Eestis ei anna villa ainult lambad, vaid ka angoora küülikud ja alpakad. Maa Elu uuris, kui lihtne või raske on villatootjatest talupidajatel oma loomade villa ja lõnga turustada.
Vill on ühele kingitus, teisele karistus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui mitte muidu, siis talvel tahab eestlane midagi villast ja sooja selga või kätte panna. Lambakasvatustalusid ja neid, kes peavad lambast eksootilisemaid loomi ainult villa pärast, on päris palju. Taludes kasvatatakse ka haruldasemaid lambatõuge.
Kuidas nad alustasid ja kuidas praeguses tihedas konkurentsis hakkama saavad?
Imbi Jäetma, Harjumaal asuva Sae talu ja „LahemaaLamba” (www.lahemaalammas.ee) perenaine ütleb Maa Elule, et nemad ostsid esimesed Eesti maalambad 2005. aastal. Sellele eelnes kaks aastat nende ehk veel säilinud loomade otsimist. „Otsimine ja kogumine on kestnud läbi aastate ja kestab edasi,” selgitab Imbi Jäetma. 2016. aastal on talu põhikarjas sadakond utte. Lammaste pidamiseni viis talu liivane ja tallamisõrn pinnas, seepärast hakati otsima rohu- ja võsasööjat, kes oleks kergejalgne, ei lõhuks sõrgadega rohukamarat ega hävitaks taimestikku.
Erilised lambad ja seentega värvitud lõng
Maalammas annab Imbi Jäetma sõnul mitmekihilist ja -tüübilist villa. „Vanasti oli talus igale villatüübil oma otstarve, näiteks kõhualusest ja kaelavillast saadi titeriided või aluspesu, seljavill oli sobiv tööriideks, saanitekiks, purjeks või köieks.”
Jäetma ütleb, et tänapäeval on vill ühele karistus, teisele õnnistus. „Meie talus on vill õnnistus: kasutame ära kogu oma lammaste villa ja saame teiselt maalambakasvatajatelt juurdegi. Villast saab lõng, lõngast tooted ja toodetele tuleb leida ostja, kes väärtustab looduspuhast, omamaist loodusvärvides villatoodet,” räägib ta. Muresid on samuti, sest näiteks kogu villatöötlemine seisab savijalgadel. Pügamine, villapesu, villavabrik ja turustus – kõik sõltub kellegi heast tahtest ja logiseb. „Toimivat ja kogu protsessi kätkevat süsteemi Eestis pole. Iga lambapidaja peab ise sõna otseses mõttes sebima.”
Imbi Jäetma talu on toodetele ostjaid leidnud nii kodust kui ka võõrsilt. „Kodust rohkem, kuna välismaale pole me eriti pürginud. Eestit külastavad välismaalased ostavad ja on vaimustuses,” lisab ta. Imbi sõnul on hea, et neid leitakse ikka ja jälle üles ning iseloomustatakse kui eristuva kauba pakkujat.
Ta selgitab: „Eesti maalammas annab tohutul hulgal villatoone, välja arvatud sinine, roheline ja punane. Loodustoonide juurde olemegi oma toodetes jäänud, kui on värviline lõng, siis on see seentega värvitud.”
Kihnu maalammas
Pärnumaal asuva Mikkeni lambatalu (vt lambatalu.eu) pidajad Kristel Kuusik ja Andre Vare lähtusid lambatõu valikul sellest, et saada mitte liha, vaid villa. „Sobivaimaks tõuks pidasime põlist Eesti maalammast, meie jaoks oli lisaväärtus Kihnu maalamba säilitamine ja tõu aretamine.”
2012. aastast kasvatabki Mikkeni lambatalu Kihnu maalambaid. Kasuks tuleb Andre Vare sõnul see, et villalammas on kasvult väike, teda on lihtne käsitseda ja oma vähenõudlikkusega sobib ta kõige paremini mereäärsesse elukeskkonda. „Vill annab isiklikuks arenguks tohutult mänguruumi – saab õppida uusi tehnikaid ketramises, viltimises, kudumises.”
Kui Uus-Meremaal oskab iga maamees lammast pügada, tehes seda kiiremini, kui mõni suudab oma juukseid kammida, siis Eestis on masinpügajaid raske leida. Õnneks Mikkeni lambatalus tullakse toime, sest vajadusel saab kogu karja (üle 50 looma) käsitsi ära pügada. Kahjuks on kvaliteetset lõnga ketravaid villaveskeid Eestis vähe. Kristel Kuusik ja Andre Vare tunnistavad, et õnneks leidub Eestis kõigest hoolimata inimesi, kes näevad selles tulevikupotentsiaali ja soovivad villatöötlemist arendada.
Eestlane ostab lõnga, välismaalane villa
Kas nende talu eriliste lammaste villale ja lõngale leiab Eestis ostja? „Rõõmsal meelel võib öelda, et eestlane armastab käsitööd teha ja oskab lugu pidada maavillasest lõngast. Seda muret ei ole, et lõng pikalt kätte seisma jääks, pigem on nõudlus suurem kui pakkumine. Villa vastu tunnevad huvi pigem välismaised ketrajad, kelle jaoks Eesti põlislammas on eksootiline, samas sarnaneb villa omadustelt näiteks Islandi lambaga,” selgitab Kristel Kuusik. „Vilditud villakud koguvad populaarsust joogaharrastajate seas üle maailma.”
Eesti lambatalude kogemus näitab, et ole kui väike tootja tahes, klient ootab ikka, et valik oleks suur, kvaliteet hea ja hind soodne. Aga unustatakse, et käsitöö on luksuskaup, eriti kui töö algab looma kasvatamisest, mitte poeriiulilt lõnga valimisest. „Turul lööb läbi ettevõtja, kes suudab teistest eristuda, uuendusmeelselt mõelda ja pakkuda traditsioonilise kõrvale uut lähenemist,” kinnitab Mikkeni lambatalu pere.
Moes on peenem ja pehmem vill
Lilian Freiberg, Ala-Mähkli talu perenaine ja MTÜ Maavillane juhataja (www.maavillane.ee), räägib, et on lambaid kasvatanud üle kümne aasta ja märganud, et maailmas on hakatud eelistama peenemat ja pehmemat villa. „Seepärast tõime viis aastat tagasi merinojäärasid Prantsusmaalt, et neid oma lammastega ristata.” Praegu on MTÜ-l Maavillane kaks karja, kus on ka juba puhtaverelisi loomi. „Raske on peenvilla töödelda – Eestis seda teha ei saa, vähemasti ei saa sellist kvaliteeti nagu näiteks Inglismaalt või Itaaliast. Kuna kogus on väike, on hind kohe krõbe,” toob Lilian Freiberg välja probleemi.
Samal ajal on ta kindel, et villale ja lõngale turgu leiab, aga selle otsimine võtab aega. Vaja on kvaliteetsemad töötlemisvõimalusi, seeläbi saab kummutada müüdi, et eestimaine vill torgib ja on kehva kvaliteediga. „Küsimus on ikka villa sorteerimises ja töötlemises. Väga head pehmet ja kvaliteetset lõnga saab lasta teha Euroopas, aga kui kogus on väike, siis kujuneb hind siinse ostja jaoks liiga soolaseks. Kui lõnga ostetakse mingi toote tegemiseks, saab hind kohe määravaks ja pigem ostetakse lõnga mujalt, tihti Uus-Meremaalt. Eestisse on vaja toimivat kogumis- ja sorteerimissüsteemi,” rõhutab Lilian Freiberg.
Lilian Freibergi sõnul luuakse läbi oma looga, samuti eripära ja isikliku kogemusega. „Maalamba kasvatajad sordivad oma villa värvi ja pehmuse järgi, sellisele lõngale on ikka turgu, ka kohalikes vabrikutes kedratuna. See on hinge ja looga lõng.”
Angoora küülikud ja alpakad
Lambavill pole ainus, millest lõnga teha. Talupidajad on avastanud muidki villa ja lõnga tootmisvõimalusi – kasvatavad eksootilisi või erilise villaga loomi.
Andra Lauk, Viljandimaal asuva Pärdi talu perenaine on üks neist, kel kodus ebaharilikud lemmikud. „Minu hoolealused on kolm alpakat ja üheksa angoora küülikut. Tahtsin pidada loomi, kes on armsad ja annavad villa. Uurisin internetist ja leidsin, et just need loomad sobiksid mulle.”
Kuna põhitöö kõrvalt jääb Andral palju vaba aega ja suvel on pikk puhkus, siis otsustas ta aega sisustada loomapidamisega. „Varem olid mul kanad ja koer-kass, aga tahtsin loomapidamist laiendada. Villaloomad on mul nüüdseks olnud poolteist aastat. Olen neisse suhtunud kui lemmikloomadesse ja pean oma tegevust hobiks või elulaadiks. Ise olen selle endale kanda võtnud, loomad ja villa töötlemine võtavad suure osa vabast ajast,” jutustab Andra Lauk.
Ta on teistelt sama alaga tegelejatelt kuulnud, et villa ketramine Eestis on probleem ja välismaal on see teenus üsna kulukas. „Mina ketran oma loomade villa käsitsi vanal vokil ja see võtab väga palju aega. Toodangut on seega vähe ja enamasti on oma tarbeks või kingituseks tehtud. Avatud talude päeval oli huvi üllatavalt suur, tänu sellele olen saanud angoora küüliku ja alpaka lõnga natuke ka müüa,” räägib Andra Lauk.
Tulevikus on tal plaanis alpakakarja suurendada ja tootmist laiendada. „Võib-olla teen turismitalu, kus saab loomi näha. Villatootmisega ainuüksi vist läbi ei löö, siis peab suuremalt ette võtma. Mulle tundub, et igaüks nokitseb omaette. Villatootjad peaksid jõud ühendama, et saada Eestisse üks korralik ketrusvabrik, kus saab ka väiksemaid koguseid kedrata ja just alpakavilla töödelda,” arvab Lauk.