Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nõiakaevu kõrval tegutseb loomaaed

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Polli talu perenaise Tiia Siebergi sõnul on loomaaed tema pensionisammas. | FOTO: Kristina Efert

Harjumaal Tuhalas kevaditi uputav nõiakaev on andnud tõuke rajada üle tee asuvasse Polli tallu loomaaed.

Rahvapärimuse järgi hakkab nõiakaev keema, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad. Tegelikkus on muidugi märksa lihtsam: suurvee ajal tõuseb Tuhala karstiala läbiv maa-alune jõgi kaevu kaudu maapinnale.

Tuhala nõiakaevus väljamullitav maa-alune jõgi jookseb läbi ka Polli talu hoovist. Kui kaev uputab, siis on vesi taluhoovis. „Vahel mõtlen, et ärkan hommikul üles ja auto on jõkke vajunud,” muigab talu perenaine Tiia Sieberk.

Nõikaevu tõmbav mõju

Märtsis on loomaaias veel rahulik ja kestab talvine lahtiolekuaeg reedest pühapäevani. Aga juba aprilli algusest on loomaaed lahti iga päev. Tiia toimetab siin koos 14aastase pojaga ning elab ise kõrvalmajas. Kui teda või poega parasjagu pileteid müümas pole, tuleb helistada uksel märgitud telefoninumbril. Samas võivad loomaaia külastajad teda ka loomade vahel askeldamas näha. „See loomaaed on minu pensionisammas,” kinnitab Tiia. Praegu kulub siiski suurem osa sissetulekust pangalaenu tasumiseks. Kui see saab makstud, paistab tulevik Tiia jaoks helgem.

Alguse sai kõik hobustest, sest Tiia on üheksa aastat tegelenud takistussõiduga. Polli talu ostis ta koos kadunud abikaasaga 2001. aastal. Tal oli tol ajal seitse hobust, kes elasid rendipinnal. Aga see muutus järjest kulukamaks ja ta otsustas otsida koha, kus neid ise pidada.

Tiia oli kogu aeg tundnud huvi Tuhala nõiakaevu vastu, teadmata, kus Eestimaa nurgas see täpselt asub. Pigem arvas ta, et see asub kuskil Viljandi kandis. Aga kui ta sattus Tuhalasse, siis leiti nõiakaevu juurest üks vana ja põlenud maja. Eakas perenaine, kes siin elas, oli leidnud peavarju vanas saunas.

Kokkuleppel perenaise järeltulijatega osteti talu ära ja ehitati hobustele tall, kus aga asuti hoopis lambaid pidama. Juba järgmisel aastal oli lambaid juba 200.

Nõiakaev on piirkonda järjepidevalt turiste toonud. Osa neist hakkas üle maantee tulema ja lammaste vastu huvi tundma. Külalised ise hakkasid pakkuma, et tahaksid raha maksta ja tulla ekskursioonile.

Tiia abikaasa ei võtnud kohe vedu. Läks kolm aastat enne, kui ta otsustas, et teeb loomaaia ära. Müüs lambad maha ja hakkas järgemööda muid loomi ostma. Ühed esimesed olid mõhnjalaliste hulka kuuluvad guanakod. Edasi tulid emud ja jaanalinnud.

Polli loomaaia käekõik sõltub paljuski nõiakaevust. Neil nädalavahetustel, kui nõiakaev uputab, on ka Pollil külalised olemas. Suviti käiakse seal piknikke ja laste sünnipäevi pidamas.

Hobused ja ponisõit

Hobustel on talus siiani suur roll. Eemal koplis on 16 hobust, kokku on Tiial hobuseid 21. Polli talul on maad 24 hektarit, aga koppel on isegi suurem, 30 hektarit. Neli hobust on parajasti Kurtna tallis, kus nendega toimuvad treeningud. Polli talus treeninguteks sobivat pinnast pole. Aga kui mätas juba kuivem, tulevad kõik hobused koju.

Veel korraldab Tiia lastele ponisõite, mis on talule samuti tähtis sissetulekuallikas treeningute ja piletitulu kõrval.

Teeme loomaaias väikese ringkäigu. Esimesena võtavad tulija sissekäigu juures vastu põhjapõdrad. Neid on aias kolm. Perenaine seletab, et isane on just sarved maha lasknud ja on nüüd hästi arglik. Veel hiljuti, kui sarved olid peas, käitus ta palju enesekindlamalt. Kui emased toimetavad eemal omaette ja külalistest välja ei tee, siis isane käitub nagu paitamist anuv koer. Ajab pea aialippide vahelt välja ja vaatab alandlikult otsa.

Põdrad elavad aasta läbi õues. Kuigi meie aladelt on nad juba tuhandeid aastaid tagasi põhja poole taandunud, saavad nad hakkama. Perenaise sõnul on meie kliima nende jaoks siiski pisut soe.

Kuidas loomad siia on jõudnud? „Selleks on spetsiaalsed teenusepakkujad, kes maailmast loomad üles otsivad ja kohale toovad,” räägib Tiia. Tegemist on loomulikult juba kodustatud ja inimestega harjunud loomadega, mitte metsast kinni püütud isenditega, kes vägisi loomaaeda veetakse.

Kõrvalpuuris elavad koos kolm nutriat ja tuluusi hani. „Saavad koos hakkama,” sõnab Tiia. Tegelikult elab loomaaias neli nutriat, aga üks on omandanud oskuse üle aia ronida ega püsi seetõttu aias. Teda kohtame hiljem hoovis mõnusalt ringi jalutamas. Ta on endale heinaküüni alla uru teinud. Kui perenaine käib küünist heina võtmas, siis nutria vaatab talle küüni põranda alla tehtud pesast vastu.

Nunnud nutriad

Tiia tunnistab, et nutriad on tema lemmikud. Nad on lihtsalt nii armsad. „Kui annad porgandit, siis söövad nii kenasti käppade vahelt,” kirjeldab Tiia. Nutria on justkui hamstri suurem variant.

Nutria on väga uudishimulik. Kui minna fotoaparaadiga aia äärde, tuleb ta vastu ja ronib aia äärde püsti, paljastades oma suured tumekollased hambad.

Siseneme väiksesse endisesse puukuuri, mis on loomade jaoks seest täiesti ringi ehitatud. Siin on samuti aedikud lindudele-loomadele. Siin elavad paabulinnud, pärlkanad, eri sorti tuvid ja faasanid. Üks isane tuvi on endast märku andes eriti häälekas. Aedikus nosivad jänesed. Vanemate vastutusel võivad lapsed siin jäneseaedikusse siseneda ja nendega mängida.

Hoonest väljudes kohtume ühes puuris elavate paabusaba-tuvi ja kuldfaasaniga. Eemal aedikus näeme kolme lammast.

Keset hoovi suures aedikus paistab kaugele guanako, loomaaia üks eksootilisem loom ja tõmbenumber. Tiia otsis küll alguses laamasid, aga sai guanakod, kellest on järele jäänud üks. Tulevikus asuvad sellesse puuri võib-olla elama alpakad.

Üle hoovi jalutades näeme suurel aedikul uhket silti „Metssiga”. Kahjuks seda looma seal enam pole, sest katkuajal ei tohi neid pidada. Küll aga prääksuvad aedikus ringi joostes India jooksupardid. Tegemist on tõeliselt lõbusate ja naljakate lindudega. Värvigammalt ei erine nad meie looduses levinud sinikaelpartidest, aga nad on hoopis pikema kaelaga.

Kahjuks ei ole näha pesukaru, kes on oma majja magama pugenud. Kõrvalpuurist piilub, uhke talvekasukas seljas, vastu kuldrebane.

Küll aga vaatab kõrgelt ülevalt alla Muhumaalt pärit jaanalind. Tegemist on järjekordse hoonega, kus elavad peale jaanalinnu tavaline koduhani, küülikud ja papagoid. Viimastele on ehitatud spetsiaalne põrandaküttega ruum, et neil meie külmade ilmadega soe oleks. Samas ruumis on ka soojalembeste tšintšiljade ja deegude kodu.

Erilisi laienemisplaane Tiial ei ole. „Oravad võiksid olla,” sõnab ta. Samas on Tiia õnnelik, et tema töö on talle hobiks. Ta saab loomade eest hoolitseda, neid teistele näidata ja selle eest endale leiva lauale.

Tagasi üles