapäevakevadet, mil istutamine päevakorral, iseloomustab paraku taustas olev avalik naaksumine. Kohati jääb mulje, et metsaomanikud elavad ühes riigis ja Eesti metsandust ümber korraldada sooviv seltskond, uus kodanikuliikumine jt, mingis teises. Informatsiooni puudumine sotsiaalmeedias võimendusse läinud valeväidete põhjus olla ei saa ‒ see on üsna käeulatuses.

Näiteks kostis hiljuti, et riigimetsal on säästlikku ja keskkonnahoidlikku majandamist tunnistavad sertifikaadid olemas, kuid „erametsas neid ju pole”. See ei ole tõsi. Eelmise aasta lõpuks oli PEFC-sertifikaadiga kaetud erametsadest 211 457 hektarit. Ka erametsaliit on ühe grupisertifikaadi hoidja, selle sertifikaadiga on ühinenud 80 metsaomanikku. FSC-sertifikaadiga oli eelmise aasta lõpuks kaetud erametsadest 59 000 hektarit, praegu taotleb grupisertifikaati suure liikmeskonnaga MTÜ Ühinenud Metsaomanikud. Need on metsad, mille majandamise keskkonnahoidlikkust käivad audiitorid ekstra kontrollimas.

Mis see erametsandus on?

Üks vastikumaid väiteid, mis sotsiaalmeedias on kujunenud sõnakõlksuks, on see, nagu ajaks rahajanu erametsaomanikke terve kevade vältel raieid tegema. Nüüd, kui erametsandus, mis haarab umbes poole Eesti metsamaast, on läbi teinud oma kõige keerulisemad kujunemise etapid, kui paljude omanike kogemused ja omanikutunne lasevad rääkida hoitud erametsadest, kõlab see pahatahtlikult.

Mis see erametsandus ikkagi on? „Nagu veerandsaja aasta vanune noor. Ta on kätte saanud oma esimesed triibulised, tundnud suurt avastamisrõõmu „liivakastis mängides” ja läbinud valdkonnaga seotud üldhariduslikud faasid,” sõnastab maaülikooli õppejõud, varem ka erametsaliidu tegevjuhina töötanud Priit Põllumäe. „Ta on juba palju õppinud ja saanud järjest targemaks ja tublimaks. Just nüüd on aga tulnud astuda iseseisvama elu poole ...”

Priit Põllumäe lisab: „Erametsaomanikkond on minu jaoks üks ääretult mitmekesine rühm inimesi, kes teadlikult või teadmata kujundavad oma otsustega meie riiki – nii maastikuliselt kui ka majanduslikult. Selline suur mitmekesisus on sealjuures suur väärtus, mida ehk aeg-ajalt unustatakse. See on väärtus, mis on tegelikult ka väga mitmekesise metsanduse garantiiks. Seda mitmekesisust tuleks hoida.”

Eesti Erametsaliit tähistab oma aastapäeva homme. Kirjutises kasutatud tsitaadid on pärit aastapäeva puhul ilmunud raamatust „Meie, Eesti metsaomanikud. Eesti Erametsaliit 25”. Raamat aitab mõtestada me erametsanduse olemust, annab infot ja sobib erametsanduse abimaterjaliks kõigile, kel Eesti metsa pärast mure.

/ Eesti Erametsaliit

Tagasi üles