Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Merikotkastel läheb hästi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Eestis pesitseva kuue kotkaliigi hulgas on suurim ja võimsaim merikotkas. Viimastel aastakümnetel on ta arvukus meil järjest suurenenud, ent veel pool sajandit tagasi oli tema nägemine kusagil rannamaastikul linnu-uurijalegi lausa päeva nael.

Selle istudes jässaka ligi meetripikkuse kotka tunneme lennus ära ühtlaselt laiade tiibade ja kiilja tipuga saba järgi, mis viieaastastel ja vanematel isenditel on lumivalge. Isaslinnud on väiksemad kui emased, kaalult isegi kuni poolteist korda. Tiibade sirulaius küünib emastel 2,4 meetrini, isastel kaheni. Jalad on kollased, ülivõimas konksus tipuga nokk vanalindudel samuti. Kõrgel oma saagiala kohal tiirleb sageli liikumata tiivul, aga võib saaki seirates lennata meetri või paari kõrgusel.

Liigi leviala hõlmab Euraasia tundra- ja metsavööndi Tšukotkast Skandinaaviani ja ka Islandi ja Gröönimaa edelanurga. Venemaa ja Siberi asurkonnad veedavad talve lõuna- ja edelapoolsetel aladel, Tšuktšimaa omad Alaskal.

Merikotkas on Eestis põline liik, kes asus siia juba tundraajastu järel. Ta luid on leitud 8000 aasta vanustes mesoliitikumi asulapaikades. Asko Lõhmuse arvates võis Eesti muinasajal „mahutada” kuni pool tuhat merikotkapaari. Paarisaja aasta eest hakati sedagi kotkaliiki kui kalade ja jahiloomade arvatavat suurvaenlast palju rohkem taga kiusama ning pesade hävitamise ja igal võimalusel vanalindude küttimise tõttu jäi meil eelmise sajandi keskpaigaks alles vaid kümmekond haudepaari.

Kuigi toona looduskaitseideede ja -seaduse mõjul kotkaste jälitamine lakkas, ilmnes uus oht: DDT ja teised kloororgaanilised taimekaitsemürgid jõudsid toiduahelate kaudu tipptarbijateni. Otseselt need ained linde ei tapnud, mõjusid aga sigimisele – osa looteid suri munades, palju mune purunes pesades, kuna nende koor oli liiga õhuke, sest DDT pärsib kaltsiumi ainevahetust. 1968. aastat iseloomustas kotkauurija Tiit Randla kui „musta aastat” merikotka jaoks ja ka hiljem oli veel paar suve, mil Eestis ei kasvanud üles ühtki noorlindu. Umbes kolmekümne aasta eest aga selle loodusmälestise olukord paranes. DDT kasutamise keeld mõjutas positiivselt paljude lindude juurdekasvu. Ka merikotkaste arv hakkas suurenema ja on Eestis nüüdseks jõudnud juba 300 haudepaari kanti.

Vanalinnud talvitavad enamjaolt kodupaiga ümbruses, noored rändavad hilissügisel lõuna poole, rõngastusandmeil näiteks Poola ja Tšehhini. Sügisel on üle Eesti märgata kirdepoolsetelt aladelt pärinevaid läbirändajaid ja märtsis-aprillis sinnapoole tagasi suundujaid.

Suvel kütivad merikotkad toitu merelahtedel ja järvedel, tabades nii veelinde kui ka kalu. Pessa tassitud saagi hulgas on valdavalt laugud (vesikanad), sinikaelad ja tuttpütid, kaladest haug ja ahven. Kättesaadavuse poolest on „mugavamad” haiged või vigastatud linnud ja neljajalgsed. Jahimeestel jääb mõni pihtasaanud loom leidmata, aga kotka pilk leiab peaaegu iga hukkunud linnu või imetaja üles ning laseb selle endal hea maitsta. Mõneti tüli sellise söömaaja juures ja talvistel toitepaikadel teevad roale kippuvad rongad ja hallvaresed, ent neile teeb kotkas peagi selgeks, et targem on oodata, kuni tema nälg on kustutatud. Vahel tuleb jageleda ka oma liigikaaslastega, aga hierarhia saab peagi paika.

Haavlilaengust surnud saak on aga päris elukardetav, sest hoolimata kümne aasta tagusest määrusest pliihaavlite kasutamise keelu kohta satub loodusesse ikka veel uskumatult palju seda allaneelatultki tapvat metalli. Madala veekogu põhjalt toitu küünitades võivad pardid leida ja neelata sinna langenud haavleid ning nendest pliimürgistuse saanud ja põduraks jäänud linnud satuvad röövlindude saagiks, nii et kotkastel on võimalik ka kaudselt endale surma sisse süüa. Igal aastal leitakse meil oma pool tosinat pliimürgistusest nõrkenud või juba surnud merikotkast ja mullu hukkus teiste hulgas ka üks satelliitsaatjaga merikotkas. Kui aga hästi läheb, siis jätkub looduses merikotkal elupäevi kuni 30 aastaks.

Veebruaris võib näha lausa akrobaatilisi mängulende – lennatakse isegi selg alaspidi ja tehakse mänguründeid teineteise suunas, vahel omavahel varbaid pidi haakunult kukerpallitades. Osalevad ka nooremad linnud, aga sigima-pesitsema hakkavad ikka viie-kuue aasta vanuselt. Pesa paikneb enamasti suurema puu ladval või külgoksal tüve ligi, tavaliselt üle kümne meetri kõrgusel, aga mõnikord (parema puudumisel?) madala jändriku männi või sanglepa otsas. Pesapuuna kasutatakse ikka vanemaid nn säilikpuid. Naaberpaaride pesade vahemaa peab olema kolm-neli kilomeetrit. Tubli lendajana võib merikotkas pesitseda ka mituteist kilomeetrit toitealast eemal.

Veebruaris kohendatakse tavaliselt juba varem kasutusel olnud pesa või tassitakse uuele pesapuule paari meetri laiune lasu roikaid ja oksi. Emalind muneb märtsi teisel poolel kahepäevaste vahedega ühe kuni kolm muna. Haudumine algab esimese muna munemise järel, kestab kuni 42, keskmiselt 38 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks umbes 80 päevaga, seega juulis. Muide, juba mitmel aastal on olnud võimalik jälgida merikotkaste tegevust ühe Läänemaa pesa juures üles seatud veebikaamera edastuse kaudu.

Asurkonna keskmine juurdekasv ühe paari kohta on alla ühe poja aastas. Praegu on üldine arvukuse suurenemine Eesti merikotkail päris soliidne: iga viie aastaga lisandub poolsada pesa. Asjatundjate arvates on Eesti looduses võimalik elutseda ja ära elada minimaalselt 400 merikotkapaaril. Praeguse iibetempo juures jõutakse sinna kümmekonna aastaga – eks siis näis, kuidas edasi läheb!

Tagasi üles