Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sõtkad – põnevad sukelpardid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sõtkas koos poegadega. | FOTO: Peeter Kümmel

Märtsi lõpupoole on jääst vabanenud jõgedele ja järvesoppidele lausa üleöö ilmunud mingid väiksevõitu valged pardid – kes need’s on, uudistavad linnuhuvilised. Binokliga seirates paistab, et valge külje ja alapoolega linnu pea on rohekasmust ja selg must. Nokk on suhteliselt pisike, silm erekollane ja nende vahel paikneb suur valge laik.

Nad ei hoidu tihedasse salka nagu sinikaelad ning igaühe seltsis on tumepruuni pea, hallikaspruuni selja ja heledama alapoolega kaaslane. Aeg-ajalt nad sukelduvad mitmekümneks sekundiks. Valdava osa nende toidust moodustavad põhjaloomakesed. Lennates, kui mustaotsalised tiivad õhku lõhestavad, kostub teravavõitu vihisev heli; seda tekitavad vaid isaslindude erilise lõikega hoosuled.

Need on sõtkad – ka ühed kevadekuulutajad. Talve veedavad nad parvedena jäävabal madalmerel, Eesti vetel on neid loendatud kokku mitukümmend tuhat. Varakevadel rändab enamik neist põhja- ja kirdepoolsetele aladele, aga kolm kuni viis tuhat paari jääb pesitsema Eestissegi. Soomes on sõtkas väga arvukas ja neid pesitseb seal üle 200 000. Tema põhiline leviala hõlmabki just okasmetsade vööndi kogu põhjapoolkeral ja pesitsevate sõtkaste koguarv küünib paari miljonini.

Pesakohaks leitakse mõni puuõõnsus, sealhulgas ka musträhni poolt raiutu, suure avaga pesakast või -pakk vanas metsas või pargis, veekogust mõnikord üsnagi eemal. Hädapäraselt kõlbab ka kännualune urgas. Pesaõõnde muneb emalind 6 kuni 10, harva ka 12 rohekassinaka koorega muna, mida katab oma kõhult nopitud helehallide udusulgedega. Suhteliselt suure muna valmimine võtab oma poolteist ööpäeva, nii et munemisperiood kestab üle paari nädala ja munakurn saab täis alles mai algupoolel. Kogu munemisaja kestel ja ka 30päevase haudeaja esimesel kolmandikul naaseb emalind lähimal veekogul passiva isase juurde, et koos toitu otsida. Isalind lõpuks siiski lahkub ja järelpõlv jääb emalinnu ainumureks nagu partidel ikka.

Kuna sõtkastel nagu kõigil suluspesitsejatel meelepäraseid pesakohti napib, siis juhtub sageli, et kaks sõtkamammat munevad ühte õõnsusesse ja tugevam neist võidab haudumisõiguse. On juhuseid, mil sõtka valitud pesaõõnt hakkab ihkama sõtkast suurem ja tugevam jääkoskel ning puhkenud tüli lõpeb ikka sõtka väljatõrjumisega või isegi surmaga. Sõtkas võtab meelsasti omaks suure (poole meetri kõrguse ja 25 cm laiuse põhjaga) pesakasti, mille lennuava läbimõõt on soovitatavalt 11 cm – sellest ei mahu kosklaemand läbi. Nii Soomes kui ka Põhja-Venemaal seati külades varemalt üles tehispesi, et nendest sõtkamune ja udusulgi saada. Vanades kroonikates pajatatakse, et sellest saagist osasaamine tekitas isegi suuri tülisid.

Pojad kooruvad peaaegu ühel ajal, paari tunni jooksul. Kui nad on kuivaks saanud, väljub ema pesast ja kutsub kähisevalt prääksudes, vahel ka pesapuu külge klammerdudes ka poegi pesast väljuma. Oma nõelteravate küüniste varal kribivad tibud lennuavale, kõhklevad seal mõne hetke ja hüppavad alla ema juurde. Nende langemishoogu leevendavad nii kohev udusulgne kehakate kui ka laiali aetud ujulestad. Kui pesast enam kellegi piiksumist ei kuuldu, alustab pesakond hanereas ema kannul teekonda veekogu poole, kasvõi paari kilomeetri kaugusele.

Seal toidab ema neid veepõhjast toodud selgrootutega ja soojendab neid enda all mingil kuivemal puhkekohal, kas taimeprahi hunnikul või kaldamättal. Kahenädalastena hakkavad pojad ka ise toidu järele sukelduma. Siis võib osa poegi hakata kahe-kolme kaupa emast eraldi tegutsema. Üheksa nädalaga kasvavad nad lennuvõimelisteks, ent selle ajaga võib kadu olla suur – pisikesi sõtkatibusid kütivad mingid, hõbekajakad ja suured havid. Augustikuul hakkavad pesakonnad ja vahepeal sulginud isased koonduma suuremateks salkadeks ning liiguvad suurematele järvedele ja merele.

Vanades parkides, kus on suuremaid tiike, pesitsevad sõtkad sageli ja seal võiks neile üles seada pesakaste, soovitatavalt kolme kuni viie meetri kõrgusele. Nende kenade lindude askeldusi on huvitav jälgida, liiatigi et isalinnud etendavad aprillis huvitavaid pulmamänge, laiutades saba ja viibutades-loopides pead ettepoole ja tagasi vastu selga ning jalgadega vett pritsides. Nad püsivad oma hauduva kaasa lähedal peaaegu maikuu lõpuni.

Vees olles päästab sõtkas end vaenlaste, näiteks roo-loorkulli ründe eest kärme sukeldumisega. Hauduv emane peletab pesaõõnsust revideerima kippuvaid kiskjaid, eeskätt metsnugiseid rästiku sisisemist meenutava tõrjeheliga, mis sõtkaprae ihkaja lennuava juurest minema heidutab.

Noorlinnud saavad suguküpseks kaheaastaselt. Enne seda elatakse suurtes parvedes, mis võivad koosneda vaid ühe sugupoole esindajatest. Teisel elusügisel leiavad nad endale kaasa ja kevadel saabutakse pesitsusalale sarnaselt vanemate lindudega juba kindlate paaridena. Rõngastusandmeil võivad sõtkad elada kuni 17aastaseks.

Tagasi üles