Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Karu, nugis ja rähn kimbutavad mesilasi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Elmo Riig / Sakala

Mesinikel jäi tänavune meesaak tavapärasega võrreldes isegi kuni poole väiksemaks ja osal neist on meepurkide varu peagi otsakorral. Paratamatult tähendab napp saak meehinna tõusu.

Oktoobri lõpus üldkoosolekut pidanud Eesti mesinike liidu liikmed otsisid oma probleemidele lahendusi ja kuulasid kolleegide kogemusi. Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk tõi ühe murena välja mesilaste talvise suremuse.

Talvituvate mesilaste elu peaks kestma vähemalt seitse kuud, et mesilaspere kevadeni elaks. Paraku raugeb paljude elukaar juba hilissügisel või talvel. Selle üks põhjus arvatakse haiguste kõrval olevat taimekaitsevahendite mõju.

Kilk räägib, et Eestis kasutatakse aastas ligi 600 tonni mitmesuguseid taimekaitsevahendeid, eeskätt umbrohutõrjevahendeid, sealhulgas glüfosaati ligi 300 tonni. „Need on mesilastele kahjulikud, aga ei tapa kohe. Mesilased kannavad nende jääke nektari ja õietolmuga tarru ja seda toitu antakse ka haudmest kasvatatavatele noortele mesilastele, kelle tervis ja elujõud on pestitsiidide tõttu nõrgestatud,” selgitab mesinik.

Nii ongi mesilaspered sügiseks nõrgaks jäänud ega ela talve üle, kuid tagantjärele pole võimalik tõestada, mis nimelt mesilaspere hukutas. „Sellist taimekaitsevahendite kaudset toimet on raske mõõta,” tõdeb Kilk. „Tõendatud juhtumeid on vähe, aga põllumürkide otsene ja kaudne mõju mesilastele tegelikult suur.”

Ka suvised mesilaste hukkumised taimekaitsetööde tõttu pole haruldased. Põldudel mürkide kasutamine tekitab kahju eriti rapsi õitsemise ajal, kuid ametliku menetluseni jõuab aastas mõni üksik juhtum ja neistki vaid pooltel leitakse mesilaste surma süüdlane üles, sest kohale kutsutud inspektor ei suuda tuvastada, millistelt põldudelt on mesilased mürgistuse saanud või milline põllumees on taimekaitsevahendite kasutamise reegleid rikkunud.

Kontrastide suvi

Rääkides meesaagist, siis kevadel hõõrusid mesinikud heameelest käsi, sest soe mai soosis igati mesilaste tegevust, paraku suve edenes õhin langes.

„Eri paigus olid tulemused pisut teised, kuid keskmiselt saadi 50–60 protsenti tavapärasest saagist,” tõdeb Kilk. „Mõnel pool õnnestus saada 80 protsenti, aga head saaki ei saanud keegi.”

Õnneks tänu imelisele kevadele päris tühjade kätega ei jäädud. Kilk meenutab, et Viljandimaal, kus tema mesilasi peab, hakkavad vaarikad tavaliselt õitsema 15.–20. juuni paiku, aga tänavu olid esimesed õied lahti juba 1. juunil. Suve teise poole tähtis korjetaim põdrakanep alustas õitsemist juuli keskpaiga asemel jaanipäeval. Nii olidki juuli alguseks paljud taimed õitsenud ja algas pikk napi meekorjega vihmaaeg.

„Tuleb meeles pidada sedagi, et mesilaspere tarvitab ise aastas umbes sada kilo mett ja vaid ülejäägi saab mesinik,” kõneleb Kilk. „Nii jäidki mesinikele suve lõpul tühjad peod. Ma olen koguni kuulnud, et mõnel jäid mesilased lausa nälga ja neile oli vaja lisasööta anda.”

Nii kui suve lõpul hakati rääkima nigelast saagist, tõttasid meesõbrad endale talvevaru valmis ostma. Õigesti tegid, sest paljudel mesinikel on tänavune saak peagi otsas.

Pärnumaal Tori vallas mesilat pidav Vahur Talimaa, kel kokku 140 mesilasperet, kinnitab, et mett just ülearu palju järel pole ja ta on aegsasti pannud kõrvale mee, millega kevadel Lillepaviljoni meepäevadele läheb. „Mul on oma püsikliendid, kes meepäevadel alati mult mett käivad ostmas, neid ei tohi petta ja meest ilma jätta,” tõdeb ta.

Kuna 70 protsenti eestlastest on harjunud mee ostma otse kindlalt mesinikult, siis nii mõnigi mesinik peab tänavu oma klientide ees käsi laiutama – otsas. Meenappus tähendab hinnatõusu: kui mullu sai meekilo kätte keskmiselt 8–9 euro eest, siis tänavu müüakse kümnega. Kanarbikumesi on kallim.

Nugisenuhtlus

Novembri algul lõi lumi juba Eestimaa valge vaiba alla, aga ega talvelgi mesinikud logele. „Valmistume uueks hooajaks,” muigab Talimaa. „Kui suvi käes, siis püssi laadida enam aega pole, tuleb ainult lasta.”

Lisaks tuleb jälgida, ega mõni pahalane tarude kallal käi. Mesinikel on kolm murelooma: karu, nugis ja rähn.

Ehkki iga lapski teab, et mesilaste suurim hirm on karu, teeb hoopis enam kahju nugis. „Oi, kuidas me nugistega vaeva näeme!” ohkab Talimaa. „Nad otsivad tarus nõrgima koha üles ja närivad lauad läbi. Nugised söövad taru nii tühjaks, et meil jääb üle vaid kühvel võtta ja puru välja pühkida.”

Nugise põhitoiduks on linnud ja oravad, aga talvel on raskem toitu kätte saada ja nii nad mesilatest süüa otsimas käivadki.

Karude puhul on paljudele ehk üllatuseks, et vaid väike osa neist käib mesipuid rüüstamas. Kui karu on kunagi mee maitse suhu saanud, peatab teda vaid püss. Kes aga pole mett maitsnud, seda mesilased üldse ei huvita.

„Meil ühes aias käis karu aastaid mesitarude kõrvalt õunu söömas, aga mesilasi ei puutunud,” jutustab Talimaa. „Kui aga karu on metsas puuõõnest mett leidnud ja maitsnud, siis meest eemal ei suuda teda enam miski hoida.”

Isegi elektrikarjus ei peata meejahil karu. „Mulle on räägitud lugu, kus mesila ümber oli korralik elektrikarjus ja oli jälgedest näha, kuidas karu oli ümber aia tammunud ja nõrka kohta otsinud, maa seest ka läbi kaevata ei suutnud. Siis oli avastanud, et aia kõrval kasvab kask, murdis kase aia peale, vool kadus ja karu pääses sisse,” jutustab Talimaa. „Teisel mesinikul kraapis karu end liivases pinnases aia alt läbi.

Karu on riigi kaitse all ja tema põhjustatud tõendatud kahju riik kompenseerib. Paaril viimasel aastal on Kilgi teada makstud hüvitist umbes 250 mesilaspere kahjustuse eest aastas. Nugisekahju riik ei kompenseeri. „Mesinike küsitluse põhjal arvame, et aastas saab nugiste pärast kahjustatud tuhatkond mesilasperet.”

Mesilasi kiusavad ka roherähnid ja hallpearähnid. Need on putuktoidulised linnud, kel talvel menüü üsna kesine ja kui nad toiduotsingul lennates kuulevad mesilastarust suminat, lähevad uurima, toksivad augu taru seina ja nokivad sealt mesilasi.

„Tihane läbi seina ei lähe, tema koputab taru ava peal, mesilane läheb asja uurima ja tihane napsabki ta ära,” kirjeldab Kilk.

Rahustav hobi

Kui palju Eestis mesilaste pidajaid on, ei tea täpselt keegi, uuringute järgi pakutakse suurusjärku 5500–6000.

Mee tootmisega tegelevaid professionaalseid mesinikke, kel vähemalt 150 pere ringis, on poolsada. Lisaks umbes 150 ettevõtjat, kellele mesindus annab arvestatava lisatulu. Rõhuv enamus on hobimesinikud, kes saavad mee enda perele ja natuke müüvad tuttavatele.

Mesindus kipub olema eakamate meeste ala, aga on noorigi peale tulemas. „Mesinike liit korraldab igal aastal algajatele kursusi, kus palju 20–40aastaseid osalejaid,” sõnab Kilk ja lisab, et mesindus võib olla väga mõnus hobi.

Ka tänavu aasta mesinikuks valitud ja oma igapäevatööd IT-alal tegev Erki Naumanis nimetab seda mõnusaks ajaviiteks. „Mesilastega tegelemine sunnib rahulikuks, sest närvilisena pole lahtise taru juures midagi peale hakata. See on hea võimalus töö rutiinist välja tulla ja teha täiesti midagi muud meeldivat,” kiidab ta.

Naumanis juhib tänavu loodud Tallinna mesinike seltsi ja ütleb seltsi liikmete seas olevat väga erineva taustaga inimesi: IT-spetsialistid, arhitektid ja ettevõtjad.

„Linnas kogub mesindus üha rohkem populaarsust, sest rohelust jagub ja kevadest sügiseni on mesilastel võimalik õitsvaid taimi leida,” selgitab Naumanis. „Kui heita pilk mujale maailma, siis suurlinnades on mesindus juba väga levinud. Võime end selles vallas isegi mahajäänuteks pidada.”

Kilgi sõnul saavad mesilased linnas hästi hakkama, sest linn on roheline, eriti äärelinn. „Üle maailma kasvatatakse linnas mesilasi. Näiteks Pariisi ooperimaja katusel on mesilaspered ja mesinik müüb mett teatri fuajees,” räägib ta. „Linnas kogutud mett analüüsides pole kahjulikke aineid leitud. Varem, kui kasutati etüleeritud bensiini, siis küll, aga tänapäeval enam mitte. Õietolmuga võib probleeme olla, aga linnas korjatud mesi on uuringute põhjal puhas.”

Talimaagi pigem julgustab mesindusega tegelema. „Oma tarbeks tasub mesilaste pidamine raudselt ära,” kinnitab ta. „Mee müümine on raskem kui aastate eest, sest palju tuleb odavat importmett peale, aga oma pere ja tuttavate tarbeks võiks pidada.”

Siiski ei tasu kunagi võtta ainult ühte taru, ikka vähemalt kolm, sest kui talvel üks pere sureb, teine jääb nõrgaks, siis kolmas ikka talvitub ilusti ja järgmisel suvel saab sellest paljundada tühja peresse ja tugevdada nõrgemat.

Hobiga alustades on vaja soetada inventar. Kui osta kogu tarvilik kraam tuttuuena, kuluks tuhandeid eurosid. „Samas on kindlasti suguvõsas või naabruses mõni mesinik tegevust lõpetamas ja kui ta näeb, et tõsine huviline on tema tööd jätkamas, siis hea meelega annaks ta mesilased ja inventari soodsalt ära,” soovitab Talimaa.

Tagasi üles