Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Linnud talvistel vetel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Elmo Riig / Sakala

Seekordne talv ei tahtnud kuidagi tulla. Jõulueelne sula päästis kõik jõed vahepeal tekkinud jääkattest valla ja ainult järvedel võis näiteks vares mööda jääd jalutada, tükati poole sääreni vees. Eelmise nädala krõbedavõitu lõpp kaanetas korralikult järved ja ka aeglasema vooluga jõed.

See külm oli linnu-uurijatelegi meelepärane, sest sundis meie sisevetele talvitama jäänud veelinde ujumiskõlblikuks jäänud oja- ja jõelõikudele asuma – muidu otsi neid taga nagu Joosep Toots rosinaid saia seest. Nimelt loendatakse jaanuari keskel kahel nädalal talvitavaid veelinde lausa rahvusvahelise üritusena. Eesti linnuhuvilised osalevad neil loendustel juba 51. korda, 1967. aastast alates. Igal talvel on linnumatku teinud kuni kakssada inimest, kes on saanud kirja kuni 126 000 veelindu.

Viimastel aastatel on Eesti Ornitoloogiaühing koostöös maaülikooli zooloogia osakonnaga talvitavate veelindude loendusi tunduvalt laiendanud just rannikuvetel ja avamerel ning saanud ka lennukite pardalt vaatlusi tehes uudseid andmeid. Sisevetel on igatalviseid seireloendusi tehtud 42 paigas ja ebaregulaarseid vaatlusi paarisajal jõe- või kraavilõigul ja allikajärvel. Mere äärest on järjest kaugemale näha võimaldava optika abil saadud vaatlusandmeid enamiku meie rannikumere kohta. Avioloendusi on tehtud Liivi lahe ja Irbe väina, samuti Väinamere ja Soome lahe kohal. Kesktalviste veelinnuloenduste andmed on viimase 30 aasta jooksul kokku võtnud kogenud ornitoloog Leho Luigujõe.

Veekogude ja märgaladega seotud linde on Eestis talvitajatena kohatud 44 liigist. Meie tuttavaim talvine veelind on sinikaelpart, keda on jaanuari keskel loendatud kuni 17 750 isendit. Enamus neist on kirja pandud sisemaal ja ainult 2012. aastal oli neist pilt vastupidine, mereranniku kasuks. Järjest rohkem jääb talveks siia emaseid, aga päris võrdselt sugupooled veel esindatud pole: isapardid on tavaliselt viiendiku võrra ülekaalus. Kahtlemata on üks partide talvitama jäämise ajendeid nende toitmine linnades, kus nad on tükati tülikakski muutunud: näiteks Elvas trügivad nad mõnda toidupoodi.

Vähesel hulgal talvitab siseveekogudel kühmnokk- ja laululuiki, kumbagi kokku saja ümber, aga rannikumerele jääb esimesi tuhandetena, teisi sadadena. Pehmematel talvedel on kühmnokkade koguarv isegi üle kümne tuhande. Karmimal talvel, kui jääpiir nihkub rannas nii kaugele, et avavesi sügavneb üle luikede küünitamisulatuse, jäävad nad nälga ja on osalt sunnitud koguni lõuna poole rändama. Saaremaa ümbruses on mõnel eriti karmil talvel luiki jäävangi jäänud ja siis rebaste ohvriks langenud.

Eesti rannikulähedased meremadalikud on Arktikas pesitsevate sukelpartide üliolulised talvised turgutuspaigad, kus aulid, sõtkad, vardid ja vaerad sukelduvad kuni 30 meetri sügavusel olevate limuste ja teiste merepõhjal elutsevate loomakeste järele. Aul ongi meie arvukaim talvitaja, keda loendatakse kuni poolsada tuhat lindu, ent kelle tõenäone hulk võib olla kümme korda enam. Sõtkas, keda vähesel määral (kümnetena) jääb ka sisevetele, on meie mereavarustel arvukuselt teine talvitaja, keda ülemöödunud jaanuaris nähti kokku üle 20 000 ja kelle arvukus näib järjest tõusvat. Eesti rannikumere tõstavad rahvusvaheliselt tähtsale kohale kirjuhahad, kelle Kirde-Euroopa populatsioonist koguni kümnendik (kuni 1200) talvitab meie lahtedel. Tavalist hahka on aga ka meie talvisel merel õige väheks jäänud. Jääkosklaid, kes näitavad end vähehaaval jõgedelgi, leidub meie randade lähedal mõnel talvel kuni 10 000 ja alles hiljuti haruldaseks peetud väikekosklaid kuni kaks ja pool tuhat isendit. Meil talvitab kolmaski kosklaliik – rohukoskel, keda loendatakse kuni poolteist tuhat lindu.

Õige arvukaks muutunud kormoranide asurkonnast jäävad talveks siia üsna vähesed, alla paarisaja. Nemad hoiduvad kalda ligidusse, sest peavad oma sulestikku pärast kalaretke kuivaks tuulutama. Tuttpütte silmatakse mõnevõrra kaugemal ja nende talvine arv küünib samuti paarisaja ringi. Sisevetel on viimasel kahekümnel aastal sagenenud ümmarguse kerega rästasuuruse väikepüti kohtamisjuhud. Kaugemal avamerel talvitab tuhandeid põhjamaise päritoluga järve- ja punakurk-kaure, kellest aga rannalt vaadeldes satub silma vaid murdosa. Sama kehtib alkide kohta, kuna aga krüüslid end kergemini „näole annavad”.

Kahtlemata satuvad paljud meie loodusehuvilised-linnutundjad nüüd kesktalvel veelinde nägema. Ornitoloogiaühing palub nendest teatada (kuupäev, koht, lindude liik ja arv) aadressil eoy@eoy.ee. Pangem kirja ka teised veeäärsed tiivulised – merikotkast vesipapi ja jäälinnuni. Loenduse kesksed päevad on tänavu 14. ja 15. jaanuar, aga oodatud on teated ka eelnenud ja järgnevast nädalast.

Tagasi üles