Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Piimatootja ohkab ja pingutab edasi

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mai, Jaan ja koer Aadu, kõik hingega piimatootmise juures. | FOTO: Toomas Šalda

Raplamaal Valgu lähedal asuvas Sarapiku farmis tervitab saabujat esimesena suur, esinduslik ja sõbralik Berni alpi karjakoer Aadu. Paar minutit tuleb võõral end rahulikult nuusutada lasta, sest Aadu tahab veenduda, et tal ikka head kavatsused on. Inimeste tuppa kolimise järel vaatab koer aeg-ajalt igaks juhuks läbi akna, et seal kõik kontrolli all oleks.

Sissejuhatuseks meenutavad Mai ja Jaan Parve lühidalt Sarapiku Farm OÜ ja Sarapiku talu ajalugu. „Talu rajas minu vanavanaisa, kes oli samuti Jaan, 1880ndatel. Ostis mõisalt koha. Nii ta põlvest põlve meieni jõudis. Töötasime prouaga mõlemad lähedal asuvas Tasuja kolhoosis, tema peaökonomisti, mina peamehaanikuna. Sarapikule tulime elama 1985. aastal, kui minu ema siitilmast lahkus ja isa üksi jäi. Alguses tegime kõike rohkem hobi korras põhitöö kõrvalt, aga eks ta oli ka lisateenistus, mis aitas paremini ära elada,” räägib Jaan talle omasel rahulikul moel. Energilisem perenaine jätkab: „Kaks lehma oli, nende lüpsmise pidin päevapealt ära õppima. Peagi hakkas kari tasapisi paisuma.” Nüüd on siin 219 loomaga farm.

Taheti haneks tõmmata

Talule pühendumise tingis asjaolu, et  sovhoos hakkas kohalikele inimestele andma raielube, sealhulgas ajalooliselt Sarapiku talule kuulunud metsadesse. „See mulle hinge ei mahtunud, hakkasin asju ajama ja saime talukoha täies mahus tagasi,” meenutab Jaan. Aastal 1989 lõpetas Tasujas töötamise Mai, aasta hiljem Jaan. „Eks me alguses FIEdena toimetasime. 1992. aastal ehitasime esimese korraliku 24kohalise lauda, mille kohta arvasime toona, et loomi ja ruumi on piisavalt. Läks kaks aastat mööda ja loomad ei mahtunud enam ära.” Seejärel võeti ette külmlauda ehitus, mis valmis uue aastatuhande esimesel aastal. „Külmlaudad olid siis hästi moes,” kommenteerib perenaine.

Piimatootmine läks Sarapikul edukalt ja neli aastat hiljem valmis uus lüpsiplats.

Päris õige vungi sai Sarapiku farm siiski sisse alles aastal 2011, kui linti lõigati Raplamaa esimese robotlauda avamise puhul. „Me polekski robotite peale läinud, Mai oli esialgu nende suhtes väga pessimistlikult meelestatud, aga siis ilmusid kuskilt välja noored ja hirmuäratavalt aktiivsed noormehed, kes kinnitasid, et nemad esindavad mingit uhket panka ja tahavad nüüd piimatootmisse kõvasti investeerida ning pakkusid välja skeemi, et nemad investeerivad, meie toodame. Peagi olid avanemas ELi toetusvoorud ja nägime läbi, et nende äriplaan seisneb lehmade asemel inimeste lüpsmises – nemad oleksid saanud enamuse osalusest endale ja meie oleksime tööd teinud. Vaat siis kargas hing täis! Meie elutöö ja teie hakkate nüüd selle pealt teenima! Haarasime ise härjal sarvist, taotlesime PRIAst robotlauda ehitamiseks tuge ja ka saime. Ehitasime Raplamaa esimese robotlauda. Haimre kaheksa robotiga laut valmis kuu aega hiljem. Meie laudas on 148 lüpsilehma kohta, kaks robotit ei suuda rohkem lüpsta. Suurema robotlauda ehitamise peale ei mõelnud me seetõttu, et maad ei ole piisavalt palju. Kunagi omal ajal ei osanud me ette näha, et ümberkaudseid rohumaid tasuks kokku osta. Kümne kilomeetri kaugune maatükk tundus hirmkauge, aga nüüd käin isegi kolmekümne kilomeetri kaugusel sööta varumas, pole häda midagi. Oma viga. Nii elatumegi ainult piimamüügist. Silo, hein, teravili – neid kasvatame, aga ainult oma loomade tarbeks. Seetõttu see kriis meile valusam oligi, et peale piima ei lähe meil müüki midagi. Kellel oli teravili kõrval, neil oli pisut lihtsam, kui saaki oli,” jõuab pererahva jutt alles hiljuti läbi saanud piimatootjatele väga valusa kokkuostuhindade madalseisu juurde.

Magada ei saanud

„Kõigepealt maksad palgad, riigimaksud, pangalaenu ja siis vaatad, kas endale midagi jääb. Samal ajal on vaja veterinaarravi, seemendamist jpm, need kulud tuleb nagunii kanda,” kirjeldab peale kõige muu perefirmas raamatupidaja kohuseid täitev Mai. „Nüüd on asi ikkagi paremaks läinud, saame vähemalt rahulikult magada. Eelmisel suvel keerlesid öösiti peas rehkendused, et kuidas ikkagi välja rabelda, mida müüa, mida osta. Nüüd lubab riik, et märtsis tulevad üleminekutoetused, seda oleks eelmisel aastal vaja olnud. Hea, et tulevad, aga see tugi on hiljaks jäänud. Mujal Euroopas saadi need õigel ajal makstud, meie olime oma muredega päris üksi.”

Seda mõtet, et piimakari lihakarjaks ümber aretada, Sarapiku farmis eriti ei kaalutud, sest see ei käi üleöö ja eeldab samuti suurt tööd. Noorkarja oldi paraku sunnitud müüma. „Meil oli palju noorloomi, Eestis ei tahtnud neid keegi, viiskümmend viis looma müüsime sisuliselt olematu hinna eest Poola,” on perenaine tänaseni nördinud.

Raskeid momente on Sarapiku farmis üle elatud varemgi. „Enne PRIA otsust toetada Sarapiku robotlauda ehitamist kaalusin isegi piimatootmise lõpetamist,” tunnistab peremees, kuid kinnitab, et jätkamisotsus oli kõigile järgnenud raskustele vaatamata õige. „Kui oleks lõpetanud, siis mida me siin teinud oleksime. Paljud käivad küll linnas tööl, aga meile meeldib siin. Nüüdseks oleme kolm kriisi üle elanud. Hakkame juba harjuma,” kostab peremees nukralt naeratades. Perenaine aga möönab ohates, et kui nüüd lähiajal kukuksid kokkuostuhinnad jälle sügavikku, kustutaks ikka ära küll: „Tänavune aasta kulub sellele, et kaheaastast miinust tasandada ja ree peale saada. Eelmise aasta keskmine piima realiseerimise kilohind oli 22 senti, seega vähemalt kümme senti vähem, kui on normaalne. Auk, mida nüüd täita tuleb, on suur.”

Kiidavad E-Piima

Sarapiku farmis toodetakse veidi üle 1400 tonni toorpiima aastas, mis teeb lehma kohta ligikaudu 10 000 kilo. Nii nagu siin kandis tavaline, müüakse kogu toodang E-Piimale ja ollakse rahul. „Kunagi, kui veel Haidary sealses Lactos majandas, müüsime Raplasse, aga saime sealt väga õigel ajal tulema, rahasid saamata ei jäänud. Üldiselt on nii, et mida sa jooksed ühest kohast teise ja otsid kõrgemat hinda, parem olgu kindel partner, siis tead, et sul viiakse piim ära,” leiab Mai. E-Piima plaanid rajada Paidesse uus suur piimatööstus toob pererahva näole rõõmsa ilme, aga kui suurtööstuse rajab hoopis MilkEst, pole hullu, sest E-Piim ei kao Sarapiku rahva veendumuse kohaselt ikkagi kuhugi. E-Piima kiidavad mõlemad sellegi tõttu, et nemad võtavad ka väiksemate, 25–30 lehmaga piimatootjate  toodangu ära. Osa suuri tööstusi väikestega tegelda ei viitsi. „E-Piim kohtleb väiksemaid ja suuri võrdselt ja suurtele hinnaeeliseid ei tee. Väiksemad tahavad ju ka elada. Müts maha nende ees,” hindavad Parved koostööpartnerit.

Sel ajal kui igas maamajandust käsitlevas väljaandes kirjutatakse iga päev väärindamisest, on Parved veendunud, et Sarapiku Farm OÜ jääb toorpiimale kindlaks. „Kunagi üheksakümnendate lõpus isegi mõtlesime sellest, aga sinna ta jäi. Praegu ei ole me enam nii noored, suuri investeeringuid ei suudaks teha ja turustaminegi on keeruline. Meie piimast saaks iga päev näiteks 350 kilo juustu, kus ja kellele ma seda müün? Väärindajaid on juba meietagi palju, turule edukalt sisse imbuda oleks väga keeruline,” leiab Mai. Jaan täiendab: „Kõik ei saa väärindada, keegi peab tööstustele toorpiima ka müüma. Igaüks tegelgu sellega, mida kõige paremini oskab.”

Praegu annab seitsme palgal olijaga Sarapiku farmi pidajatele kindlust seegi, et Eesti piimale on avanenud täiendavad turud ja nende toodangut on ekspordimahtude kasvamise korral tööstustel praegusest enamgi tarvis.

Sarapiku farmi tulevikuplaanide kohta kostavad Parved, et tehnikat oleks vaja uuendada, noorloomalauta renoveerida, raha paigutamise võimalustest puudust ei ole, aga kõigepealt tahaks robotlauda ehituseks võetud kümneaastase laenu kaela pealt ära saada. „Ei saa ju lõpetada ka, võlg jääb ikka üles. Nelja ja poole aasta pärast see suur vabanemine saabub.”

Toetustest saadakse valesti aru

Kui jutt jõuab meie piimanduse ja põllumajanduse peale laiemalt, siis peremees Jaani häirib, et ikka veel võib eestimaalaste seas kohata vääriti arusaamist põllumajandustootjatele eraldatavate toetuste asjus: „Tavainimene ei süvene. Kui lehes kirjutatakse, et põllumeestele makstakse toetust, siis tema mõtleb, et miks teda ei toetata. Sellest vahest, et tema tegutseb vabaturu tingimustes, aga põllumees konkureerib teiste riikide meist oluliselt rohkem toetust saavate tootjatega, ei saada aru. Esiteks ei toetata mitte ainult põllumajandust, vaid kogu maaelu, ja teiseks on põllumajandustoetused praeguses ELi kuuluvas Eestis teiste riikidega veidigi võrdsemate tingimuste loomisel möödapääsmatud. Olekski hea ja rahu majas, kui mitte keegi mingit toetust ei saaks. Vaataks hea meelega, et kuidas nad seal vanas Euroopas hakkama saavad. Piimatootmise mõttes on Eesti heas kohas ja püsiks igati konkurentsis, kui kõik peaksid ise hakkama saama.”

Tagasi üles