Taimede suurtootja RMK kasutab Eesti metsamajanduses lubatud 50 taimekaitsevahendist vaid kümmet ja kogused on väikesed.
Metsataimede keemiline kaitse jääb taimeaeda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti metsades üldiselt keemilisi taimekaitsevahendeid kasutada ei tohi. Mõneks erandiks on näiteks männikärsaka tõrjeks lubatud kemikaalid, millega töödeldakse metsa istutatud ja seal nendele mardikatele liialt meeldima hakanud puutaimi. Kui mets on sertifitseeritud FSC sertifikaadiga, siis on keemiline kärsakatõrje metsas lubatud ainult erandjuhul, kui on ulatusliku kahjustuse oht.
Samas on põllumajandusameti kodulehelt leitavas dokumendis „Metsamajanduses kasutatavad taimekaitsevahendid” veel ohtralt igasugust keemiat* ‒ üldse kokku 10 fungitsiidi ehk haiguste tõrjujat, viis insektitsiidi ehk putukatõrjevahendit ja tervelt 35 herbitsiidi ehk umbrohutõrjevahendit.
Vahendeid, mida selles nimekirjas pole, ei tohi Eestis metsaga seotult üldse kasutada. Nimekirjas olevatel vahenditel on aga ka lubatud kasutuskoht juurde märgitud. Nagu öeldud, ei või enamikku neist metsa viia, vaid taimekaitsetööd on lubatud taimlates (osa vahendite puhul ainult taimlate kesaaladel) ja mõneti ka jõulukuuseistandikes.
Suurima tootja võimalused
Riigimetsa majandaja RMK kasvatab oma kaheksas taimlas metsataimi ainult riigimetsa jaoks. Aasta vajadus on 21 miljonit, millest enamik männi- ja kuusetaimed ning vähemik kased ja muud lehtpuud.
Võimalus taimekaitsevahendeid kasutada on piiratud FSC sertifikaadiga, mis tähendab, et ka kärsakatõrje tuleb taimlas ära teha. Veel enam: RMK peab arvestama sellega, et põllumajandusameti nimekirja 50 vahendist kuus on FSC sertifikaadi omanikule keelatud. Nimelt on üleilmselt sertifikaate jagaval FSC-l veel ka oma keelatud ainete nimekiri, kus ligi 400 taimekaitsevahendit. Sertifitseerijate silmis need keskkonnahoidlikkuse nõuetega kokku ei sobi, olenemata sellest, kas vastav riik on neid vahendeid lubanud või mitte.
Eestis käib praegu FSC uue metsamajandamise standardi koostamine. RMK taimla- ja seemnemajandusosakonna juhataja Esko Krinal räägib, et muu hulgas on arutamisel, kas keelata sertifikaadi omanikel ka taimlates glüfosaadil baseeruvate umbrohutõrjevahendite kasutamine ära, hoolimata sellest, et põllumajandusameti nimekiri neid lubab ja ka FSC n-ö suur keelatud ainete nimekiri neid ei keela. Lõpliku otsuseni veel jõutud ei ole.
Ennetajad ja tõrjujad
„Fungitsiidide kasutamise eesmärk on taimehaigusi ennetada,” ütleb RMK taimekasvatusjuht Aivo Vares. „Peamiselt on see seotud männi ja kase kasvatamisega.”
Näiteks kasetaimed kasvavad lava turbapeenral väga tihedalt koos, õhk ei liigu, niiskust on palju ja see keskkond meeldib seenhaigustele. Taimede profülaktilise pritsimisega püütakse neid haigusi ära hoida. Mändi, mis on eriti tundlik igasuguste haiguste suhtes, pritsitakse samadel põhjustel. Eelkõige tuleb seda puuliiki kaitsta talvitushaiguste eest. Kui peenardel hakkaks levima näiteks pudetõbi, võib see taimed hävitada.
„Minu kogemus on, et kui seenhaigustest põhjustatud kahjustused on juba tekkinud, siis taimed ka hävivad, siis pritsimine enam ei aita,” räägib Aivo Vares, kes meenutab RMK taimlates olnud viimatist pudetõvepuhangut 2005. aastal, kui männipõllud muutusid punaseks ja palju taimi tuli hävitada.
Metsas looduslik uuendus kunagi nii suurel pinnal nii tihedasti ei kasva nagu taimlas, mis tähendab, et seenhaiguste profülaktika ongi taimlate küsimus. Männi vastuvõtlikkus nendele haigustele avaldub siiski ka metsas, kus võib aeg-ajalt näha punaseks muutunud okastega noori puid.
„Insektitsiidide kasutamine taimlas on seotud peamiselt ühe pahalasega, kes tegutseb metsas – see on männikärsakas. Temaga ollakse hädas terves Euroopas,” ütleb Aivo Vares. Lisades, et taimeaedades endis putukkahjustustega suuri probleeme ei ole.
Varem pritsiti RMKs metsa minevad taimed kärsaka tõrjeks keemilise taimekaitsevahendiga taimlas üle, kuid eelmise aasta kevadel seda esimest korda ei tehtud. 2015. aasta suvel liikus kärsakaid metsas vähem ja RMK tegeles hoopis uudse tõrjeviisi, taimede vahatamise katsetustega.
Juhtus nii, et just eelmise aasta ilmastik (väga pikk kuivaperiood suve alguses) oli männikärsaka levikuks eriti soodne. Mardikaid oli metsas nii palju, et nad ei piirdunud ainult väikeste istutatud taimede söömisega, vaid toitusid isegi meetristel-kahemeetristel mändidel.
Tänavukevadist taimede keemilist töötlemist männikärsaka vastu ei ole praegu veel otsustatud. Samas panustab RMK järjest suuremas ulatuses hoopis taimede vahatamisele ja liimitamisele. Mõlemad senisest keskkonnasõbralikumad viisid tuginevad samale efektile ‒ taim kaetakse vahaga või liimikihiga, mille koostises on liivaterad. Kiht takistab kärsakal puutaime koorele ligi pääseda.
Käsitsi rohimist on ikka
Üldse kokku kasutab RMK taimekaitsevahendeid aastas 435 kilo või liitrit, umbes 80 protsenti sellest kogusest on umbrohutõrjevahendid. „Seda on niisama palju, kui kasutab üks väikese talu põllumees,” võrdleb Esko Krinal. Ta toob eraldi välja glüfosaadil baseeruvad herbitsiidid: näiteks 2010. aastal kasutati neid terves Eestis kokku (nii põllumajandus- kui ka kommunaalettevõtted jt) ligi 300 000 kilo. Sellest oli RMK taimlate vajadus 86 kilo ehk 0,02 protsenti.
Metsataimlates kasutatav herbitsiidide kogus on üle ilma nii väike, et Roundupi ja teiste umbrohutõrjevahendite hoogsad arendajad pole taimlaid nii lootustandvaks ostjaks hinnanud, et oleks spetsiaalse herbitsiidi välja mõtelnud. Kasutuses on seega põllumajanduslikud vahendid.
Aivo Vares selgitab, et metsataimla jaoks jagunevad kasutatavad umbrohutõrjevahendid laias laastus kaheks: glüfosaadipõhiseid kasutatakse mustkesal või põlluservades, kus metsataimi ei ole. Kui mürk taimele peaks sattuma, tapaks ka taime. Teist tüüpi umbrohutõrjevahendeid saab kasutada ka umbrohtude hävitamiseks taimede vahelt, aga mitte igal ajal. „Peab täpselt teadma, mida ja kui palju panna. Jälgime ka ilma. Kui läheb järsku soojaks ja taimed hakkavad jõudsalt kasvama, jääb keemiline umbrohutõrje ära, sest kui taimel on pung juba lahti ja vahendit sinna satub, tapab see noore kasvu,” räägib Aivo Vares.
See tähendab ühtlasi, et herbitsiidide kasutamisest hoolimata on taimeaedades ka käsitsi rohimist piisavalt palju.
Kõikide RMK taimlate peale kokku on aasta ringi tööl üle 70 inimese. Kui kevadel hooaeg pihta hakkab, võetakse juurde veel 220 hooajalist töötajat, kes muu hulgas tegelevad rohimisega. Seda tööd on vähem kui vanasti, aga mitte herbitsiidide kasutamise tõttu, vaid sellepärast, et taimekasvatuse tehnoloogiad on muutunud.
Väetis kui taime toit
Keset suve on RMK taimlates korraga kasvamas umbes 40 miljonit metsataime. Kogus muutub nende taimede arvelt, mis viiakse metsa, ja kasvab uute külvidega.
17. veebruaril, kui Tartu puukooli kõrval RMK kontoris metsataimekasvatuse meestega kokku saame, on taimlates aasta kõige vaiksem aeg. Puukoolis käib vaid külvikastide pesu ‒ külviliinid hakkavad tööle 15. märtsi paiku. „Mõnevõrra saab varsti ka külmhoonetes talvitunud taimi laiali vedada, meil on piirkonniti nende hoidmiseks kohandatud hooneid, mis toimivad vaheladudena,” ütleb taimekasvatusjuht Tõnu Reim. Külmas hoitud taimed tuleb enne istutamist üles sulatada ja selleks kulub vähemalt kaks nädalat, potitaimedel kauemgi.
Peale taimekaitsevahendite kasutavad metsataimede kasvatajad väetisi. Erametsaomanikud räägivad tihti, nagu oleks see põhjus, miks metsloomad eelistavad metsa istutatud taimlataime looduslikult kasvanule. Et küllap saavad neist mineraalaineid, mida looduslikus taimes on vähem.
RMK taimekasvatajad väga seda seost ei usu. Esko Krinal toob näite ühest soomlaste uuringust, mis selgitas, et taimlataime ja loodusliku taime toitainete foon ühtlustub metsas kahe kuuga.
Looduslik uuendus hakkab metsas kasvama seal, kus toitainevaru on mullas juba looduslikult olemas. Taimlataime tuleb väetada nagu põllukultuuri, sest eelmised taimed on mullast toitained ära kasutanud. Kasvuhoones kasvab turbapotis taim samuti väetiste peal.
„Kolm põhilist toiteelementi ‒ lämmastik, fosfor, kaalium. Ilma nendeta poleks taimede kasvatamine võimalik,” loetleb Aivo Vares. Avamaal saavad taimed väetisi graanulitena umbes kord kuus, kasvuhoones koos kastmisveega suvel umbes kord nädalas, ent see sõltub palju ka konkreetsetest ilmaoludest. RMK kaheksa taimla aastane väetiste kogus on 44 tonni.
Mis juhtuks, kui Eestis võetaks millegipärast vastu otsus, et metsad olgu nii mahedad, et ka taimlates tohiks kasutada ainult looduslikke vahendeid nii taimekaitsel kui ka väetamisel? RMK mehed pakuvad, et siis tuleks teha väikesed taimlad tagasi, nagu oli 30 aasta eest. Iga maal elav ja taimlat pidav inimene peaks hakkama ka lehma pidama, et oleks sõnnikut.
Pakutakse sedagi, et võib-olla tuleks siis taimekasvatusest loobuda, sest kõige mahedam on metsas kasvanud taim.
* Üks vahend põllumajandusameti nimekirjas ei ole keemiline, vaid bioloogiline: juurepessu tõrjeks mõeldud Rotstop. Seda pritsitakse raiesmikel juurepessuohuga puistute värsketele kändudele. FSC sertifikaat biotõrjevahendi kasutamist ei keela ja Rotstopi kasutab metsas ka RMK.
Tasub teada
• FSC (Forest Stewardship Council, eesti keeles Metsahoolekogu) on üks kahest Eesti metsamajanduses levinud sertifitseerimisskeemist. Sertifikaat märgib ja tõendab, et metsa on majandatud säästvalt ja keskkonnahoidlikult.
• Peale RMK kasvatatakse Eestis metsataimi ka erataimlates. Majandustegevuse registri järgi tegeleb metsataimedega kokku 135 ettevõtet või eraisikut. Otseselt taimede kasvatajaid on neist veidi alla saja, kuid osa neist taimi ei müü.
• Taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamisest erataimlates tegelikkust peegeldavat kokkuvõtlikku ülevaadet ei ole.
Väljavõte metsa majandamise eeskirjast
• Pestitsiide võib metsas kasutada ainult metsakaitseekspertiisi tulemuste alusel.
• Metsakaitseekspertiisi pole vaja korraldada pestitsiidide kasutamiseks istikute ja seemikute kaitsmiseks haiguste ja putukkahjustuste eest metsataimlates ja metsauuendustöödel.