Maguskirsid ehk murelid on eestlaste seas aina populaarsemaks muutunud. Selle asemel et osta suvel turult lõunast toodud maguskirsse, pange oma aeda kasvama Eestis aretatud ja siinsesse kliimasse sobivad murelid, millel on ilusad eesti nimed.
Kas sinu aias juba on „Elle”, „Anu” või „Meelika”?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Elle”, „Ene“, „Anu”, „Arthur”, „Juku” jt on vaid osa üle kahekümnest Eestis (enamik Pollis) aretatud maguskirsisordist. Osa sorte valmib juba varakult ehk juunis, osa juulis või augustis – seega jagub tervislikke magusaid vilju pea kogu suveks, kui teha aia ja enda jaoks parim valik.
Eesti sort sobib meie kliimasse
Päidre Puukooli (paidrepuukool.ee) omanik Hillar Nassar ütleb Maa Elule, et murelid ehk maguskirsid, nagu nimigi ütleb, on enamasti väga maitsvad. „Nende populaarsusele on kindlasti kaasa aidanud lõunamaadest toodud viljade levik kaubanduses. Kuid viimastel aastatel ka kodumaiste viljade pakkumine siseturul. Populaarsust mõjutab asjaolu, et Eestis kasvavate murelite esimesed viljad on valmis juba jaanipäeva paiku ja mõni sort kannab veel augustiski. Keskeltläbi on meil kasvavate sortide vilja mass 4–6 grammi,” räägib Nassar.
Teistes riikides aretatud sortidest erinevad Eestis aretatud sordid eelkõige külmakindluse poolest. Nassar ütleb, et Eesti sordid peavad siinsetele ilmastikuoludele paremini vastu ja taluvad kuni 30 kraadi külma. „Lisaks on ka ebaselge, kas välismaalt introdutseeritud sordid tolmlevad siin kasvavate sortidega, selliselt ei pruugi need murelipuud vilju andagi. Viljade seisukohast oleme harjunud poelettidel nägema välismaalt toodud suuri mureli vilju. Eesti sortidest on samaväärselt suurte viljadega sellised sordid nagu „Arthur", „Anu", „Elle", „Madissoni roosa", „Mupi", „Norri", „Polli murel", „Tontu" jne,“ loetleb Hillar Nassar. Lisaks on Eesti sortide eeliseks meeldiv ja naturaalne maitse, ka on nad tervislikud, sisaldades palju C-, B- ja D-rühma vitamiine. Lisaks sisaldavad murelid palju rauda, kaaliumi ja magneesiumi.
Vaja on mõelda tolmlemisele
Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse mahekasvatustehnoloogiate, luuviljaliste sordiaretuse ja kasvatustehnoloogiate tootmisjuht Kersti Kahu ütleb, et Eestis on tõepoolest aretatud väga palju häid magusa kirsipuu sorte (üle 20 sordi). Maalehe kirsiraamatus ,,Ahvatlevad kirsid koduaias" on ära toodud enamik Eestis aretatud ja perspektiivseks kujunenud sortide kirjeldused.
Kahu märgib, et magus kirsipuu on risttolmleja ja vajab saagi moodustamiseks teiste sortide õietolmu. „Leidub ka üksikuid sorte, mis viljuvad oma õietolmuga rahuldaval määral. Sellised sordid on Eestis aretatud sordid ’Madissoni roosa’ ja ’Meelika’,“ rõhutab Kersti Kahu.
Seega magusa kirsipuu kasvatamisel tuleks selgeks teha sortide omavaheline sobivus, et millised sordid sobivad tolmuandjateks. Sortide valikul tuleb Kersti Kahu sõnul arvestada paljude asjaoludega: välimus, kas tumeda või heleda viljaga, maitse, vilja suurus, puu kasvutugevus, viljade valmimise aeg, puu talvekindlus, kasvukoht jne.
Soovitusi
Päidre Puukooli omanik Hillar Nassar:
1. Puude istutamisel tuleb vältida liigniiskeid muldi ja kõrget põhjavee taset.
Võimalusel vältida taimede istutamist põhja tuultele avatud kohtadesse. Reeglina kasvavad murelipuud üle Eesti, eriti Eestis aretatud ja kasvatatud sordid.
2. Mullastiku suhtes on oluline jälgida ka happesust, soovitavalt võiks pH olla 5,5 – 6,5. Istutamisel tuleb kindlasti jälgida, et pookekoht jääks 4-5cm mullapinnast allapoole – selliselt tõuseb talvekindlus ning taim ei hakka juurevõsusid ajama.
3. Lisaks kasvukeskkonnale tuleb silmas pidada ka tolmlemist, soovitatav on alati kaks murelipuud maha istutada, mis õitseksid vähemalt osaliselt ühel ajal.
Tolmlemine on oluline saagikuse seisukohast, selliselt võib ühelt täiskasvanud puult saada kümneid kilogramme mureleid. Samas saavad oma õietolmuga hakkama näiteks „Dönisseni kollane,“ „Madissoni roosa“ ja „Meelika.“
4. Päidre Puukool soovitab teha valiku viljade värvi ja valmimisaja järgi. Selliselt saab aeda mitmekesise valiku ning mureleid tarbida pikema aja vältel.
Päidre Puukooli lemmikud on „Meelika", „Arthur", „Leningradi must", „Tontu", „Dönisseni kollane", „Polli murel", „Iputj", „Stella" ja „Lapins".
„Igaüks leiab Eesti sortide seast endale sobiva“
Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse tootmisjuht Kersti Kahu:
Varasematel aegadel peeti tõesti rohkem lugu hapukirsist, sest meie talved olid karmimad ja hapukirss pidas külmadele paremini vastu. Viimastel aastatel on talved muutunud veidi soojemaks ja meil on järjest rohkem pakkuda väga häid Eestis aretatud magusa kirsipuu sorte. Kindlasti lisaks õiteilule aias on magus kirss koos söödava kuslapuuga esimesi värskeid puuvilju, mida saab juba jaanipäeva paiku suhu pista. Samuti on inimesi, kes tunnistavad, et magusaid kirsse võib süüa lõpmatuseni, aga isu otsa ei saa.
Lisaks on maguskirssidel ka suur toiteväärtus. Eestis kasvatatavad magusad kirsid sisaldavad sordist ja aastast olenevalt 13,0-19,4% mahla kuivainet; 5,1-13,6 % suhkruid, 6-26 mg C-vitamiini 100 g toorkaalu kohta.
Lisaks leidub magusa kirsi viljades flavonoide, kumariini derivaate, vitamiine. Tumeda viljalihaga kirsid sisaldavad antotsüaane, mis kaitsevad organismi vabade radikaalide kahjuliku toime eest. Samuti on kirsiviljad hinnatud rahvameditsiinis.
Kirsipuule sobivad päikesele avatud ja tuulte eest varjatud nõlvade ülemised ja keskmised osad, millel kerge kallak edelasse, lõunasse või läände. Seal on põhjavesi liikuv ja külmad õhumassid ei jää püsima. Kirsipuule ei sobi kasvukohaks kinnised nõod ja muud madalad osad. Mullareaktsioonilt sobib nõrgalt happelised või neutraalsed mullad (pH 5,6-6,4). Muldadest eelistab kirsipuu hästi õhustatud kergemaid toitainerikkaid liivsavi- või saviliivmuldi. Kirsipuu kasvab hästi ka lubjarikkal mullal. Kirsipuule ei sobi liigniisked mullad ega kõrge põhjavee tase.
Eestis aretatud sordid on paremini kohastunud meie ilmastikule. Enamus sorte on talvekindlad ja saagikad. Näiteks on sordil ’Iput’ väga ilusad suured viljad, mis kahjuks aga vihmadega lõhenevad ja muutuvad kõlbmatuks. Paljud meil aretatud sordid sobivad kasvatada ka maheviljeluses, st ilma keemilisi taimekaitsevahendeid kasutamata.
Polli mahekatsetes on end väga hästi tõestanud sordid: ’Arthur’, ’Tontu’, ’Piret’, Elle’, ’Anu’, ’Mupi’. Seega Eestis aretatud magusa kirsipuu sortide hulgast peaks igaüks leidma oma maitsele sobivad sordid, mida kasvatada.
Teavet sortide kohta
1) Väga varajased (juuni) sordid: ’Eva’, ’Johan’ jms.
2) Varajased sordid (jaanipäevast juuni lõpuni): ’Elle’, ’Karmel’, ’Tõmmu’.
3) Keskvalmivad (juuli esimene pool) sordid: ’Juku’, ’Tontu’, ’Madissoni roosa’, ’Polli murel’, ’Anne ’, ’Arthur’, ’Ene’, ’Kaspar’, ’Meelika’, ’Piret’, ’Taki’, ’Tiki’, ’Mupi’, ’Polli rubiin’ jne.
4) Hiljem valmivad (juuli-august): ’Anu’, ’Irma’, ’Norri’, ’Elton’, ’Dönisseni kollane’ (viimased kasvavad Eestis ka hästi, ehkki ei ole Eesti sordid), jne.
Lisaks Eestis aretatud magusa kirsipuu sortidele kasvatatakse Eestis ka teiste maade sorte:
’Leningradi must’, ’Iput’, ’Elton’, ’Dönisseni kollane’ jne.
5) Viljade suurus ja värvus. Enamiku Eestis aretatud magusate kirsipuupde viljad on kas keskmise suurusega (4.1-5,3 g) või suured (5,4-6,5 g). Viljad on värvuselt kollased ja roosakad, tumepunased ja mustjaspunased.