Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Veel kord aastaaegade määratlemisest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Ilmateenistus avaldas märtsi alguses talvekuude ülevaate, sest meteoroloogiline talv hõlmab alati kolme kuud, milleks on detsember, jaanuar ja veebruar, seevastu klimaatiline talv määratlekse ilmaelementide ja lumikatte järgi ehk teistel alustel ja igal aastal on sellega isemoodi. See aga tõstatas taas elava arutelu selle üle, millal siis algab õieti talv ja kevad või üldse, kuidas aastaaegu määratakse.

Algatuseks üks ammune, kuid markantne näide. Nimelt ühes veebiuudises väideti, et meteoroloogiline talv algab siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur langeb -10°C-st madalamale. See aga ei vasta tõele, sest esiteks jutt on tegelikult sel juhul klimaatilisest talvest ja teiseks algab see siis, kui moodustub lumikate või hakkavad domineerima külmapäevad ehk ööpäeva keskmine temperatuur on 0 °C-st madalam. Veel on olemas meteoroloogiline talv, mis vähemalt Eestis tähendab perioodi 1. detsembrist kuni märtsini, seega kolm kuud. Selline määratlus on puhtpraktiline (raamatupidamisvõte), et oleks parem teha aastaaegadest kokkuvõtteid. Aga kui vaadata ingliskeelset kirjandust, siis mõeldakse seal meteoroloogilise aastaaja all pigem seda, mida Eestis klimaatilise aastaaja all. Samuti on aastaaegade määratlused kultuuriti ja riigiti erinevad. Igal juhul Postimehe artiklis oli mõeldud ikkagi klimaatilist talve, kuid kriteeriumina esitati ebaõige ööpäeva keskmine temperatuur.

Kokkuvõtteks: meteoroloogilisi aastaaegu määratletakse kolme kalendrikuu kaupa, et oleks lihtsam arvestusi pidada. Neil pole mingit otsest seost loodusega, vaid see määratlus on puhtpraktiline. Seetõttu on igal aastal kõik meteoroloogilised aastaajad olemas samal ajal, sõltumata ilmast ja ilmastikust. Meteoroloogiline talv on detsember, jaanuar, veebruar. Mõnikord tuntakse meteoroloogilisi aastaaegu ka kalendaarsete aastaaegade nimetuse all, mis võib keskmisele inimesele tunduda ilmselt palju loogilisem ja arusaadavam. Ometigi kasutatakse viimast nimetust vähem.

Klimaatiliste aastaaegade määratlemine põhineb keskmisel õhutemperatuuril, aga ka lumikatte esinemisel. Selle järgi algab talv püsiva lumikatte tekkimise või külmapäevade domineerimisega. Püsiv lumikate kestab vähemalt 30 (mõne määratluse järgi 10) päeva. Külmapäevade domineerimisaeg ei pruugi kattuda püsiva lumikatte esinemise ajaga. Klimaatilised aastaajad sõltuvad otseselt ilmastikust ja seetõttu võib mõni neist vahele jääda, seda juhtub küll vist vaid külmal poolaastal. Klimaatilisi aastaaegu on meil tervelt kaheksa: kevadtalv, varakevad, kevad, suvi, sügis, hilissügis, eeltalv, talv. Hetkel ehk 6.–12.03.2017 on siiski tegu üksnes eeltalvega, mis tähendab, et ajutine lumikate moodustub, et siis jälle mõne päevaga ruttu sulada, samuti on üsna sageli (eeltalve tingimustes) õhutemperatuur miinuspoolel, kuid külmapäevi on vähe; päristalveks määrati aastaaeg vaid Virumaal 2. jaanuarist märtsi alguseni, kui eksisteeris püsiv lumikate.

Veel on olemas fenoloogiline aastaaeg, mis määratletakse (elus)looduses toimuvate sesoonsete muutuste ja protsesside järgi. Kuna neid on väga palju, siis saab sel viisil määratleda aastaaegu väga mitmeti, nagu veekogude jääkatte, mingite taimede õitsemise, põõsaste-puude lehtimise, loomade elutegevuse iseloomu jne järgi. Näiteks on fenoloogilise talve alguseks peetud seda, kui tiikidele ja väikestele järvedele tekib püsiv jää. Inglise keeles on fenoloogiline aastaaeg ecological season. Lisaks fenoloogilisele aastaajale on olemas sünoptilised aastaajad ja astronoomilised aastaajad.

Kuna talvekuud on olnud üldiselt väga soojad, siis üha enam võib märgata kevadmärke. Püüangi järgmises ilmajutus tutvustada fenoloogilist talve lõppu ja kevade algust – milliste loodusmärkide järgi aru saada, et tõepoolest on kevad ukse ees ja mis edasi võib looduses toimuda.

Kui 28. veebruar tõi kuni 8 kraadi sooja ja kevadist hoovihmagi, siis 5. märtsi paiku muutus ilm talvisemaks – see kajastus eeskätt õhutemperatuuris, mis langes alla 0 °C, sest Skandinaavias tugevnes külma ja kuiva õhumassiga antitsüklon, mis erilisi lumelisa ei soosinud. Lõunapoolsed madalrõhkkonnad on antitsüklonist võitu saanud ja nii muutus ilm tuisuseks, seejärel aga soojemaks. Praegune sombune ja üsna soe ilm jääb esialgu püsima ehk et ei ole ette näha erilist pööret talve, aga ka mitte kevade poole. Seega eeltalvine, kuid mõneti kevadhõnguline ilm püsib.

Tagasi üles