Verivorstimeister

Tiit Efert
, Maa Elu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vorstimeistri Janika Kulli sõnul läks verivorstitegu lahti juba oktoobri lõpus.
Vorstimeistri Janika Kulli sõnul läks verivorstitegu lahti juba oktoobri lõpus. Foto: Tiit Efert

Novembrist jõuludeni kasvab Eesti tarbija verivorstiisu niivõrd suureks, et vorstimeister Janika Kull valmistab vorste hommikust õhtuni ja esmaspäevast reedeni. Huvilised saavad neid laupäeviti Viimsi taluturult osta.

Verivorstitegu läheb lahti juba oktoobri lõpus, sest ostjad teavad juba eelnevate aastate kogemuse põhjal, et novembri esimesel laupäeval tasub turule minna. Verivorste saab kuni jõuludeni. Tänavu on jõululaupäev tegelikult ka laupäeval. Ka siis läheb Janika veel turule ja on seal niikaua, kuni kliente jagub. „Lõunani kindlasti,” arvab ta.

Igale maitsele ja vajadusele

Janika sortimendis on kolme sorti verivorste: tatravorstid, suitsulihaga ja klassikalised. Viimased on kõige populaarsemad, tehtud vanade traditsioonide kohaselt. Maitsestamiseks kasutab ta punet. Varem ka majoraani, kuid on sellest loobunud. „Kõige tähtsam on soola ja liha tasakaal,” selgitab vorstimeister.

Verivorstid tatraga on pisut harjumuspäratud, aga vahelduseks põnevad. Tatravorstide vastu tunnevad huvi need, kes ei soovi süüa gluteeni, samuti gluteenitalumatuse käes vaevlejad, aga nemadki soovivad jõulude ajal verivorsti süüa. „Olen gluteenitalumatutele saatnud vorste postiga näiteks Tartusse ja Narva,” räägib Janika rõõmuga, et on saanud neile sobivat toodet pakkuda. Janika valmistab ka verevaba tanguvorsti, mis on samuti väga menukas.

Varem tegi ta tüümianimaitselisi verivorste. Aga puht füüsiliselt ei jõua teha nii suurt valikut vorste. Jõulueelne periood ongi kõige kiirem. „Hommikust õhtuni teen.” Pärast jõule võtab Janika paar nädalat puhkust.

Aga kui kellelgi tuleb lausa keset suurt suve idee korraldada jõuluteemaline stiilipidu, siis verivorstide puudumise taha asi pidama ei jää. Janika ongi teinud korra terve partii verivorste jaanipäevaks. „Kui tellitakse, siis miks mitte,” on ta valmis aitama.

Viimsilastele meeldib

Tegelikult on Janika kaubasortiment palju laiem kui ainult verivorstid. Ta pakub ka grill-liha, supipõhjasid, tavalisi toorvorste, pelmeene, hoidiseid jm. Kõik on valmistatud kvaliteetsest toorainest ja selles osas Janika allahindlust ei tee.

Varem asus Jüri keskuses Ehituse tänaval Kullide pood, kus sai ka Janika toodangut osta. Nüüd kasutab ta ruume vaid tootmiseks, sest poes ei käinud piisavalt kliente. „Kohalikud eelistavad pigem Konsumis käia,” sõnab Janika. „Nad pole aru saanud, et see on hoopis teine toode.”

Kui algul oli tal pood lahti iga päev, edasi kolm korda nädalas ja lõpuks proovis ta ka kahe päevaga, enne kui otsustas, et kauplust enam ei pea, sest sellega paneb ta oma aja kinni. „Kes tahab, leiab mind ikka üles,” sõnab Janika.

Ta ärkab igal laupäeval varakult, laeb kaubabussi kaupa täis ning sõidab Jürist Viimsi vabaõhumuuseumisse taluturule. Viimsi taluturg toimub aasta ringi igal laupäeval ja suvehooajal ka pühapäeval Viimsi vabaõhumuuseumi turuplatsil. Taluturul kaubeldakse vaid kodumaise toidukauba ja käsitööga. Viimsilaste seas on turg populaarne. „Õnneks Viimsis on inimesi, kes hindavad head toitu,” räägib Janika.

Kunagi käis Janika palju laatadel, kuhu teda siiani kutsutakse, nagu ka suvistele grilliüritustele. Aga ta on loobunud, sest ega ta rohkem enam toota ei jõua. Veel käib tal Jüris kliente ning ta viib tellijatele kaupa ka Tallinnas koju kätte. „Kui ma niikuinii seal käin, siis mul pole raske plaanides mõnikord muutusi teha,” on Janika paindlik.

Kuidas kõik algas?

Janika töötas üle kümne aasta panganduses. Siis oli ta aga kahe lapsega järjest kodune ega läinud enam panka tagasi. Janika räägib, et elus on liikumapanevad jõud armastus ja viha. „Mina vihastasin,” sõnab Janika. Ta vihastas, kui ostis poest toorvorste ja pidi need kõik minema viskama. „Vorst oli roosat värvi ka pärast grillimist. Tegelikult liha pole selline, sinna on pandud ei tea mida,” on ta pahane. Pärast paari ebameeldivat kogemust küsis ta endalt, miks ta poest peab ostma ja kas saaks ise toidu valmistamisega hakkama. See oli umbes seitse aastat tagasi.

Enda sõnul on talle kogu aeg meeldinud köögis toimetada. Algatuseks tegi ta müügiks hoidiseid. „Ilmselt üks esimesi oli letšo,” meenutab Janika. Siis tulid kõrvitsasalatid ja kartulivorst, mida oli tema peres teinud vanaema. „Mäletan, et lapsena see meeldinud,” räägib ta. Kõikide toodete retseptid on ta ise katse ja eksituse meetodil loonud. Eks alguses läks asju ka aia taha ning apsakaid juhtub ikka. „Näiteks teen valmis kümnekilogrammise partii vorste ja lõpus tuleb meelde, et sool ununes lisada.” Siis polegi midagi muud, kui soolikad lõhki lõigata, segu maitsestada ja uuesti soolikatesse toppida.

Vorstidel ongi Jaanika sortimendis suur osa. Näiteks on ta teinud peediga vorste. Praegu on tema lemmik suvikõrvits, mida ta vorstisegusse lisab. „Hea tooraine, ei lisa maitset, aga annab mahlasust ning muudab vorsti tervislikumaks, sest panen seda rasva asemel,” selgitab Janika. Suvikõrvitsat pakub ta ka hapendatuna ilma suhkru ja äädikata, nagu paprikat ja bakla˛aanigi. Ka pelmeene teeb ta vähemalt viit sorti.

Hindab puhast toitu

Janika hindab väga toorainet, millest toitu valmistab. Ta on oma tarnijate juures kohal käinud ja vaadanud, kuidas nad tööd teevad. Päris talunike käest kahjuks kaupa osta ei saa, kui neil pole vajalikke dokumente ette näidata. Aga õnneks on veidi suuremaid tootjaid, kes suudavad kvaliteetset kaupa pakkuda. Piimatooted ostab ta näiteks Esko talust ja kana suisa Soomest.

„Heade tarnijate leidmiseks tuleb vaeva näha, aga nad on olemas,” teab Janika.

Tulevikus on tal plaan hakata kasutama enda toodetud toorainet, sest siis kontrollib ta ise, mis ja kuidas kasvab. Selleks on perel isegi ostetud talukoht 14 hektari maaga. „Vundamendiauk on kaevatud,” täpsustab Janika.

Poekaubast käib ta aga suure kaarega mööda. „Vaatasin kord, millest koosneb suurtootmise hakkliha. Seal oli palju igasugu koostisained. Tegelikult peaks hakkliha tähendama ainult hakitud liha, ilma igasuguste lisaaineteta,” räägib Janika. Teinekord ostis ta apelsini marinaadis sea kaelakarbonaadi. „Olen liha niipalju lõiganud ja tean, milline kaelakarbonaad on. Seal oli ainult kaks riba kaelakarbonaadist,” sõnab ta. Poepelmeenide peale ei taha ta mõeldagi. „Ei näe ju, mis pelmeeni sisse on pandud. See on lihtne viis varjata halva kvaliteediga tootmisjääke,” hoiatab Janika. „Mina teen oma tooteid hinge ja puhta südametunnistusega.” Näiteks veisepuljongit keedab ta kuni 36 tundi, et see saaks võimalikult maitserikas. Klientide kiitus inspireerib.

Kui Janika tööst väsib, läheb ta oma hobusega kihutama. Sõna otseses mõttes kihutama, sest Janikale meeldib temaga mööda põlde tuhatnelja ratsutada. Rekord on 43,23 km tunnis. „See on võimas tunne, kui istud ligi tonnise looma seljas. Sel hetkel ei mõtle millelegi muule, ainult ratsutamisele, ja pärast on nii hea tunne. See laeb väga hästi.”

Hobusesõnnikuga väetab ta aga suvikõrvitsaid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles