Riik ja kohalik võim
9. veebruar 2017, 11:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on oma pika ajaloo kestel üle elanud erinevaid haldusreforme, mis on ühtlasi toonud kaasa haldusjaotuse pideva muutumise. Olgu öeldud, et maakondade kujunemislugu ulatub koguni 13. sajandi algusse. Praegust seisu, kus maavanem on riigivõimu käepikenduseks ning maakonnal endal mingit otsustusõigust ei ole, meenutab kõige enam Konstantin Pätsi nn vaikiva aja sünnitisena kehtinud korda aastail 1938−1940, ehkki ka siis olid veel olemas maavolikogud. Maakonnad säilisid isegi punavõimu kütkeis, küll rajoonideks ümbernimetatuna.
Nüüd on valitsus asunud seisukohale, et maakonnad, mis on eri vormis toiminud juba ligi 800 aastat, tuleb haldusüksustena kaotada. Ja seda 1. jaanuarist 2018 ehk sisuliselt käesoleva aasta lõpus. Sel esmaspäeval Riigikogus arupärimisele vastates selgitas riigihalduse minister Mihhail Korb, kuidas tema sellest aru on saanud.
Haldusterritoriaalselt jääb maakond ikka maakonnaks, ütles Korb, lisades, et maakonna piirides teenindatakse inimesi ja pakutakse riiklikke teenuseid. Korb esiotsa ei täpsustanud, kes milliseid teenuseid ikkagi pakkuma hakkavad, öeldes vaid: „Täpselt maakonnapõhiselt pakutakse neid teenuseid ka tulevikus riigi poolt.“
Täpne kava, kuidas maakonnad reorganiseeritakse, peaks selguma hiljemalt 2. märtsiks. Ümberkorraldused lähtuvad põhimõttest, et need teenused ja funktsioonid, mida siiani on kohalike elanike teenindamisel täitnud maavalitsused, lähevad üle kohalikule omavalitsusele. Kõik need funktsioonid, mis kätkevad endas arenguplaane, arendustegevust ja järelevalvet, liiguvad edasi riigi tasemele ning jagatakse olenevalt teemast ministeeriumide vahel laiali.
Nii võibki julgelt öelda, et tegelikult ootab meid ees võimu tsentraliseerimine. Väita vastupidist, et kohaliku omavalitsuse võimupiirid suurenevad, on sulaselge liialdus. Tõsi on vaid see, et omavalitsuse kaela veeretatakse mitmedki seni riigi kanda olnud ülesanded.
Kas me sellist halduskorraldust tahtsimegi? Kahtlen selles sügavalt. Olen juba mitu aastat olnud seda meelt, et Eestis võiks üldse kokku olla viisteist omavalitsust, kusjuures Tallinnal oleks küll eraldi linnavalitsus, mis alluks aga Harjumaa volikogule. Haldusreformi eesmärk peaks ikkagi olema kohaliku võimu lahtisidumine riigivõimust, mitte vastupidi, nagu praegune suund ette näeb.