Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mutimullahunnikud murult minema

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Erakogu

Enne kui õuemurul saab talvega tekkinud kahjustusi lappima hakata, tuleb mutid kaugemale tõrjuda.

Minu maakodu õuemuru kasvab lahjal kivisel ja üsna kuival pinnasel ning vihmausse jt muttidele suupäraseid tegelasi sealses mullas väga palju ei elutse. Muttidega on mul seetõttu ilmselt vähem maajagamist kui paljudel hea rammusa mullaga aia harijail. Meil on see-eest mitmel aastal õuel sügavkündi teinud metssead, need vägeva kaela ja kärsaga tegelased kive ei karda ja muru, kus pole segavaid puujuuri, on neil muidugi lihtsam segi keerata ja kokku rullida kui metsaalust.

Nii et viha ja abituse tunne, mida igal kevadel või hoopis mahedal suvehommikul mutimullahunnikutest rikutud õuemuru siludes ja taastades tunnete, on mulle hästi tuttav.

Viha ei aita, kui loodus vägisi koduõuele tükib. Mutitõrjel on rohkem kasu kannatlikust meelest, muti elukommete tundmisest ning mitme tõrjevahendi ja võtte kooskasutusest.

Mutielu ahvatlused

Mõnikord süüdistatakse mutti ka ülekohtuselt: tasub meelde jätta, et mutt ei ole taimetoitlane, nahka pandud lillesibulad, porgandid jm on mügri hingel. Mutt sööb lisaks vihmaussidele putukaid ja nende vastseid, traatusse, tigusid ja nälkjaid, sipelgaid jt pisielukaid, kellest jõud üle käib.

Kui murul on paarkümmend mutimullahunnikut, siis ei maksa arvata, et mutte on aias sama palju. Ühe muti kolmemõõtmeline käikudesüsteem võib katta 200–2000 ruutmeetrit või isegi rohkem. Kõige aktiivsemalt liiguvad mutid oma pinnalähedastes käikudes kevadel ja sügisel.

Muttidel käib parimate elupaikade pärast omavahel tihe rebimine. Vihmausse liigub kõige rohkem rammusas huumuserikkas mullas. Sügavalt haritud mullas on mutil kergem kaevata. Liigniisked ja kõrge põhjaveega kohad ning ka liivane pinnas muttidele ei sobi, sest sinna ei saa jahikäike rajada ja happelises pinnases (pH alla 4,4) ei ela vihmausse. Kõige mitmekesisem on muti toidulaud üleminekualadel, nt metsa ja aia või niidu ja aia piiril. Rikkaliku toidulauaga vabu elupaiku on napilt ning seepärast polegi imestada, et pärast ühe muti kinnipüüdmist hakkab aias peagi tegutsema järgmine.

Lehkavad peletusvahendid

Poes pakutakse muttide tõrjeks mitmeid peletusvahendeid (lõhnakuulid, peletusgraanulid, peletuslahus ja -väetis jms), mis kõik mõjuvad looma heale haistmismeelele. Minu ja mu muttidega hädas olnud tuttavate kogemuste põhjal on sellest valikust ilmselt üks tõhusamaid Detia sarja peletusgaas, mille mõjuaineks on kaltsiumkarbiid. Karbiiditükid on müügil poolekilostes plekkpurkides.

Kõige mõjusam on peletusvahend siis, kui otsite terava otsaga kepiga torkides üles mõne maapinnalähedase mutikäigu (mutimullahunnikust gaas nii hästi ei levi), kaevate siis käigu lahti ja panete sinna karbiiti, arvestades, et kolme ruutmeetri kohta piisab 20–50 grammist. Katke kaevamiskoht murumättaga korralikult kinni. Kaltsiumkarbiid reageerib maa all mullaniiskusega, eralduv vastiku haisuga gaas levib käigusüsteemis ja peletab mutid põgenema. Taimedele ja mullale selline aeglane gaasirünnak ohtlik ei ole. Kui murule ilmub uusi mutimullahunnikuid, siis korrake tõrjet. Puhastatud ala võib seejärel kohe piirata peletuskuulidega.

Jälgige, et kaltsiumkarbiid ei puutuks kokku veega ja ärge parem näppige seda vihmase ilmaga, muidu võib tagajärjeks olla kerge plahvatus. Kui juhtub, et peate seda kustutama, siis tehke seda liiva või pulberkustutiga, mitte kunagi veega.

Ka igasugused rahvapärased peletusvahendid põhinevad valdavalt haisudel ja lõhnadel. Järgnevast loendist võiks midagi valida näiteks siis, kui mutid on juba peletusgaasiga põgenema ehmatatud, uued haisud hoiavad nad siis teie murust ehk mõne ajagi eemal. Et taimelõhn mõjuks, tuleb peletit kasutada korduvalt ja mõnepäevase vahega. Eestis on mutikäikudesse topitud toominga, leedri-, ebajasmiini-, elupuu- ja koirohuoksi, leeskputke, koriandrit, piparmünti, melissi, aedruudi hakitud lehti.

Hea muti-, mügri- ja hiirepeletina on kiidetud harilikku rassi (Cynoglossum officinale) ja taime seemneid on müüdud aialaatadel. Rass on ohtlik ja mürgine, nii et seda taime kasutage väga ettevaatlikult. Taime esimesel kasvuaastal võib mutikäikudesse panna rassi hakitud lehti. Hariliku rassiga toimetades olgu kindad alati käes, muidu saate lööbe. Nina võiks kaitsta respiraatoriga, muidu hakkab nina kipitama, seda oleks justkui nõgestega kõrvetatud. Teisel aastal annab harilik rass hulga haakeogadega seemneid. Kui seemneid käikudesse panna (umbes peotäis ühte kohta), siis takerduvad need muti karvadesse. Loom hakkab seemnetest vabanemiseks end kraapima, mürkaine imendub naha kaudu ja mutt sureb pikalt piineldes. Kui aias harilikku rassi kasvatada, siis võivad taime seemned samamoodi takerduda aga ka teie lemmiklooma kasukasse. Väikesed lapsed tuleb rassist samuti kaugel hoida.

Mutikäikudesse on lehaga peletama topitud-valatud ka kalarappeid ja terveid räimi, halvaks läinud piimatooteid, roiskuvat (hakk)liha, kõrvetatud karvu ja juukseid, koerajunne ja kassi liivakasti sisu, virtsa, fekaale, vees leotatud suitsukonisid, hapendusvedelikke jpm.

Tuulikud, tiivikud ja lõksud

Mutid tajuvad madalaid ja kõrgeid helisid ning võnkeid, neid on peletatud mitmesuguste tiivikute ja võnkeid tekitavate mutipeletitega. Küllap on kallid mudelid tõhusamad, kuid pidevalt korduva signaaliga harjub mutt ära, seda peaks aeg-ajalt muutma.

Samas on kiidetud ka lihtsa plastpudelist tiivik-peleti mõju. Selle tegemiseks on tarvis ka peenikest raudvarrast, tokki või tugevat traadijuppi, mille otsas pudel tuulega pöörleb. Teete pudelisse mõned sisselõiked, painutate plastitükid tiivakestena välja ja panete pudeli, põhi ülespidi, vardale. Toki või varda otsa surute mulda, traadiga saab niisuguse peleti kinnitada ka puu otsa.

Kõige kindlam on mutt muidugi lõksuga kinni püüda, see aga tahab kannatust. Lõksumudelitest tasub valida selline, mida on endal kõige mugavam kasutada ja mille hind sobib. Lihtne on üles panna maa pealt paigaldatavat lõksu Talprid, millel surute kahe mutimullahunniku vahelt leitud käigu kohal mulda ainult mustad lõuad ja kollase päästiku. Mutikäiku pandavad traatlõksud on kõige odavamad. Kõige humaansemad on torukujulised eluspüügilõksud. Sellega püütud muti peate kuhugi kaugemale loodusesse viima, paarisaja meetri kauguselt leiab mutt oma vanad käigud ilmselt veel üles. Lõksudega toimetades võiksid käes olla mullased aiatöökindad, et lõksu külge ei jääks võõraid lõhnu.

Mõne mutimullahunniku pärast ei pea keegi mutti hirmsaks aiavaenlaseks. Põhjalikumalt olen muttide ja mügride tõrjumisest kirjutanud raamatukeses „Kuidas peletada mutte”.

Ühe tõukega võib mutt maapinnale lükata ligi kilo mulda. Kui need mullahunnikud laiali riisute, korjake ära ka välja tulnud kivikesed, et need muruniidukit ei rikuks.

Kuidas lappida muru

Kui murus on palju suuri kahjustatud lappe, siis pole pääsu korduskülvist. Kobestage hõredad kohad ja augud ning täitke need komposti või liiva ja mulla seguga. Siis kastke need kohad korralikult märjaks ja külvake sinna helde käega muruseemet. Seemnesegu valides katsuge lähtuda sellest, mis teil õuel juba kasvab, siis ei torka uuesti külvatud kohad väga silma. On hea, kui segus on kiirekasvulist karjamaa raiheina. Sobib ka muru uuendussegu. Kui muru on tahenenud, oleks hea see ka üle rullida.

Mõne suurema augu jaoks saate ehk labidaga natuke murukamarat lõigata vähem käidavast aianurgast. Katsuge tükid lõigata ühepaksused, muidu ei jää lapitud muru tasane. Tallake tükid tugevasti kinni ja andke paikadele juurdumisaega.

Surnud taimeosad ja kulu rehitsege kevadel hoolega murust välja. Sammaldunud kohti õhustage muruluua teravate piidega murust üle käies või aiahargiga torkides. Õhustamise jaoks on aiakauplustel müügil ka naeladega tallad, need saab kinnitada jalatsite külge.

Liivatatud muru peab tallamisele paremini vastu. Paarimillimeetrist liivakihti ei saa käega ühtlaselt murule laotada, liiv tuleb korralikult kamarasse rehitseda. Liiv katab ka hästi seemned, mille olete tühikutesse juurde külvanud.

Kiiretoimelises kevadväetises on palju lämmastikku. Väetada võib muru alles siis, kui ööpäevane keskmine temperatuur on vähemalt +5 kraadi. Siis läheb muru ruttu roheliseks. Ka esimese niitmisega ei ole tarvis kiirustada. Niitke siis, kui enamiku murutaimede pikkus on vähemalt 7– 8 cm, esimesel korral ei tohi 5 cm madalamalt niita.

Tagasi üles