Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mida tunneb metsaomanik?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eestis on metsaomanikke üle 90 000. | FOTO: Marko Saarm / Sakala

Kõlavad sõnad, mis linnakorteri aknast taamal metsapiiri vaadates pähe tulvavad, ei tule alati südamest. Tihti aga jõuavad need kellegi südamesse ja panevad tegema tegusid, mille tagajärgi on raske ette aimata. Kas kogu selle avaliku hukkamõistu tuhinas mõtleme ka sellele, mida tunneb metsaomanik?

Andes teemasse süvenemata allkirja paberile, võite muuta ligi 30 000 inimese elu, just nii palju on metsasektoris töötavaid inimesi. Arvestades asjaolu, et metsaomanike on erinevate andmete põhjal üle 90 000, on see, kui keskkonna pärast südant valutavad inimesed neid kõiki kasuahneteks ja hoolimatuteks nimetavad, üsnagi paljuütlev.

Turu-uuringute ASi 2008. aastal tehtud uuring „Metsa mitmekülgne kasutamine” annab mõtteainet. Uuringu tulemusel selgus, et kui riigimetsas käimise eest tuleks maksta tasu, siis 41% elanikest pigem loobuks metsas käimisest. Nende hulgas, kes midagi maksaksid, jääks keskmine vastuvõetav summa 50 ja 100 krooni ehk 3–7 euro vahele aastas. Kui erametsas piiranguteta liikumise eest tuleks riigile lõivu maksta, ei tõstaks oma jalga erametsa 60% elanikest. Nende puhul, kes siiski maksaksid, jookseb mediaan maksimaalselt 50 krooni ehk 3 euro kandis aastas.

Tuues lendorava arvukuse vähesuse põhjuseks järjekindlalt lageraieid, jäetakse ütlemata, et lendorav on Eestis oma areaali läänepiiril, milleks on Virumaa metsad. Looduslikeks vaenlasteks on nugised, kanakullid, kassi- ja händkakud. Händkaku arvukus on viimasel ajal tunduvalt kasvanud ja händkakk asustab tihti lendoravatele sobivaid metsi. Lisaks looduslikele vaenlastele on ohutegurid ka haigused, parasiidid ja halvad ilmastikutingimused. Liigniiskus ja kevadised öökülmad võivad põhjustada esimeses pesakonnas suure osa järglaste hukku. Metsade kaitse alla võtmisega me oma kliimatingimusi muuta ei saa.

Lindude arvukuse vähenemise ja väikekiskjate arvukuse seosest ei räägita. Kährikute ja rebaste hulk, mis on tänu marutaudi likvideerimisele märgatavalt tõusnud, mõjutab maaspesitsevate lindude järelkasvu. Kuidas mõjutavad meie lindude arvukust lisaks linnugripp ning järjest enam põllu- ja metsamaid hävitavad laienevad tiheasustusalad?

Iga tiheasustusala võiks laieneda vaid niivõrd, kuivõrd selle territooriumil paiknev roheala oleks võimeline neutraliseerima sealse kogukonna reostuskoormust. Kui küla või linnaosa soovib säilitada puutumatuna oma kodu kõrvale jäävat metsa, peaks neil olema võimalus see turuhinnaga välja osta ning ühismetsana kasutada ja käsutada. Siis saavad nad juba ise omanikuna otsustada, mida ja kuidas oleks õige teha või tegemata jätta. Oma kodu rajamine võõra metsa kõrvale ei anna õigust hakata seda metsa enda omaks pidama. Kui üha enam nõuavad omavalitsused teedevõrgu, kanalisatsiooni ning lasteaedade väljaehitamist uuselamurajoonidesse, tuleb sinna lisada tekkiva reostuskoormuse talumiseks vajaliku looduskeskkonna ala. Kinnisvaraarendus ei saa planeerida kogu ala hoonestamist, et siis sealsed uusasukad hakkaksid nõudma loodusväärtuste tarbimise õigust kõrvalasuvatele kinnistutele piiranguid seades. Rohealad, looduslikud müra- ja tolmutõkked ning puhkealad tuleb ära näidata detailplaneeringu osana. Kui looduskeskkonda ei ole piisavalt, ei saa hoonestust laiendada.

Lugedes artiklit „Metsaraie ohustab loodusturismi” mängitakse osavalt arvudega. Loodusturismi sektori aastaseks kogukäibeks on märgitud 20 miljonit eurot, kahjuks ei ole välja toodud käibest riigile tasutavat maksutulu. Võttes aluseks 2016. aasta aruande „Puidu kasutusest saadav lisandväärtus ning selle mõju Eesti sisemajanduse koguproduktile ja maksutulule”, oli maksutulu suurus 1 tm kohta 73 eurot. Kokku olid 2014. aastal otsesed ja kaudsed maksulaekumised ligikaudu 600 miljonit eurot, mis moodustasid 9% Eesti kogu maksulaekumistest.

Kuigi kõike ei saa rahas mõõta, pakub just riigimetsast teenitud tulu võimaluse rajada matkaradu, mida looduses viibijad kõige enam kasutavad, võimaldada lastele loodusõppeprogramme ning rajada ja hooldada lõkkeplatse ja puhkekohti. Seene- ja marjametsadele ligipääs on tänu RMK rajatud ja hooldatud metsateedele muutunud väga heaks.

Tundub kummastav kaaskodanike soov otsustada, kuidas ja kas omanik oma majandusmetsa võib kasutada. Erametsaomanik on metsamaa endale ostnud ning tasub igal aastal maamaksu. Maamaksu maksustamishinna määr on kuni 2,5%. See tähendab, et omanik ostab oma maa 40 aastaga teistkordselt välja. Männik saab raieküpseks 90–120 aasta vanuselt. Lihtne arvutus näitab, et selle aja jooksul ostab omanik sama maad veel kaks korda. Lisandub tehnorajatiste talumine, mille kompensatsioonimehhanism on siiani õigusaktidega kehtestamata. Linna parkimisalade rajamisel ei teki küsimust, kas tehtud kulud tuleks parkimistasu näol tagasi teenida. Linnapiirist väljudes aga peetakse loomulikuks, et midagi ei pea maksma ning kõik kuulub kõigile.

Suhtumine, et eraomand lõpeb seal, kus sulgub korteri uks, paistab välja ka metsas. Võileivapakendid ja joogitaara, mis kodust välja tulles kaasa võetakse, muutuvad tühjaks saades ühtäkki prügiks ning jäävad metsa vedelema. Ainuüksi 2008. aastal korraldatud „Teeme ära” koristustalgutel koguti kokku 10 000 tonni prügi! Autoaknast väljavisatud kohvitopsid, metsa toodud ehitus- ja olmejäätmed riivavad palju rohkem silma kui lageraie majandusmetsas. Küll aga on igasugused kiletükid ja paelad ohtlikud loomadele ja lindudele, kes viivad need oma pesasse, põhjustades järglastele piinarikast surma. Prügi peab koristama ära maaomanik, kui süüdlast ei leita.

Hirmutamise ja keeldude seadmisega loodust kaitsta ei saa. Pigem püüab omanik varjata või hävitada loodusväärtust, sest selle heatahtlik hoidmine võib kaasa tuua märkimisväärseid piiranguid või muuta tema elu maal võimatuks. Nii juhtub, kui keset metsi olev talu ei või oma metsast enam varuda isegi küttepuid. Looduskaitseseaduse alusel võidakse omaniku tegevus kaitse alla võtmise ettepaneku korral peatada kuni 28 kuuks. Kui kaitseala moodustatakse ja see piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, võib omanik teha riigile ettepaneku kinnisasi ära osta. Pärast ettepanekuga nõustumist on metsaomanik sunnitud ootama umbes seitse aastat, sest raha kaitstavate alade väljaostmiseks napib ja maid ostetakse tagasi eelarves ettenähtud vahendite piires. Võrdluseks sellisele lähenemisele toon välja Eesti Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelise investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingu artikli 4, kus öeldakse: teisele osapoolele kuuluvat vara või investeeringut võib võõrandada või natsionaliseerida või sarnaselt piirata üksnes kohese kompensatsiooni eest. Kompensatsioon peab olema väärtuses, mis oleks sellel investeeringul ilma piiranguteta. Kompensatsioon tuleb välja maksta kohe ning kuni maksmise momendini tasuda intresse pangaprotsendi üldlevinud määra kohaselt.

Kui siia lisada ettepanek avalikustada kõik ostud-müügid, mida metsaga seoses tehakse, nimeliselt ja rahalises väärtuses, oleme jõudnud sõna otseses mõttes eraomaniku rahakotis sorimiseni, mida ei saa pidada õigusriigile omaseks.

Tagasi üles