Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Pika peene nokaga pardid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Elmo Riig / Sakala

Matkates talveks jääkatteta jäänud jõgede ja mere ääres, hakkavad teiste veelindude, peamiselt sinikael-partide kõrval silma mõned valge valdavusega tumeda selja ja peaga linnud, kes aeg-ajalt sukelduvad – need on jääkosklad.

Jääkoskel on sinikaelast mõneti suurem partlane, kes haudelinnuna on levinud põhjapoolkera metsavööndis. Veekogude jäätumise ajal rännatakse lõuna poole, kuid Euroopas mitte kaugemale kui Musta, Kaspia ja Vahemereni. Eestis pesitseb 1500–2000 paari, peamiselt Lääne-Eestis ja saartel. Meie vetel talvitab 4000–9000 isendit, peamiselt Põhja-Eesti ja Liivi lahe äärsel, eriti Kihnu ümbruse rannamerel – tänu soojematele talvedele ja jää puudumisele järjest enam. Jääkatteta jõgedelgi näeb neid üha rohkem, kokku mitutsada.

Kevadel on jääkoskla alapool lõheroosa, mis aga suvel pleekub valgeks. Isaslindude pea on küütlevalt tumeroheline, emastel pruun, kuklal üsna sagriste sulgedega. Kesksuvel vahetavad isaskosklad oma mustvalge sulekuue mõneks kuuks hallikama siirdesulestiku vastu ja „tõmbavad” pähe pruuni karbuse, nii et näevad emastega pea ühtmoodi välja. Oktoobris tuleb nähtavale jälle värske hundrüü ja alapool võtab järjest roosakamat jumet. Mustjaspunane pisut konksus tipuga nokk on pikk ja peenike, mitte lapik nagu teistel partlastel. Nokaservad on saagjashambused, mis aitab toiduks püütud kalu kinni hoida. Kõverdunud nokaküüs on hea vahend pisikeste merekarpide avamiseks.

Varakevadel, sageli juba veebruaris hakkavad isaskosklad juba jõulu paiku valitud  kaasale armumänge pakkuma ja rivaale peletama, aeg-ajalt lastes kuulda kaugele kaikuvat hüüdu grüü-uu, mille peale emalinnult kostub üsna vali krru rroh krräk. Aprilli keskpaigaks on enamikul paaridel pesakoht leitud. Selleks valitakse kas jämedasse puutüvesse kõdunenud  õõnsus, rannakivide vaheline või tormiheidetud puu juurte alune urg, ka paraja juurdepääsuavaga pööningu nurk või avaram müürilõhe. Rannarahvas seadis kosklatele omakasupüüdlikult üles mitmesuguseid tehispesi – suure, vähemalt 12sentimeetrise lennuavaga kasti või kalatünni, kust võeti järjest mune endale toiduks, igast pesast tosina ringis. Enamik emakosklaid muneb üha edasi. Segamata oludes on kurnas tavaliselt kuni 15 kreemikakoorelist, kanamunast suuremat muna, mida hautakse keskmiselt 32 päeva. Isased kosklad haudumisel ja poegade kasvatamisel ei osale, vaid piirduvad pesakoha otsimisel  osalemise ja haudumisel paari päeva järel toitu otsivale emasele seltsiks olemisega.

Pärast koorumist jäävad pruuni-halli-valgekirjud pojad veel päevaks pessa ja pärast kuivaks saamist hüppavad üksteise järel pesaavauselt alla, tiivahakatised ja laiutatud ujulestadega jalad õieli. Oma koheva udusulgkatte tõttu on nad ju tõesti nagu pisikesed langevarjurid ja põrutuskindlad.

Vaika saartele rajati sõjaeelsetel aastatel Artur Toomi eestvõttel mitu „kosklahotelli” – kolmelt kuni neljalt realt ülestikku ridamisi laudadest ja betoonist tehispesi, mida jääkosklad meelsasti asustasid. Juhtus ka, et pesade nappusel munes mitu emalindu ühte pessa, mõnikord kokku poolsada muna; sellist munalasu „ei söandanud” neist ükski hauduma asuda ja alles siis, kui kaitseala järelevaataja ülearused munad kõrvaldas, nii et pessa jäi alla 15 muna, võis haudumine jätkuda.

Veel viiskümmend aastat tagasi pesitses mitu jääkosklaema Tallinnas Snelli tiigi lähedal linnamüüriõõnsustes. Pesast alla hüpanud pojad kõndisid ema kannul tiigini, kus neil õnnestus enamjaolt üles kasvada, ehkki nendegi emad lahkusid sealt enne, kui pojad tuule tiibade alla said. Vigala Hirveaias riita laotud veskikivide augus pesitses 65 aastat tagasi üks kosklamamma edukalt mitu kevadet järjest. Poegade alul nõelteravad varbaküünised aitasid meetrisügavuse „kivikaevu” põhjas olnud emalinnu pehmete udusulgedega soojustatud pesast üles ronida, misjärel suunduti ema kannul peaaegu kilomeetri kaugusele jõe äärde.

Vareste ja kajakate rünnetest pääsenud poegadega vette jõudnud kosklapere mured pole sellega hoopiski möödas. Pojad hakkavad küll kohe sukelduma ja pisemaid veeloomi, nagu putukaid ja kalamaime, sööma, aga neid endid ründavad vee all havid ja vee peal hõbekajakad. Emakoskel laseb poegadel tihtipeale oma seljale ronida, kus pole üksnes kuivem, vaid ka turvalisem. Noored saavad lennuvõimeliseks üheksa kuni kümne nädalaga, ent enne seda jätab ema nad isegi pooleks kuuks omapäi. Seejärel ühinevad nad suvise sulgimise lõpetanud vanalindudega parvedeks, milles võib olla kuni pool tuhat lindu, ja siirduvad koos nendega madalatele lahtedele. Soodsatel toitumisvetel segunevad salgad ja parved teiste talvitavate veelindudega, nii et selliseid seltsinguid on mõnelt neemenukilt päris põnev jälgida.

Tagasi üles