Kui teadmistest jääb vajaka, siis maaülikool aitab

Tiit Efert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hannes Mootse tutvustab maaülikooli endise peahoone keldris asuvat mikromeiereid.
Hannes Mootse tutvustab maaülikooli endise peahoone keldris asuvat mikromeiereid. Foto: Kristina Efert

Toiduainetööstuses valitseb tihe konkurents ning tootearendus on timmitud viimase vindini. Kui väiketööstustel napib ressurssi palgata endale spetsialist, siis saab pöörduda Eesti Maaülikooli teadlaste poole.

Mullu täitus toiduainete tehnoloogia õpetamisest Eesti Maaülikoolis, tolleaegses Eesti Põllumajanduse Akadeemias, 55 aastat. Kõigi nende aastate vältel on edendatud toiduainete suur- ja väiketööstuslikku tootmist. Aga see ei saa sündida üksnes teadushoone seinte vahel, vaid tihedas koostöös tootjatega.

Vastastikune huvi

Ülikool teenib ettevõtetele teenuse pakkumise pealt tulu ja ettevõtted saavad teaduse viimase sõna alusel kasu tootearendusest. See arendab ka teadlasi ja võimaldab omakorda edastada tudengitele teavet, mis on seotud reaalse tootmisega.

Ühe võimalusena saab ettevõte tellida ülikoolilt lühiajalist teenust, näiteks lasta oma tooteid analüüsida. See toob küll ülikoolile tulu, ent sel puudub teaduslik väärtus. „Kui sellist teenust hulga rohkem osutaksime, peaksime töötajaid juurde palkama ja täiendavat aparatuuri soetama,” räägib Eesti Maaülikooli toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia osakonna juhataja Hannes Mootse.

Samas ülikoolile ja ettevõttele atraktiivsem koostöö on pikaajaline, kus selgitatakse välja ettevõtte peaprobleemid ning jõutakse koos teadlastega välja komplekssete, tööstuse vajadustest lähtuvate lahendusteni. „Säärast koostööd võiks rohkem olla,” soovib Hannes. Üldiselt jääb asi raha taha, sest selline teadus- ja arendustöö eeldab kindlat eelarvet pikemaks perioodiks ning võib väiksemale tööstusele üle jõu käia.

Ettevõtted on sellisest koostööst vägagi huvitatud, kui selleks saadakse EASilt või PRIAlt toetust. „Kui toetust ei tule, jääb koostöö enamasti eeluuringu staadiumisse ning piirdutakse mõne analüüsiga,” selgitab Hannes.

Projektitaotlusi on korraga töös mitmeid ja kui kõik õnnestuksid, tuleks kindlasti osakonna töötajate koosseisu suurendada. Ent kõik taotlused toetust ei saa, sest raha ei jätku. Projektide rahastuse puudumisel ei kipu ka pikemat koostööd olema. „Paar aastat tagasi oli olukord, kus varasemad projektid olid lõppenud ja uute projektide alustamiseks PRIA meetmed puudusid,” lisab Hannes.

Kui toiduainetöötlejal jookseb juhe kokku

Ülikool üritab ettevõtete suhtes olla paindlik. Kui võimalik, siis tullakse teinekord vastu ka hinnas, kui on näha, et ettevõtja ressursid on piiratud. Teinekord ostetakse teadustööks klientide vajaduse järgi laboriseadmeid.

On ette tulnud, kus ettevõtjal on soov midagi uut toota ja ta on selleks palunud ja saanud abi toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia osakonnalt. Üks positiivne näide on toidulisandite valmistaja Iconfit.

On ka vastupidi: ettevõte on alustanud aktiivset koostööd tootearenduses, kuid ühel hetkel huvi kaob. „Kui ülikool on pakkunud hea idee või on tellijal endal on väärt ja teostatav idee, siis oodatakse põnevusega tulemust ja võimalusel juurutatakse väljatöötatud toode või tehnoloogia tootmisesse. Kui arendus venib pikale ja ettevõttel pole enda arenguplaanid täpselt määratud, siis võib juhtuda, et koostöö katkestatakse,” kirjeldab Hannes.

Maaülikooli toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia osakonnalt on abi saanud ka Kasekunst OÜ, kes toodab kasemahlast siirupit. Koos töötati välja selle valmistamise tehnoloogia. „Koostöö teadlastega on olnud meile väga kasulik, kindlasti soovitaksin ka teistele ettevõtetele. Teadlased kuulavad ära, mida tahame tootearenduses saavutada, aitavad välja mõelda lahendusvariante ja katsetavad neid laboratoorselt,” jutustab üks kasesiirupi tootmise algatajatest Piret Peiker. „Veel on meie jaoks väga väärtuslik, et oleme saanud tundma õppida ja katsetada maaülikooli tehnilisi vahendeid. See aitas meil kui alustaval ettevõttel kulusid kokku hoida ja pärast oleme saanud teha juba informeeritud otsuseid, missuguseid masinaid või tööriistu täpselt on vaja endale osta.” Kolmandaks toob Piret välja, et on lihtsalt väga arendav ja toetav suhelda toiduainetehnoloogia valdkonna spetsialistidega, kes on samas peaaegu samasugused kasemahlaentusiastid kui tootjad ise. „See paneb mõtted uue hooga liikuma ning aitab rutiini või pessimismi langemist vältida,” sõnab ta.

Tugevaim valdkond on piimandus

Toidutehnoloogia eriala õpe on Eestis saanud alguse 86 aastat tagasi piimandusest ja see on senini tugevaim suund. Selle krooniks alustas 2007. aasta sügisel maaülikoolis tööd mikromeierei, millest on kujunenud toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia osakonna tehnoloogiline süda, mis on abiks õppe- ja teadustöö praktikas ning tootearenduslikel algatustel.

Mikromeierei toimib sarnaselt piimatööstustega, kuid opereerib üliväikeste toormekogustega. Kui suurtööstuses võib piima pastöriseerida üle 50 000 liitri tunnis, siis siinset pastörisaatorit läbib tunnis umbes kümme liitrit piima. Eelkõige vähene toormevajadus teebki mikromeiereist soodsa koha mitmesugusteks tehnoloogiakatseteks.

Mikromeiereis saab teadust ja tootmist teineteisele lähendada. Tehnoloogiliste protsesside teaduslik uurimine võimaldab leida uusi innovaatilisi lahendusi. Samuti kõrvaldatakse mikromeiereis konkreetse toote või selle töötlemises esinevaid puudusi.

Maaülikooliga on näiteks tihedalt koostööd teinud Pajumäe Talu. „Kui vähegi võimalik, oleme oma talu katsetamiseks välja pakkunud, et olla ise kursis kõige uuemate teadussuundadega ja saada värskeid andmeid,” räägib peremees Viljar Veidenberg. Läinud aastal telliti meiereihoone projektile tehnoloogia ja vajalike seadmete lahendus. Tänavu sügisel käis aga näiteks üks tudeng talus oma lõputööd tegemas, tehes katsepartii jagu ühte erilist võid. „Kui mul mõni mure on olnud, olen julgelt ülikooli telefoninumbreid valinud, et head nõu saada,” lisab Viljar.

Tihtilugu saavadki ettevõtted kasu tudengitest, kes võtavad nende tegevust või valdkonda teadustöödes uurida. Sel juhul ettevõte enamasti midagi maksnud ei ole. „Üliõpilaste kohta kehtib aga reegel: usalda, aga kontrolli,” sõnab Hannes Mootse. On ka võimalus, et tudeng läheb ettevõttesse praktikale, näitab ennast heast küljest, saab töökoha ja tööandja jätab talle võimaluse edasi õppida ja ettevõttele seeläbi ülikoolist kasu tuua.

Hannese sõnul uuritakse ka ettevõtete käest, milliste oskuste ja teadmisega ülikooli lõpetajaid nad tööle ootavad. „Ootame rohkem tagasisidet,” märgib ta.

Teekond Toidumajani

Mikromeierei eeskujust lähtudes on käivitatud toiduainete tehnoloogia laboratoorse baasi loomise projekt. Projekti eesmärk on välja arendada toiduainete tehnoloogia laborid kõikide oluliste toiduainegruppide lõikes nii, et laboreist kujuneks terviklik abiruumide ja analüüsivõimalustega kompleks. See aitab toidu tooteahelaid puudutavaid erialasid omavahel tihedamalt siduda ja nii uurimisalaselt kui ka ettevõtetega koostööd teha. Kui plaan õnnestub, valmib praegusest toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia osakonna majast 2017. aasta lõpuks Toidumaja esimene etapp, kus saab tegeleda kõikide toiduainegruppidega sarnaselt või isegi paremal tasemel kui praegu mikromeiereis.

Tabavalt võtab praeguse seisu kokku mahelihatööstuse Sirloin juht Lauri Bobrovski, kes on ise Maaülikooli toiduainete tehnoloogia eriala vilistlane. Varem töötas ta piimandusvaldkonnas ja puutus ka mikromeiereiga kokku. „Kui piimanduse valdkonnas on korralik katsebaas olemas, siis lihanduses on veel palju arendada. Sellegipoolest olen ikka saanud vajalikku teoreetilist abi,” sõnab Lauri. Temalgi on sel aastal esitatud PRIAsse rakendusuuringu projekt, mis laseks teha ülikooliga pikemaajalist ja sisutihedamat koostööd.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles