Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti transpordifirmad silmitsi ebavõrdse konkurentsiga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Windline OÜ juht Jaanus Benjamin (punases jopes) ja partner Jaano Jänes leiavad, et seadusandjad on Eesti transpordifirmad pannud raskesse seisu. | FOTO: Toomas Šalda

Rahvusvahelistele autovedudele spetsialiseerunud Eesti transpordiettevõtted on lõunanaabritega võrreldes ebavõrdses seisus. Kütus on siin kallim, palgad ja maksukoormus suuremad, mistõttu Läti, Leedu ja Poola vedajad saavad pakkuda eestlastest odavamat veohinda. OÜ Windline juhi Jaanus Benjamini hinnangul tasub arenemise ja investeerimise suhtes olla ettevaatlik.

Rapla valda Palamulla külla registreeritud OÜ Windline osutab rahvusvahelisi autokaubaveo teenuseid, pakub vedude ekspedeerimis- ja ladustamisteenust, tollivormistust ja veosekindlustuse vahendamist. Ettevõttes töötab 19 inimest, autopark koosneb 14 raskeveokist ja ühest väikebussist. „Ise olen Palamullale sisse kirjutatud, ettevõtte juriidiline aadress on samuti seal, aga põhiline baas ja kontor on meil Tallinnas. Saaks ka maal toimetada, aga klientidel ja autojuhtidel on mugavam, kui ettevõtte nii-öelda peakontor on Tallinnas. Pahatihti tuleb ettevõtluses otsustada Tallinna kasuks ka põhjusel, et meile tuntust toonud e-Eesti ehk elementaarne internetiühendus on maapiirkondades pahatihti kehv, tunnistab Windline’i põhiosanik ja juht Jaanus Benjamin. „Asukohal ei ole tänases majandusruumis tegelikult määravat tähtsust. Hea ideega tegusad ettevõtted saavad hakkama ka väljaspool Tallinna,” täiendab Windline OÜ partner Jaano Jänes.

Windline alustas tegevust 2006. aastal. „Olen kolmandat põlve transporditööline, vanaisa oli transpordiosakonna juhataja paberivabrikus, isa sama ameti peal põllumajandusmasinatega tegelevas ettevõttes, kus lapsena meelsasti koos temaga aega veetsin ning ennastki õliseks tegin. Omandasin transpordikorraldaja hariduse ja töötasin mitmes ekspedeerimisettevõttes, enne kui oma osaühingu lõime. Arenesime vaikselt ja stabiilselt, aga tänu majandussurutisele 2009–2010 tegime meie hoopis mitu sammu edasi. Venemaa suund polnud meile varemgi oluline ja Euroopasse vedamise kogemus tõi meile sellel paljude jaoks raskel ajal hulga uusi kliente juurde. Tekkis stabiilne kliendibaas. Meil on väga häid püsikliente Lõuna-Eestist, Virumaalt ja mujalt. Kõige rohkem, umbes 80 protsendi ulatuses veame Eestist välja ehitusmaterjale. Põhiliselt sõidame praegu Soome, Rootsi, Norra ja Taani, vähem Ungari ning Tšehhi vahet. Kõik 14 veokit on tööga koormatud, selle taga on logistikute pühendunud töö. Ekspordikoormaid on lihtsam leida, aga Skandinaaviast oleme vahel sunnitud tühjalt tagasi sõitma.”

Ettevõtte tekkeloost ja elujõuliseks kasvamisest rääkides ei saa Jaanus Benjamin jätta rõhutamata oma 2013. aastal meie hulgast raske haiguse tõttu lahkunud abikaasa Kristin Benjamini rolli. „Tema töö vilju naudime tänaseni – finantsanalüüsid ja ettevõtte finantspoole igapäevane juhtimine poleks meil praegusel tasemel, kui Kristin poleks nendele alust pannud. Lisaks kapatäis südamlikkust, hoolivust töötajate suhtes, ettevõtte loomise juures oli ta asendamatu. Tema surm mõjus mulle ja kogu firmale rängalt, aga majanduslikus mõttes rabelesime välja.” Kuna Kristin Benjamini juhtida oli ka õmblusfirma K. B. Passage OÜ, mis jätkab tegevust tänagi ning mille juhatusse Jaanus Benjamin nüüd üksinda kuulub, teeb Windline lisateenusena rahvusvahelisi ja siseriiklikke rippriiete vedusid selleks spetsiaalselt kohandatud väikebussiga.

Hinna ja mahuga ei löö

Klientide leidmisel on keskmise suurusega transpordiettevõtte jaoks kõige tähtsam hoida kvaliteeti. „Vedude tellijale tähendab kvaliteet korralikku, puhast, tehniliselt korras autot, viksi ja viisakat kella tundvat alkoholiprobleemita autojuhti ja kõikvõimalikest kokkulepetest kinnipidamist. Pikaajaliste koostööpartnerite olemasolu annab tunnistust sellest, et suudame tagada kvaliteedi, mis kaalub üles mitte kõige odavama hinna. Hinnale ja mahule Windline väga rõhuda ei saa. Odavus tuleb alati millegi arvelt. Ju siis püsikliendid väldivad neid riske ja hindavad oma kaupa kõrgemalt. Info meie kohta levib kliendilt kliendile. Läti, Leedu ja Poola vedajad avaldavad Eesti firmadele jõulist hinnasurvet ja kui on hinnatundlik toode, siis on täiesti mõistetav, et hinna alandamist nõutakse meiltki. Hindu tõsta pole me saanud viis aastat, pigem peame edukaks lugema tehingut, kui ei ole pidanud hinda langetama. Seis on komplitseeritud, sest Eestis tõsteti kaks aastat järjest kütuseaktsiisi ja palkade kasvamisest ei ole meilgi pääsu. Vedukite hinnad kallinevad samuti,” kirjeldab Benjamin transpordifirma argipäeva.

Raskes seisus kogu sektor

Mitu aastat on Eesti ajakirjanduse üks lemmikteema olnud alkoholiaktsiisi tõstmisest tulenev kahju Eesti majandusele, aga Benjamini hinnangul on kütuseaktsiisi tõstmine sellele veelgi rängemalt mõjunud. Ei ole mingi saladus, et rahvusvahelised autovedajad ja ka eraisikud tangivad võimalusel Lätis või Leedus. Sellele aga pööratakse vähe tähelepanu. „Hiljuti jõudis avalikkuse ette rehkendus, mille kohaselt jääb alkoholiaktsiisi tõstmise ja vägijookide massilise naabrite juurest ostmise tõttu riigikassal saamata kaheksa ja pool miljonit eurot aastas. Tegelikult mõjutab kütuseaktsiisi tõstmine otsesemalt või kaudsemalt veelgi suuremat hulka inimesi. Sellest tuleneva hinnatõusuga peavad leppima needki, kes alkoholi poolegi ei vaata või autoga ei sõida. Alkoholitootjatel on tugev liit, mis on suutnud teemat pidevalt fookuses hoida, aga transpordifirmasid esindavad liidud ei ole riigi otsustest tulenevatest probleemidest piisavalt kõvasti ja selgelt rääkinud ega protsesse mõjutanud.”

Teine kütuseaktsiisi tõstmise tulemus on see, et naaberriikide transpordiettevõtted on meie omadega võrreldes eelisseisus. Benjamin ei oska kogu sektori täpset kahju hinnata, aga seda teab kindlalt, et üksinda Windline OÜ maksis 2016. aastal aktsiisitõusu tõttu kütuse eest üle 20 000 euro rohkem kui aasta varem. „Läti ja Leeduga on hinnavahe märkimisväärne, pooleteisetonnise paagi pealt maksame üle 200 euro nendest rohkem.”

Nii tekitabki asjaolu, et kütus on Eestis kallim kui Lätis ja Leedus, avatud turu tingimustes ebavõrdse olukorra. „Üheksakümnendatel oli rahvusvahelisi litsentseeritud veovahendeid Eestis rohkem kui Lätis ja Leedus kokku. Olime regiooni juhtiv transpordiriik. Nüüd oleme tagaajaja rollis. Ma olen väljaõppinud transpordikorraldaja, tahaks teha oma tööd hästi, aga seda õiglase konkurentsi tingimustes.” Järgmisel aastal Eestis diisliaktsiis ei tõuse, aga seevastu tuleb teemaks. „Väidetavalt peab maksma vastavalt veoki võimsusele 600–1300 eurot aastas. Ilmselt on vedajaid, kes jätavadki oma autod Eestist välja. Selle liigutusega riik ilmselt rahaliselt võidab, aktsiisi tõstmisega kaotas seevastu kõvasti, sest massiliselt tangitakse mujal,” kõneleb Benjamin lähituleviku väljavaadetest.

Lisaks naabritest kõrgemale kütuseaktsiisile tuleb siinsetel transpordiettevõtjatel hakkama saada pideva palgasurvega. „Palgad on naabritel mõnevõrra väiksemad ja seal võib maksuvaba päevarahana, mis on ju samuti osa autojuhi sissetulekust, maksta meist rohkem. Eestis on välislähetuses lubatud päevaraha maksta 50 eurot päevas kuni 15 päeva, Leedus on see summa 90 eurot päevas ja päevade arv piiramatu. Juba sellega nad edestavad meid. Eesti-sisestel vedudel lõpetati päevaraha maksmine mõni aasta tagasi üldse ära – ka siis, kui juht on sunnitud ööbima väljaspool kodu. Need, kes ainult koduriigis veavad, on seetõttu väga raskes seisus. Paljude transpordiettevõtete juhid on praeguseks jõudnud pensioniikka, aga tegevusvaldkond ei ole piisavalt atraktiivne, et näiteks nende pojad isa elutöö üle võtaksid. Osalt tänu lõpetavatele firmadele jätkavad ettevõtted pinnal püsivadki.”

Windline’i partner ja logistik Jaano Jänes kinnitab samuti, et kui Eesti vedaja peaks hakkama saama normaalse konkurentsiga, poleks viriseda põhjust, aga riigi tekitatud ebavõrdsus samal turul tegutsevate lähiriikide vedajatega teeb kogu sektori elu keeruliseks. Vedajatele on tehtud karuteene, sest konkurentsieelised on mängitud teiste kätte. Oma logistikutööst konkreetsemalt rääkides lisab ta, et palju vedudega kauplemist on kolinud internetti. „On internetikeskkondi, kus vedusid vahendatakse. Turgu risustavad ka isehakanud kodulogistikud, kes koormaid vahendavad ja üritavad nende pealt teenida. Nad ei paku mingisuguseid garantiisid või kindlustusi, aga kui klient koonerdab, siis on tal õigus need riskid võtta. Tendents on selline, et logistikud peavad oma tööd varasemast palju operatiivsemalt tegema, kuid säilitama tähelepanelikkuse, sest kiirustades võib vigu sisse tulla.”

Noori on raske leida

Windline’i juht Jaanus Benjamin tunnistab, et järjest raskem on leida perspektiivikaid autojuhte. „Noori, kes oleksid huvitatud ametist, mis veel kolmkümmend aastat tagasi oli kõrgelt hinnatud, tuleb peale järjest vähem. Üks põhjus on paraku see, et üheksakümnendate alguses oli transpordiettevõtjate seas palju selliseid, kes juba kolmanda liisingutehinguga hankisid endale luksusauto ja raha selleks võeti autojuhi palga arvelt. Lisaks on tegu väga raske ametiga. Autojuhid ju toovad kohale kogu selle kauba, mida meie tarbime. Minu silmis pole kõige tähtsam see, kes ostab, müüb ja vahendab, vaid see konkreetne mees, kes kauba kohale toob. Need mehed väärivad sügavat lugupidamist. Veokijuhte on vähemaks jäänud sellegi tõttu, et juhiloa tegemine on läinud kalliks ja protsess on pikk. Aasta-aastalt on kasvanud autojuhtide tööd mõjutavad administratiivsed regulatsioonid: tänapäeva autojuht peab olema lisaks hea matemaatik, jurist, kes valdab erinevate riikide õigusakte, hea laadija, hea psühholoog jne. Ja vist esineb sedagi, et noored vaatavad liiga palju telesaateid, kus kõik on ilusad ja rikkad ning raha kasvab puu otsas või tuleb õige numbriga kohvrist. Tõsist vastutusrikast tööd peljatakse. Meie kollektiivis on mitu pensioniealist meest, aga õnneks on nad heas toonuses ja tahavad veel pikalt jätkata. Windline’is pole auto kunagi seisnud põhjusel, et kedagi pole rooli taha panna, aga tublidele noortele on uksed avatud. Oleme teinud sedagi, et maksame noore mehe autojuhiloa tegemise kinni, kui mees meile tööle tuleb.”

Positiivse poole pealt toob Benjamin välja, et hoolimata tihedast konkurentsist on Windline’il maksud makstud, kellelegi võlgu ei olda ja püsitakse isegi mõõdukalt kasumis. „Kuigi meie soe ja südamlik meeskond annab palju jõudu, siis tuleviku suhtes on mul raske optimistlik olla. Sellise palgaralli ja naabritest kallima kütusega peame olema äraootaval seisukohal. Vahetame järjest vanemaid autosid uuemate vastu, sest uuem masin aitab hoida kvaliteeti, aga kasvada pole praegu mõtet.”

Palamulla kontserdimajast

OÜ Windline juht Jaanus Benjamin ja partner Jaano Jänes on hingelt Raplamaa mehed, mistõttu pani firma õla alla Palamulla päevinäinud küüni uuendamisele. Ise nimetavad mehed hoonet nüüd Palamulla kontserdimajaks. Eelmisel aastal toimus umbes 150 inimest mahutava Palamulla Küüni avakontsert, kus täismaja ees esines Siiri Sisask. Eelolevaks suveks on Benjamini kinnitusel planeeritud juba mitu kontserti. „Küüni ürituste korraldamiseks sobilikuks renoveerimine oli Kristini idee ja soovunelm. Praegu on seal veel palju teha, aga finiš paistab. Veel oleme toetanud Palusalu-nimelist maadlusklubi, olen ise maadelnud, poeg maadles mõned aastad ja maadlus kui spordiala on südamelähedane. Selle ala eestvedajad on toredad mehed, kes teevad oma asja hingega.”

Tagasi üles