Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hobilinnukasvatus on kogu maailmas kasvav suundumus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kanad sobivad linnaaeda kenasti. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Eesti linnukasvatajate seltsi tuleb tihti uusi liikmeid, kes linde oma tarbeks peavad ning soovivad erialast teavet ja koolitust. Hobilinnukasvatus on kogu maailmas järjest kasvav suundumus ja vaevalt see Eestiski teistmoodi läheb, ütleb Eesti linnukasvatajate seltsi (ELS) esimees Aleksander Lember.

„Maailma suurlinnades on inimesi, kes kodulinde, enamasti kanu, linnatingimustes pidada tahavad ja meil on meedias aeg-ajalt seda teemat käsitletud ning tihti jääb mulje, et selline kanapidamine on väga IN ja vahva,” räägib Lember. „Tegelikult teevad seda need, kes kanapidamisest suurt midagi ei tea ja arvavad, et need tingimused, mida pakuvad, on linnule head. Ei ole! Kana tahab elada kanaelu, sellel elul on palju värve ja tahke, mida linnakeskkonnas pakkuda ei saa.”

ELS tahab hakata rohkem abistama hobipidajaid, kes eri liiki tõulinde kasvatavad. „Praegu on väikepidajad muretsenud tõumaterjali omal käel, enamasti tuuakse haudemunad või linnud väljast sisse ja sellega on nii nagu ikka – vahel läheb õnneks, vahel mitte,” tõdeb Lember.

Linnukasvatajate vahel käib elav suhtlus ja üksteise tegemistel hoitakse silma peal. „Aretustöö on valdkond, mis nõuab erialateadmisi ja selts saab siin abiks olla. Eks tõumaterjali muretsemine jääb ka edaspidi igaühe enda mureks.”

Eestis ei ole seni korraldatud linnunäitusi, kus linnud üle vaadatakse ja hindamise tulemused vastavalt tõustandardile hindepunktidena välja tuuakse. See oleks väärtuslik informatsioon igale kasvatajale ja aitaks aretustööks sihte seada.

Lember nimetab veel, et läinud nädalal toimunud linnukasvatajate õppepäeval räägiti omavahel palju linnugripiohu tõttu kehtestatud piirangutest. „Üldiselt jäi kõlama linnukasvatajate siiras soov oma linde igati kaitsta,” ütleb ta. „Üllataval kombel polnudki ühtki kasvatajat, kes poleks midagi gripiohu vältimiseks ette võtnud ja vanaviisi edasi talitanud, ka need, kelle linnud vabapidamisega harjunud. Muidugi, suhelnud olen ma linnukasvatajate teadlikuma ja koolitatud kontingendiga, kindlasti on neidki, kes piiranguid eiravad ja grippi eriliseks ohuks ei pea.”

Tagasi üles