Detsembri alguses kirjutas Saaremaa üksteist omavalitsust alla ühinemislepingule. Praegustest omavalitsustest ei ühinenud lepinguga vaid Pöide vald ning omaette saarel asuvad Muhu ja Ruhnu. Võib arvata, et ka Pöide soostub lõpuks lepinguga liituma, olgu siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Kui ühinemine tõepoolest sellisel kujul aset leiab, siis seisab riik tõsise probleemi ees, milleks ta minu meelest pole valmis.
Jutt on Saare maakonna edasise eksisteerimise mõttekusest. Haldusreformi seadus näeb küll ette 500 000 euro suuruse lisatoetuse maksmise juhul, kui moodustub maakonna suurune kohalik omavalitsus, ent selle kohta, kas maakond kui selline oma maavanema ja maavalitsusega alles jääb, pole seal sõnagi kirjas.
Kas haldusreformi kavandajad ja elluviijad on tõesti arvestanud sellega, et kogu maakonda hõlmava omavalitsuse kõrval jääb edasi toimima ka maavalitsus? Ja kui jääb, siis mis ülesandeid ta täitma hakkab? Ja kui maakond ühes maavanema ja maavalitsusega ära kaotada, siis mis saab teistest maakondadest? Kas Eesti riik hakkab siis jagunema neljateistkümneks maakonnaks ja üheks suurvallaks? Või kui ka Hiiumaa otsustab üheks vallaks ühineda, siis kolmeteistkümneks maakonnaks ja kaheks suurvallaks?
Neid küsimusi on tegelikult rohkemgi. Ehkki haldusreformi seaduses on viidatud maakondade piiride muutmise võimalusele ja ette nähtud selleks vajalikud protseduurid, siis kas see kõik on ikka kooskõlas meie muude seadustega. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse kohaselt on valla või linnas maakondliku kuuluvuse muutmisel otsustusõigus valitsusel, maakondade haldusterritoriaalse korralduse muutmisel on otsustav sõna aga Riigikogul. Mulle tundub, et siingi on oma vastuolu peidus. Või ma eksin?