Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Väike, aga söakas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sinitihane. | FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Enamikku linnutoitlaid külastab peale kõigile tuttavate rasvatihaste teisigi linde, kelle hulgas paistab oma agaruse ja väledusega silma teistest märgatavalt pisem linnuke – sinitihane. Tal on koobaltsinine valge äärisega murumüts, pikk must triip üle silma, valge põsk ning must lõuaalune ja kukal.

Tiibade ja saba ülapool on hallikassinine, turi kollakasroheline ja alapool erekollane. Aeg-ajalt laseb ta kuulda oma kutsehüüdu, heledakõlalist sidüdü või sisisi. Osavasti haarab ta toidulaualt nokka päevalilleseemne ja lendab sellega varjulisse põõsasse, et seal varbaotste vahele võetud seemnel mõne kiire nokaliigutusega kest avada ja tuum alla neelata. Kohe lendab ta uue pala järele, hoolimata suuremate roaliste, isegi puukoristaja nokaähvardustest, sest ta on väledam kui teised linnud.

Sinitihane on levinud peaaegu kogu Euroopas (puudub ainult taiga- ja tundravööndis) ja Väike-Aasias, Kaukaasias ja Iraanis. Kliima mahedamaks muutumine on tal viimase paarisaja aasta kestel lubanud pesitsema asuda järjest põhja poole: nüüdseks on ta jõudnud Kesk-Soome ja Lõuna-Uuralini ning muutunud järjest sagedasemaks Skandinaavias ja Šotimaal. Ta koguarv Euroopas küünib 20 miljoni paarini, Eestis pesitseb 100 000 kuni 150 000 paari. Eestis loetakse sinitihast paigalinnuks ja talvel ulatub nende hulk 400 000ni – kolm korda vähem kui rasvatihaseid. Sügisel võib näha ka sinitihaseid lõuna poole rändamas: mullu septembris loendati Kablis kahe päevaga üle 25 000 sinitihase; enamjaolt rändavad noorlinnud.

Kui rasvatihased tegutsevad salgakesi ja hallikuuelised salutihased kahe-kolmekesi, siis sinitihased talvel omataoliste seltsi eriti ei otsi. Vastupidi – liigikaaslasele näidatakse tiibu laiutades ja nokaga äiates, et hoidku omaette, ja tihti võetakse abiks kärisev-kekitav hoiatushüüdki. Nad uitavad koos teiste tihaseliikidega mööda sega- ja lehtmetsi, parke ja aedu ning roostikke, otsides toiduks selgrootuid ja seemneid. Neid võib kohata ka roostikes ja võsastikes. Õhtul aga naastakse varjulisse puistusse või asulaserva, kus leitakse öökorter mõnes puuõõnes, pesakastis, seinapraos või räästaaluses. Ööseks ajab tihane suled turri, nii et on nagu pallike – sulgede vahel olev õhk aitab keha sooja hoida. Hommikul alustavad sinitihased toiduotsinguid varem kui teised tihased ja lõpetavad õhtu eel viimastena.

Veebruaris hakkavad isased sinitihased puuvõra ladvapoolses osas esitama oma heledat hõbekõlalist, lõpu pool langeva tooniga laulu, mis eri isenditel võib olla üsnagi erinev, ka näiteks rasvatihase moodi rütmiliselt raiuv sii-tata sii-tata tsii. Sobiva pesaõõne (tehispesadele soovitatakse teha 28 mm läbimõõduga lennuava) ümbrusest ajab sinitihasepapa oma suguvendi väga agaralt eemale, eriti pärast emalinnu „äralaulmist”. Pesaehitus on ematihase hool ja mure, harva kui isalind mõne kõrre või sulekese kohale toob. Suhteliselt tüse, õõnsuse põhjast kümmekonna sentimeetri paksune pesa saab valmis mai alguseks ja sinna munetakse kuni tosin roosakasvalget ookertäpilist muna. Kuigi näivalt ainuabielulised, harrastavad sinitihased siiski rohkelt „kõrvalhüppeid” ja DNA-uuringutest on selgunud, et viiendik isastest on kahenaisepidajad ja 35 protsenti pesakondadest pärinevad kahelt või kolmelt isaslinnult.

Reeglina hakkab emalind hauduma viimase muna munemise järel ja pojad kooruvad 12 kuni 17 päeva järel. Ilmselt mängib nii erineva haudevältuse puhul rolli see, kui sageli emalind munadelt lahkub, aga mõni teeb seda kuni 25 minuti kaupa hulk kordi päevas. Pojad on alul kinnisilmsed ja peaaegu paljad ning ema soojendab neid esimesel elunädalal enam-vähem pidevalt. Vanemad toidavad neid alul põhiliselt lehetäide, siis ämblike ja liblikavaksikutega ja lõpuks tuuakse poegadele ka pisikesi mardikaid. Lennuvõimeliseks saavad nad 16 kuni 22 päevaga, seejärel uitavad mõne nädala koos vanematega ringi ja hajuvad järk-järgult, jäädes enamasti siiski üksteisest kuuldekaugusele.

Neid pisikesi linde, eriti kogenematuid noori varitseb palju ohtusid, küll raudkullide, hallõgijate ja teiste röövlindude näol, mõni satub nirgi, kärbi või orava hambusse. Neid hukkub hulgaliselt talvepakase ja paksult oksi katva ja toiduobjekte peitva härmatise tõttu, nii et esimese talve järel asub pesitsema vaid veerand eelmise aasta järelpõlvest. Kesk-Euroopas on üksikud sinitihased suutnud elus püsida isegi kaheksa aastat, aga keskmine eluiga jääb kolme-nelja aasta kanti.

Tagasi üles