Sügiskõledalt põlluservalt paiskub parinal lendu mitu pruunika-halli mustriga tuvisuurust lindu – oleme kokku sattunud nurmkanade pesakonnaga. Neid ka põldpüüdena tuntud, varemalt meie põllumaastiku vägagi sagedasi asukaid kohtab aga aasta-aastalt üha vähem.
Veel veerandsaja aasta eest olid nende salgad-pesakonnad varasügisel paarikümnepealised. Talve jooksul kahanesid need kullide ja rebaste rünnete tõttu järjest, nii et kevadiseks pööripäevaks oli üheskoos näha vast pool tosinat lindu. Praegu on salgad väiksemad, harva tosin lindu ja ka üldine arvukus on kõvasti kahanenud. Kui 1959. aastal pesitses neid meie kanaliste uurija Ene Vihi hinnangul Eestis peaaegu 20 000 paari, siis nüüdisaastail vaid kaks kuni neli tuhat. Ka Euroopas on nurmkana arvukus vähenenud – mõnedel andmetel 75 aastaga koguni 94 protsendi võrra.
Nurmkanade-põldpüüde kadumise peapõhjus on põllumajanduse moderniseerumine. Põllud laiuvad suurte laamadena, nendevahelisi jäätmaid – looduslikke pelgupaiku, isegi põllupeenraid on väga vähe. Nii nurmkanad kui ka põldlõokesed ei suuda oma järelpõlve toita, sest võimalikult suure saagi huvides on insektitsiidide ja herbitsiididega põldudel surmatud kõikvõimalik „kõrvaline” elu, nii lehetäid ja muud putukad kui ka umbrohud. Rammusad ja pehme kestaga lehetäid aga on linnupoegade esimese elunädala universaalne toit.
Varakevadel hajuvad talisalgad paaridena põlluservadele ja rohumaadele, kus võib näha nende mängu: isane küünitab end peaaegu pulksirgelt ülespoole, et kõhu all olev kastanpruun hoburauajoonis emalinnule hästi nähtav oleks, ja laseb kuulda oma mänguhüüdu kieerr-ik. „Nõusse saadud” emalind tiirutab ümber väljavalitu, nokka isalinnu selja kohal hoides.
Nurmkana pesa on emase poolt pinnasesse kraabitud madal lohk põlluserval rohupuhma või madala põõsa varjul. Nurmkana kurnas on kuni 20 muna, mõnikord rohkemgi – nii et ta on üks viljakamaid linde! Järjekordse munemise järel katab see kanake pesa mõne kõrrega, et oma helekreemikaid aardeid varjata. Hauduma asub emane pärast viimase muna munemist, nii et 24–25 päeva pärast kooruvad pojad kõik samal ajal. Esimesel nädalal pole tibud võimelised muud seedima kui ainult loomset toitu, süües alul peaaegu ainult pisikesi putukaid. Heinapõldudel võib varase niite korral mõni pesakond koguni silomaterjali hulka sattuda või munakurn puruks muljutud saada. Tibud vuristavad ohu korral lühikese maa taha juba nädalavanustena. Sügiseks on pesakonnas tavaliselt vaid kümmekond poega, sest sel kenal ja matsakavõitu linnul (kaalub 300 kuni 450 g) on palju „tarbijaid”. Nurmkanu on lubatud küttida septembris ja oktoobris.
Tüseda lumivaibaga talvedel säästab nurmkanu näljasurmast lisasöötmine, milleks tuleks tuulevarjulisse kohta üles seada kaldus olev roomatt ja selle alla puistata teri ja muid seemneid. Talviseid kaotusi rohkendab mõnikord sulalumele tekkiv koorik, millest lume alla ööbima pugenud linnud ei suuda enam läbi murda, nii on lumesulamise järel leitud lausa pesakondadest jäänud laibahunnikuid. Ööbivaid nurmkanu murravad ka lume all jahti pidavad kärbid ja nirgidki.
Liik on levinud Iirimaast ja Põhja-Hispaaniast Taga-Kaukaasia ja Altaini, Euroopas metsa- ja stepivööndi, Aasias segametsa- ja poolkõrbevööndi lagealadel. Kui Eestis on nurmkanad paigalinnud, siis karmima kliimaga aladelt rändavad nad talveks pisut lõuna poole. Põhja-Ameerikasse jahilindude mitmekesistamiseks sisse tooduna on nad keskosariikides jõudsalt edenenud. Neid on introdutseeritud ka Lõuna-Aafrikasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale.
Varemalt ka põldpüüna tuntud põllumaastiku asuka nüüdne ametlik nimi johtub sellest, et ta ei kuulu püülaste sugukonda, nagu teder, laane- ja rabapüü, vaid faasanlaste hulka, nagu põldvutt, faasanid ja kodukana.
Nurmkana oli 2013. aastal valitud Eesti aasta linnuks.