Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rabapüü kaitsevärvus võib hukatuseks saada

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: wikipedia

Meil on mitmeid loomi, kelle kehakate muutub talve hakul valgeks. Imetajate hulgast saavad valge karva nirk, kärp ja valgejänes, lindudest võtab rabapüü endale sügistalvel selga valge rüü. Kogu sügise kestval sulgimisel vahetuvad peaaegu kõik suled ja asemele kasvavad lumivalged, nii et ainult saba jääb mustaks.

Kevadel langevad valged keresuled enamjaolt välja, asemele kasvavad halli-kollase-pruunivöödilised, aga tiivad jäävad põhiliselt valgeks. Selline kombinatsioon võib linnu lendu tõustes teda hiilinud röövlooma hetkeks heidutada ja nõnda hilineb ta otsustava sööstuga.

Rabapüü on Põhjalale iseloomulik linnuliik. Ta on levinud nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas kogu tundravööndis ja okasmetsavööndi rabadel, mis on ju oma mikrokliima poolest üsnagi lähedased tundraoludele. Lausa Kaug-Põhjas pesitsevad püüd on rändlinnud ja talvitavad metsatundra piirkondades. Lõunapoolsed asurkonnad on viimase pooleteise sajandi kestel hõredamaks jäänud nii Baltimaadel kui ka Valgevenes.

Eestis on rabapüü üks põlisemaid haudelinde, kes aga on nüüdseks jäänud üsna haruldaseks ja keda võib veel kohata üksnes suurtel inimkaugetel rabamassiividel. Viimase mõnekümne aasta järjest lumevaesemad talved on detsembriks valgeks läinud rabapüüd teinud röövlindudele ja neljajalgsetele kiskjatele suuremalt jaolt lumeta taustal ülihästi märgatavaks. Juba kolmveerand sajandi eest alanud rabapüü arvukuse kahanemine on alates 1970. aastatest veelgi kiirenenud ja 45 aastaga on rabapüüde arv Eestis langenud umbes 700 linnult juba alla saja. Kui eelmise sajandi keskel võis näiteks hallõgija pesa rabamännil kaugelt märgata – selle tegemisel kasutatakse rohkesti sulgi, toona ka kevaditi rabapüüde seljast pudenenuid –, siis nüüd leiab neid valgeid sulgi imeharva ja hallõgijapesadki jäävad tumedamaks.

Kevadel vahetuvad rabapüükukel vaid pea- ja kaelasuled ning asenduvad roostepruunidega; kulmudel olevad lihanäsad puhetuvad erepunasteks. Juba märtsis hakkavad kuked endast häälekalt märku andma ja eriti varahommikuti kostub nende kurguhäälseid pulmahüüdeid: trilleriga lõppevat naerusarnaste haugatuste rodu kau-kau-kau-ka-ka-kakarrr ja langeva lõpuga rämedavõitu naerujada käu-ke-kerrr-ke-kerr ehhe ehhe ehhe, lõpetades mõnikord paari ku-vägh-silbiga. Igatahes on need üsna kaugele kostvad hääled looduskogenematule inimesele lausa ehmatavad, kuid nüüdseks võib neid üliharva kuulda.

Rabapüü talviseks toiduks on pohlad, kukemarjad, jõhvikad, sinikamarjad, vaeva- ja madalkasepungad ning pajupungad. Varasematel lumerohketel talvedel mattus see toiduvaru rabadel tihtipeale lume alla ja siis uitasid rabapüüsalgad ka jõelammidel ja madalsoodel, süües seal eeskätt pajupungi, aga ka pajuurbi. Kevade saabudes hakatakse järjest enam toituma rohttaimede pehmematest osistest, eriti tarna ja jäneslille õisikutest.

Erinevalt meie suurtest kanalistest tedrest ja metsisest elutsevad rabapüüd paaridena. Pesitsema asutakse maikuul, mil emalind leiab pesa jaoks koha mõne kanarbikupuhma varjus, vooderdab pesalohu üsna kasina taimeprahiga ja muneb sinna 6 kuni 12 tiheda pruunikasmustaga kirjatud muna ja haub siis neid kuni 25 päeva. Isapüü valvab läheduses. Pojad kooruvad üsna üheaegselt ja lahkuvad pesast samal päeval. Neid hooldavad-õpetavad mõlemad vanalinnud. Alul söövad nad putukaid ja teisest elunädalast peale ka õrnemaid taimeosi. Tosina päeva vanuselt vuristavad nad hädaohu korral lühikest maad lennata ja saavad viie-kuue nädalaga emalinnu suuruseks.

Talveks jääb pesakond kokku. Normaalse lumikatte korral kaevutakse ööseks lume alla, vahel otse lennult lumme sööstes. Kunagi ei ööbita samas kohas, vaid leitakse ikka uus hang – kui ikka lund on ... Kevadeks lume alt nähtavale sulavad väljaheitekuhjakesed lubavad otsustada nii lindude arvu kui ka tarbitud toidu üle. Kevadel asuvad pesitsema ka mullused noored.

Maitsva lihaga, terve naela raskune rabapüü oli 100–150 aasta eest veel arvestatav jahilind. Nüüd kuulub ta Eestis I kategooria kaitsealuste liikide hulka, kes enamikus meie maakondades on välja surnud. Kes linnuhuvilistest teda näha soovib, peab minema matkama Põhjala tundrutele. Praeguse kliimaarengu jätkudes pole tema arvukuse taastumist meil lootagi ...

Tagasi üles