Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aiasõber ostab sajaeurose lillejuurika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ehkki mõned imeilusate õitega magnooliasordid on lubaduste kohaselt talvekindlad, tasub neile aias valida võimalikult päikeseline ja põhjatuulte eest kaitstud kasvukoht. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Üha enam jõuab aiaäridesse lõunapoolsetelt maadelt pärit põnevaid taimi, mis lubaduste kohaselt meilgi vastu peavad ning loomulikult tahab aiasõber selliseid iludusi oma aeda. Maa Elu uuris vähe levinud taimede kasvatajatelt, mida taimeoste planeerides silmas pidada.

Esmajoones haruldaste pojengide kasvatamisega tuntust kogunud Aavikuemanda aia perenaine Eve Piibeleht räägib, et kui ta aastate eest tahtis oma aeda taimi, mida Eestis ei olnud saada, pidi neid otsima ja tellima välismaalt. Kuna tihti ei saanud piiri tagant ühe kaupa tellida, ikka vähemalt viis taime korraga, tekkis vajadus ülejäävad taimed teistele jagada ja nii olude sunnil sündis tema aavikuemand.ee veebipood. „Tekkis hobi otsida, leida, katsetada ja teistelegi katsetamiseks pakkuda,” sõnab ta.

Praegu leiab veebipoest 40, 160, 400 ja isegi 900 eurot maksvaid pojenge. Üle 300euroseid pojenge pole Piibelehe vahendusel Eestis keegi veel ostnud, küll aga üle sajaeuroseid. „Igapäevane selline ostmine pole, aga mõned lähevad hooaja jooksul küll,” tõdeb naine. Reeglina on kallimate taimede ostjad kollektsionäärid. Pojengikollektsionääre, kelle aias kolmekohalist hinda maksvad lilled kasvamas, on hinnanguliselt Eestis paarikümne ringis. Kuigi veebipood on seni ainult eestikeelne, on selle üles leidnud ka kollektsionäärid teistest riikidest.

Tavalisele aiasõbrale tunduvad saja ja enama euroni ulatuvad taimehinnad ulmelised. Piibeleht nendib, et umbes poole hinnast moodustab transpordikulu. Põhiliselt tulevad taimed Saksamaalt, Soomest, Lätist ja Hollandist ning transpordil kasutatakse spetsiaalautosid, mille furgoonis on ühtlane temperatuur, mis ei lase taimedel teel olles üle kuumeneda ega külmuda.

Teine põhjus, miks üks lill maksab 100 või 900 eurot, on asjaolu, et tegemist on täiesti uue sordiga. Pojengi puhul tuleb arvestada, et sordi aretamine ja registreerimine võib võtta isegi 30 aastat. „Näiteks kuulsad kollased Itoh-pojengid. Nende seemikud pandi mulda enne teist maailmasõda ja esimesed hakkasid õitsema 1962. aastal. Algul on sordi paljundusmaterjali vähe ja nii sõltub hind sellestki, kui hea paljuneja konkreetne taim on.

Mõnede pojengide hinnad on läbi aastate järsult langenud. Kollane „Bartzella” on tubli paljuneja, selle taim maksis 2000. aastal tuhat eurot, aga praegu 20–30 vahel. Samas mõne pojengi hind võib hoopis tõusta. Näiteks vasevärvi „Kopper Kettle” maksis viis aastat tagasi 60 eurot, nüüd üle saja. Hinnatõusu võib tingida paljundusmaterjali hävinemine: mõned aastad tagasi olid Saksamaal ja Hollandis suured üleujutused ja paljud pojengikasvatused ujutati üle, aga need lilled teatavasti ei kannata liigniiskust.

Rääkides Eestis vähe levinud taimedest, mida inimesed järjest agaramalt oma aeda tahavad, nimetab Piibeleht talvel õitsvat nõiapuud, samuti Jaapani kirsiga sarnanevat hübriidkirssi „Accolade”, mis on Eestis talvekindel. Ka pojengid ja floksid oma uute haiguskindlate sortidega tulevad järjest sagedamini meie aedadesse.

Piibelehel endal on aias üle kümneaastased tulbipuud, samuti hõlmikpuud ja krüptomeeriad. Ta rõhutab, et külmaõrnematele taimedele tuleb kasvukohta väga hoolikalt valida. Külma põhjatuule kätte sooja armastavat taime ikka istutada ei saa, lisaks peab teadma teisigi erisoove. „Näiteks tulbipuu armastab, et sel oleks alustaimestik. Mul kasvavad need põõsaste vahel,” räägib ta. „Meie kliima eripära on, et talvel ilm alatasa vaheldub: kord külmetab, siis sulatab ja see ei sobi paljudele taimedele, mis kirjade järgi tsooni poolest sobiksid. Kontinentaalse kliimaga külma taluv taim ei pruugi meie merelises kliimas vastu pidada. Kui taim talvel hukkub, pole põhjus ainult külm, niiskuski teeb palju halba.”

Uurige juuri

Tartumaal pikki aastaid vähe levinud taimi kasvatanud Liina Timmermanni kollektsioonaias on üle 1500 puittaime taksoni, seega kogemust rohkelt. Kui aga temalt nõuandeid küsida, ohkab naine südamest. „Ma olen sellest nii tüdinenud,” sõnab ta, „meie taimeturul on palju kaupa, mis kasvatatud eesmärgiga võimalikult odavalt palju raha teenida. Liialt paljud taimed on müügiks üles tuunitud, üleväetatud ja kvaliteet pole suurem asi. Just okaspuude juurekava jätab soovida. Kassetitaimedel on juurekava sassis ja seis õudne.”

Timmermann soovitab esmalt selgeks teha puittaimede juurestiku tähtsuse. „Peale toitainete mullast omastamise on neil kohustus olla taime kindla püstipüsimise tugiorgan,” rõhutab ta. „Taime ostes jääb juurestik varjule ja alles istutamisel võib leida nii mõndagi, mis kriitikat ei kannata. Eriti okaspuudel tuleks juurekänkrad korralikult lahti harutada, sest okaspuude juurekava areneb aeglaselt. Viimasel ajal on palju kasutatud pookealustena kassetitaimi, mille juured on väga kängitsetud.”

Veel toob Timmermann välja, et mõned taimed on talveõrnad, sest nende aretamisel on rõhku pandud liiga suurtele õitele. Ekstreemsused on silmale põnevad, kuid kahandavad taime elujõudu.

Suurt rolli taime püsimajäämisel mängib see, millised olid tema esimesed talved.

Kui võimalik, soovitab Timmermann haruldasemaid taimi osta kollektsionääride käest, kes ise paljundavad. „Kohaliku paljundusega puittaimi saab hankida Luua arboreetumi puukoolist, üht-teist Järvselja taimlast ja mõnest erapuukoolist,” loetleb naine. „Aga loomulikult on mugavam minna marketisse, kui Eesti teise otsa taime tooma.”

Eksootiliste puittaimede positiivse näitena toob Timmermann välja trompetipuu, mis Luual kasvab ja viljub. „Selle seemikuid on aeg-ajalt seal puukoolis müügil. Senini on see osutunud meil talvekindlaks taksoniks. Selliseid erandeid on teisigi,” lisab ta. „Kuna meie, kollektsionäärid, paljundame taimi ise, toimib meil ka taimede vahetus. Mis eksootide kasvatamisse puutub, siis meie ka pigem katsetame nendega ja ehk anname mingi panuse nende introdutseerimisse.”

Mida soovitada sõpradele?

Valga maakonnas tegutseva Rebase talu puukooli omanik Ahti Tiirmaa kasvatab lihtsalt hobina ja ka müügiks vähe levinud ja haruldasi puid-põõsaid-lilli. Oma kollektsiooni on ta taimi saanud nii puukoolidest, teistelt kollektsionääridelt kui ka erinevate riikide botaanikaaedadest. „Viimasel ajal saan huvitavat materjali ühelt okaspuufanaatikult Hollandist,” lisab ta.

Tiirmaa teeb ka ise aretustööd ja praeguseks on kollektsioonis kaheksa põõsasmarana aretist. Jälgimisel on iluõunapuu seemikud, millest kahte peab aretise vääriliseks.

Kollektsiooni on aastatega kogunenud üle 2000 taksoni, millest välja toob Tiirmaa näiteks pihlaka vähe levinud liike ja sorte, näiteks on tal Hosti pihlakas. „Samuti olen teinud algust perepihlakate tootmisega,” nimetab ta.

Aiaomanikel soovitab mees soetada Eestis aretatud ja siinse kliimaga kohanenud taimi. „Samuti ei soovita osta taimi, mis on müügi eesmärgil üleväetatud. Viimased tunneb ära liigse lopsakuse järgi,” rõhutab ta. „Mida ei õnnestu meie kliimas kasvatada, sõltub ka asukohast. Saartel ja rannikul on pehmem kliima ja seal võivad eksootilisemad taimed kohaneda ja kasvada. Sõltub, kas taim on kohastunud väikesest peast meie kliimaga. Samuti tuleb vastavalt liigile valida kasvutingimused: päike, kaitse tuulte eest, mulla koostis.”

Tiirmaagi rõhutab, et taimede valimisel on tähtis, et juured oleksid elus. Sellest edasi tuleb vaadata raagus olekus pungi. Kui taim on liiga lopsakas, on arvata, et see on üleväetatud ja seda pole mõtet osta. „Ise hangin taimi kindlatest puukoolidest ja taimset paljundusmaterjali kollektsionääride vahendusel. Sõpradel soovitan valida Eestis kasvatatud taimi,” lisab mees.

Eesti tingimustes ei tasu Tiirmaa kogemuse kohaselt kasvatada rippuba ehk visteeriat ning printsessipuud.

NB! Enne meie kliimas vähe levinud taime soetamist:

Kindlasti vaata, kas juured on heas seisus.

Võimalusel soeta taim kollektsionäärilt või puukoolist, kus neid ise paljundatakse.

Uuri, millist mulda taim tahab ning kui palju päikest ja tuult talub.

Hoidu liialt lopsakate taimede soetamisest, need võivad olla üleväetatud ja nõrgad.

Tihti ei hukku taim talvel mitte külma, vaid temperatuuri kõikumise ja niiskuse tõttu.

Saartel ja rannikul võib julgemini katsetada, kuid põhjatuule eest vajavad taimed kaitset sealgi.

Tagasi üles