Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hundinuiast saab teha küünlaid ja küpsetisi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Elmo Riig / Sakala

Hundinuia tunneb ilmselt iga linlane, maainimesest rääkimata. Vähem on teada, et seda huvitava välimusega taime saab kasutada nii looma kui ka inimese toiduks, lisaks kasutada küünlana ja teha sellest punutisi.

Hundinuialiste (Typhaceae) sugukonda kuulub ainult üks perekond – hundinui (Typha), mis on looduses esindatud 16 liigiga. Hundinuiad on levinud enam või vähem kõigis maakera piirkondades peale Arktika ja Antarktika, suhteliselt harva leidub neid Kagu- ja Lõuna-Aasias ning Lõuna-Ameerikas.

Suured tumepruunid tõlvikud teevad hundinuiast nii erilise taime, et seda ei ole millegagi võimalik segamini ajada. Kaugelt vaadates paistavad tõlvikud mustad ja sellisena neid ka harilikult ette kujutatakse, kuid tegelikult on need siiski tumepruunid. Levinumad liigid, mis on esindatud ka Eestis, on laialehine hundinui (Typha latifolia) ja ahtalehine hundinui (T. angustifolia).

Hundinuiad on ühekojalised, rohtsed, roomava maa-aluse tärkliserikka risoomiga soo- või kaldataimed. Vars on sõlmedeta ühe kuni kahe meetri kõrgune. Pikad ligi meetrised lehed paiknevad varre alusel vahelduvalt kahes reas ning on ahtalehelisel ühe ja laialehelisel hundinuial kahe sentimeetri laiused.

Õied on ruljates tihedates tõlvikutes, õisiku allosas emas-, ülal isasõitega. See mustjaspruun nui on aga ainult üks osa hundinuia õisikust. Nagu paljudel teistelgi taimedel, on hundinuial kahesuguseid õisi: emasõied ja isasõied. Emasõied tekitavadki selle paksu „nuia”, mida botaanikud nimetavad tõlvikuks. Laialehelisel hundinuial võib tõlviku läbimõõt olla kaks ja ahtalehelisel 1,5 cm. Isasõied asuvad aga emasõitest kõrgemal ja moodustavad ka nuia, kuid hoopis peenema ja heledama. Õisiku isasosa on hoopis vähem tähelepandav ja sellest tavaliselt juttu ei tehta. Pealegi närbub see kiiresti pärast õitsemist. Õisiku emasosa püsib seevastu vahel kuni järgmise kevadeni.

Hundinui on inimesele mitmeti kasulik. Kõigepealt on see loomulikult veekogude ehteks ja seda vahel isegi kuni kevadeni. Selle pikkadest painduvatest lehtedest võib punuda mitmesuguseid matte, korve ja nööre. Lehtede kiududest saaks valmistada isegi riiet kottide tegemiseks. Samuti sobib see siloks loomadele ja kartongi tooraineks.

Lendkarvadega seemneid on kasutatud patjade täiteks, aga ka vati asemel haavade ja kriimustuste isoleerimiseks muust pinnast ja riietest.

Teadlaste arvates võib hundinuiast pilliroo ja paju kõrval kujuneda tulevikus üsna arvestatav märgaladel toodetav energiavaru, mida saab kasutada nii kütuseks kui ka keemiatoormeks. Märgalapuhastid kasutavad ökosüsteemi kuuluvate taimede (pilliroog ja hundinui) päikeseenergia sidumise võimet ega nõua käigushoidmisel suurt energiakulu.

Looduslike veekogude mahepuhastajad. Hundinuiad aitavad põlluväetiste ja taimekaitsekemikaalidega saastatud vett enne suurde kraavi jõudmist filtreerida. Veidi kuivatatult ja juukselakiga ära lakitult püsivad tõlvikud kaua kuivseadetes. Nuiasid võib kasta rasva või vaha sisse ning kasutada küünaldena, kusjuures vars toimib tahina. Vahaga katmata nuia süütamisel suitseb see aeglaselt, meenutades viirukit.

Hundinui kui toidutaim

Hundinuia mitme sentimeetri jämedused risoomid sisaldavad rikkalikult sama toitainet, mida kartulid ja teraviljadki: tärklist. Nii on hundinuia risoome mitmel pool toiduks kasutatud. Arvata on, et hundinuia tärkliserikast risoomi kasutas toiduks juba ürginimene. Hundinuia värske risoom sisaldab 66,6% vett, 15,4% tärklist, 7,3% kestainet, 2% valkainet, 0,3% rasvu ja 2,5% mineraalaineid. Kuivatatud risoom sisaldab kuni 46% tärklist ja 22% kestainet.

Agrotehnika

Kevadel võib järvede ja jõgede kallastel leida suuri jämedaid armilisi varsi. Need on hundinuiade risoomid. Ka igast selle risoomitükist võib kasvada uus taim. Ühestainsast risoomist kasvab tavaliselt kümme kuni kakskümmend õitsvat vart. Tänu nii intensiivsele looduslikule paljunemisele tuleb hundinuia kasvatada konteinerites, et hoida taime levik kontrolli all.

Veekogudes kasvatamiseks sobivad nii meie looduses kasvavad ahtalehine ja laialehine hundinui kui ka  Hiinast pärit munakujuliste tõlvikutega väike hundinui (T. minima), mille 1–3 mm läbimõõduga lehed kasvavad 10 sentimeetri pikkuseks ja vars koos tõlvikuga 30–100 cm, sobides seega ideaalselt väiksemate veekogude kallastele.

Harilikku hundinuia tuleb kasvatada avatud päikesepaistelises kohas kas niiskes mullas või 30 cm sügavuses vees. Paljundada varakevadel risoomi jagamisega. Väike hundinui vajab samuti päikesepaistelist kasvukohta, see tuleb istutada 5 cm sügavusele niiskesse mulda. Väike hundinui vajab iga kolmanda või neljanda aasta varakevadel jagamist, sest muidu muutub puhmas inetuks.

Hundinui toidus

Ajalooliselt on kõige rohkem toiduks tarvitatud hundinuia kuivatatud jahvatatud sügisestest risoomidest valmistatud jahu. Risoomijahu on kollakat värvi ja heade maitseomadustega, millest võib valmistada mitmesuguseid küpsetisi nagu harilikust jahustki. Jahu kleepuvuse parandamiseks tuleks hulka segada rukki- või nisujahu, aga mitte rohkem kui 10–15%. Teisalt võib hundinuiajahu lisada tavalisele jahule juurde, parandamaks selle maitseomadusi (kuni 25%). Väga maitsvad ja toiteainerikkad on varakevadised noored võrsed, mida võib hautada ja tarvitada nagu sparglit või bambusevõsusid. Toiduks tuleks hundinuia võtta ikka rabakraavist, mille vesi on igati puhas.

RETSEPTID

Hundinuia toorpüree

0,5 kg hundinuia pestud puhastatud värsket risoomi, 1 klaas värskelt riivitud mädarõigast, maitse järgi soola ja suhkrut ning veidi valget veiniäädikat.

Risoom ajada läbi hakkmasina, segada juurde mädarõigas, maitsestada, suruda tihedalt klaaspurki ja tõsta ööpäevaks harilikku külmikusse. Selline püree sobib pea kõikide praetud ja hautatud liha- ja kalaroogade kõrvale, kala- ja lihatarretiste juurde. Eriti sobilik on selline püree serveerituna grillitud kala või liha kõrvale.

Hundinuiasalat hapuoblikaga

500 g noori pestud puhastatud hundinuia varakevadisi võrseid, 100 g hapuoblikaid, maitseks soola, veidike suhkrut, valget veiniäädikat ja valget jahvatatud terapipart.

Noored võrsed keeta kergelt soolaga maitsestatud vees parajalt pehmeks, jahutada külma jooksva vee all maha, nõrutada ja lõikuda väiksemateks tükkideks. Hapuoblikad pesta, nõrutada ja lõikuda peenteks ribadeks ja segada võrsetele juurde. Salat maitsestada ja tõsta tunniks külmikusse. Kõrvale võiks pakkuda maksa- või neerukastet või maksakotlette koos kartulitega.

Hundinuiasupp

0,7–0,8 liitrit liha- või kanapuljongit, 300–400 g hundinuia risoomi või noori varakevadisi võrseid, 1 väiksem porgand, 2 kuhjas sl peenestatud sibulapealseid või murulauku, 1 sl veiniäädikat, 1/2 sl taimeõli, 1–2 kuhjas sl väiksemaid nuudleid ja soovi korral valmis supile hapukoort (2–3 sl).

Hundinuiarisoom pesta, tükeldada parajateks kuubikuteks ja asetada pooleks tunniks nõrka äädikalahusesse likku. Seejärel kuubikud nõrutada ja ajada läbi hakkmasina. Puljong ajada keema, lisada riivitud kergelt õlis läbi praetud porgand ja nuudlid ning kui need on piisavalt pehmed, lisada juurde hundinuiapüree. Lasta supil veel kord keema tõusta, lisada hakitud sibul (murulauk), vajadusel hapukoor ja serveerida koos röstsaiaviiludega.

Kevadine hundinuiasupp

1,5–2 liitrit kana- või lihapuljongit, 500–600 g noori kevadisi võrseid, 1–2 porgandit, 4–5 kartulit, 3–4 sl nisujahu, 1–2 sl taimeõli või võid, 2–3 loorberilehte ja maitseks veidi soola või soolatud tilli.

Võrsed pesta, puhastada ja ajada läbi hakkmasina. Porgandid riivida jämedalt ja hautada vähese õli või võiga ühtlaselt läbi. Kartul koorida, pesta ja lõikuda parajateks kuubikuteks ning lisada need keevale puljongile, keeta 5 minutit. Nüüd lisada porgand, võrsepüree, loorber ja keeta veel 5–10 minutit. Jahu praadida samal pannil, kus on porgand, kergelt läbi ja lisada siis supile. Lasta supil veel kord keema tõusta ja lasta veidi jahtuda.

Hundinuiahautis

0,5 kg hundinuia risoomi, 300–400 g kartuleid, 1 kuhjas sl peenestatud tilli, 2–3 sl taimeõli ja maitseks veidi soola või kartulimaitseainet.

Risoomid pesta, tükeldada parajateks 2–3 cm suurusteks tükkideks, keeta soolaga maitsestatud vees poolpehmeks ja nõrutada. Kartulid koorida ja lõikuda parajateks kangideks ning praadida pannil koos hundinuia risoomidega ühtlaselt läbi. Lasta kaane all veidi haududa. Peale puistata peenestatud tilli ja kõrvale pakkuda kefiiri, jogurtit või hapupiima.

Oblikaga sissesoolatud hundinui

1 kg hundinuia kevadist risoomi koos noorte võrsetega, 500 g hapuoblikat või jänesekapsast, 100 soola ja 15 g köömneid.

Puhastatud ja pestud hundinuia risoom ja võrsed ajada koos pestud nõrutatud hapuoblikaga läbi hakkmasina, segada soolaga läbi, asetada tihedalt väiksematesse klaaspurkidesse. Hoidis sulgeda harilike kaantega ja säilitada külmikus või jahedas keldris. Sellist hoidist võib kasutada lisandina liha- ja kalasuppidele 10 minutit enne supi täielikku valmimist.

Tagasi üles