Riigikogu püüab järjekordselt eirata Peteri printsiipi, mis ütleb, et kui tahad asjaga venitada või hoopis põhja lasta, siis moodusta komisjon. Läinud nädalal läbiski Riigikogus esimese lugemise eelnõu, mis näeb ette probleemkomisjoni moodustamise rahvastikukriisi lahendamiseks.
Probleem on mõistagi terav ja seda ei eita keegi. Kuid kas tõesti eelnõu esitanud võimukoalitsioon loodab, et kõnealune komisjon suudab sisuliselt kogu taasiseseisvumise järgse perioodi jooksul Eestit vaevanud iibemured sel teel lahendada? Või vähemalt mingeid reaalseid lahendusi pakkuda?
Mulle tundub, et loodava komisjoni puhul on tegu juba ette surmale määratud mõttega. Kindlasti suudab komisjon pakkuda välja mingeid ideid, kuid nende elluviimine takerdub ühe lihtsa asja taha: ei Riigikogu ega ka valitsus suuda käsitleda Eestit kõigis tema tahkudes ühtse tervikuna.
Haldusreform oma heade ja halbade tegudega on üks selle eredamaid näiteid. Nähakse kurja vaeva, murtakse piike ja kulutatakse miljoneid selle nimel, et muuta omavalitsuste piire. Küsimata seejuures, kas see inimeste tegelikku elujärge ja heaolu parandab. Pelk piiride muutmine selle nimel, et ühes omavalitsuses oleks vähemalt 5000 elanikku, ei too ühessegi külla ühtegi inimest juurde. Pigem viib see reform küladest inimesi veelgi enam nn tõmbekeskustesse.
Rahvastikukriisist jagusaamine eeldab paraku risti vastupidist mõtlemist: kuidas muuta meie halduskorraldust selliselt, et küladesse inimesi juurde tuleks. Me kõik teame, et Tallinnas ja selle lähivaldades on loomulik iive juba aastaid plussis, vedades sellega plusspoolele kogu Harjumaa. Sama seis on veel vaid Tartumaal, kuid sedagi vaid tänu Tartule ja selle lähiümbrusele. Kõigis ülejäänud maakondades on rahvastiku iive olnud negatiivne. Ja seda kahjuks juba aastaid. Selle vastu tuleb ja saab võidelda, kuid mitte komisjoniga, vaid mõtlemise muutumisega.