Puljongit saab nüüd ka poest osta

Food Studio omanikud Helgor Markov (vasakul) ja Indrek Kivisalu. Foto: Erakogu

Food Studio omanikud Indrek Kivisalu ja Helgor Markov vabastasid kodukokad tüütust puljongi keetmise vaevast, asudes seda nende eest tegema.

Kõik ehk ei tea, mis see Food Studio üldse on. Olgu siis selgitatud, et selle asutasid kaheksa aastat tagasi needsamad kaks meest algul rohkem hobi korras. Kuna Helgor oli varem liha müünud, Indrek aga tuntust kogunud presidendi peakokana, siis pöördusid sõbrad-tuttavad alatasa nende poole sooviga õpetada toitu tegema. „Mõtlesime, et teeme ühe väikese koha, kus oleks võimalik mõnel nädalalõpul soovijaile kokkamist õpetada,” räägib Markov. Ent tahtjaid oli palju ja huvi nii suur, et peagi tuli iga kuu 15–20 koolitust teha. Ja nii sellest hobist meestele ühine töö saigi. Ega sarnase teenuse pakkujaid Eestis kuigi palju ole ka. Nüüd on ametis juba mitu kokka ning turunduse ja müügi osakond abiks.

Peale selle tegeleb Markov nüüd juba kolm aastat gurmeekaupade hulgimüügiga. Ta toob Austraaliast Eestisse Gourmet Gardeni ürte tuubi sees, mis säilivad neli kuud ja on mugavad toidutegemisel kasutada. Kaks aastat tagasi lisandusid naturaalsed puuviljapüreed sajagrammistes topsides Pombeli kaubamärgi all, mis tulevad Lõuna-Prantsusmaalt. Säilitusaineid ja suhkrut pole neile lisatud, mistõttu on tegu igati tervislike toitudega. Sel aastal tuli sama kaubamärgi all veel kolmaski toode: külmpressitud smuutid, milletaolisi pole siin samuti varem olnud. Markov ütleb, et talle on pakutud ka igasugust muud kaupa, aga ta võtab ainult sellist, mis talle huvi pakub ja mille filosoofia tema omaga kokku läheb.

Sobib neilegi, kes süüa teha ei oska

Nüüd on Markov ja Kivisalu asutanud ka päris oma tootmise. Vanas Fazeri leivatehases Mustamäel on neil paarsada ruutu pinda ja suured katlad, mille ümber toimetab neli töölist. Idee midagi sellist tegema hakata tuli taas elust enesest. Nimelt hakkasid kliendid huvi tundma, kuidas sellist maitsvat puljongit, mida Food Studios pliitidel keedeti, saada võiks. „Ma siis seletasin, et kõik on väga lihtne – röstite kõik koostisained ära, panete patta ja keedate aeglasel kuumusel päev otsa,” kõlab Indreku selgitus üsna ehmatavalt.

Paraku pole tänapäeval kuigi palju neid, kes viitsiksid konte, liha, juurvilju või kala 4–8 tundi keeta. Puljongikuubikuid aga enamik jälestab, sest need sisaldavad ei tea mida. Korra proovis Markov ise kodus puljongit keeta. Ta pani grillkanast alles jäänud kondid potti keema. Hommikuks oli pool liitrit ülikanget puljongit valmis. Siis tekkiski mõte, et miks ei võiks seda suuremas koguses teha ja teistelegi müüa, et neil lihtsam toitu teha oleks.

Head puljongit pole kodustes tingimustes sugugi lihtne teha. See on ka üks põhjusi, miks paljud noored pered suppe kodus teha ei taha – need ei tule lihtsalt maitsvad välja. Ka Helgor ja Indrek pidid enne kõvasti katsetama. Algul ei leitud sobilikku pakendit, siis seda õiget maitset. Oma tuhat liitrit sai enne kanalisatsiooni toodetud, kui õige maitse leiti. „Küsisin Indrekult, et mis on puudu ja mida võiks lisada. Äkki tal plahvatas, et see looduslik maitsetugevdaja on seen ja mitte ükskõik milline, vaid puravik. Nägime hullult vaeva, et seda hankida ja kalliks läks ka, aga saime selle õige maitse kätte,” meenutab Markov. Ka kalapuljongiga tuli palju vaeva näha, sest punane kala ei andnud soovitud maitset ja tuli poole ulatuses kohalikku valget kala lisada. Selleks kogub Pepekala nüüd Eesti pealt kõik valge kala töötlemise jäägid kokku. Ilus pruun värvus saadi puljongitele aga röstimisest. Lõpuks leiti ka nägus pakend, mis mullu Kuldmuna disainikonkursil koguni neljanda koha sai.

Nüüd soovitab Indrek neilegi, kes muidu kodus süüa teha ei armasta või kel pole selleks aega, lihtsat nippi – valage nende valmispuljong potti, lisage sellele pakist külmutatud juurviljad ja hakkige sisse tükike kanaliha ning maitsev lõuna ongi kümne minutiga valmis.

Üks tormab, teine tõmbab kurvis pidurit

Nende kahe mehe tandemis on Helgor see, kes kogu aeg midagi uut teha tahab ja on selleks valmis kasvõi läbi seina minema, Indrek seevastu kaalub asjad enne läbi ja kui vaja, tõmbab ka õigel ajal pidurit. Puljongi mõte meeldis aga algusest peale mõlemale. Pealegi olid mehed maailmas reisides näinud, et Ameerikas ja Inglismaal on taolised puljongid juba ammu poeletil olemas, ehkki seal on see suurtööstuste toodang. Igal juhul puljongikuubikuid seal sisuliselt ei kasutata.

Food Studiol valmib puljong nii-öelda käsitööna. Suurtes kateldes keenud puljong läheb kohe 100 kraadi juures pakki, kus see kahe tunniga jahutatakse 2–6 plusskraadini. Suurtööstustes toimub pakkimine 130 kraadi juures ja väga palju kasulikke aineid siis enam sisse ei jää. Puljongi mõte ongi selles, et juurviljadest ja kontidest keedetakse vedelikus välja kõik kasulikud ained. Juba vanal ajal soovitati haigestumise korral puljongit juua, sest teati, et sellel on tervendav toime. Tänapäeval räägitakse, et taoline kondileem aitab kaasa isegi naha, juuste ja küünte ilule. Ühes Ameerika teadlaste uuringus on välja toodud 50 põhjust, miks kondipuljong inimesele kasulik on.

Food Studio puljongiks vajalikud toiduained on 90–95 protsenti kodumaised. Esialgne plaan oli teha sada protsenti eestimaist ökotoodangut, kuid siis oleks lõpphind nii kalliks läinud, et see poleks kestlik olnud. Praegu kõigub 750 milliliitri suuruse puljongipaki hind poeletil 3–3,5 euro vahel. Ökotootena oleks see maksnud 5–6 eurot. „Pole mõtet teha head asja, kui inimesed seda osta ei jaksa,” lausub Markov. Samas pole seda mõtet siiski veel päris maha maetud ka.

Otsivad juurikakasvatajaid

Ühtlasi tahaksid mehed, et nendega võtaksid ühendust talunikud, kes sooviksid neile oma põllul sibulat, porgandit, pastinaaki ja juursellerit kasvatada. Nad paneksid isegi taluniku nime oma kodulehele üles, et inimestel tekkiks põllumehega otseside. Ja see ei pea ökotoodang olema. Praegu käib toormega varustamine hulgifirma vahendusel. Kogused peavad olema küllalt suured, sest näiteks sibulat ja porgandit kulub juba praegu 500–600 kg nädalas, aga tootmine kasvab.

Kõige paremini läheb praegu kanapuljong, millel on nüüd välja tulnud juba ka väiksem, ühele inimesele mõeldud pakk. Kes eelistab veiseliha, saab osta veisepuljongi, taimetoitlastele ja erinevate suppide valmistajaile on abiks aedviljapuljong, kalasõpradele aga kalapuljong. Kõige uuem on Aasia puljong, kus kanaleemele on lisatud ingverit, tšillit, värsket sidrunheina ja muid maitsetaimi. Selle baasil saab teha näiteks populaarset Tom Kha suppi. „Viisin paki sõbrale proovida – jõi kõik niisama soojalt ära ja kiitis,” toob Markov näite. Ka tema enda kaheaastane poeg joob neid puljongeid meeleldi ja otse pakist, naine kasutab aga erinevate püreesuppide valmistamiseks. Muide, püreesuppide tootmise peale, mis valmivad üksnes puljongi ja juurvilja baasil ja mis maitsevad nagu restoranis, on Food Studio omanikud samuti juba mõelnud.

Puljongi müügiootused olid igal juhul palju väiksemad, kui tegelik müük näitab, nii et tootmist on juba tulnud suurendada. Selle aasta plaan on kasvatada käivet kaks korda ja järgmisel samamoodi. Investeeringut, mis jääb 200 000 euro ringi, annab muidugi veel tasa teha, kuid küllap seegi päev ükskord saabub.

Esialgu puljongiturul konkurente ei ole. „Aga oleks hea, kui oleks, sest siis ei peaks me seda tutvustus- ja selgitustööd kõike ise ära tegema. Kui vanemad inimesed oskavad puljongit hinnata, siis nooremad tihtipeale ei tea, kui hea asjaga tegu. Praegu me ikkagi harime inimesi, mis on päris aeganõudev ja kallis ettevõtmine. Oleme pakkunud oma puljongit spordiüritustel ja mujalgi. Tahame pöörata ka need, kes täna veel kuubikuid kasutavad, pärispuljongi usku,” selgitab Markov. Muide, soola on neis toodetes hästi vähe ja seegi meresoolana.

Edaspidi on plaanis Eestis valmistatud ja siinsest toorainest valmistatud puljongid ka naaberriikide turgudele viia. Lätis on tutvustamiskäik juba tehtud. „Lätlased kukkusid piltlikult öeldes pikali, kui oma puljongeid maitsta andsime, ja mai algusest läheb esimene partii juba sealsesse Stockmanni müüki. Praegu on meil selge plaan terve Baltikum, lisaks Soome ja Rootsi täis müüa,” räägib Markov. Kui õnnestub mahesertifikaat saada, siis avarduvad võimalused veelgi. Nimelt on Skandinaavias ja mujal välismaal teadlikkus selles osas väga hea.

Markov toob näite, et kui näiteks Saksamaal küsiti inimestelt, miks nad ökotooteid eelistavad, siis vastas enamik, selleks et hoida keskkonda, Eestis aga, sest see on neile endile kasulik. Selline on siis mõtteviiside erinevus.