Ministri kaks printsiipi

Eelmise nädala kolmapäeval küsiti maaeluministrilt Urmas Kruuselt Riigikogus, miks põllumeestele mõeldud üleminekutoetused riigieelarves taas kirja on jäänud panemata. Minister põhjendas seda kahe printsiibiga.

„Esimene printsiip on see, et kui me räägime üleminekutoetusest, siis me räägime ka väga vanast referentsist,“ lausus Kruuse. „See tegelikult tähendab seda, et üleminekutoetuse referents on umbes 20protsendilise ebaefektiivsusega. Meil oleks kohustus välja maksta toetusi nendele ettevõtjatele, kes näiteks piimandussektoris enam ei tegutse. Ja teine väga oluline printsiip meie jaoks on olnud see, et me oleme tahtnud kõik toetused maksta välja fookustatult, täpselt ja kiiresti. Selle tõttu, arvestades võimalike vabade vahendite olemasolu, on otsustatud valitsuses maksta täiendavat erakorralist toetust.“

Tunnistan ausalt, et minu jaoks jäi see sõnademäng mõistmatuks. Aga lugegem stenogrammi edasi. Riigikogu saalis juhiti ministri tähelepanu maaelukomisjoni tellitud uurimusele konkurentsivõime kohta piimanduses ja seakasvatuses, mis näitas, et Läti, Leedu ja Poolaga võrreldes on Eesti riigi toetus oma põllumeestele väiksem.

Siingi võttis Urmas Kruuse appi kaks printsiipi. Esiteks tõdes ta, et „kui me räägime lihtsalt faktist, et Eesti riik ei ole maksnud paaril viimasel aastal üleminekutoetust, siis see fakt on aus ja õiglane.“. Ja lisas siis kohe: „Kui aga rääkida konkurentsivõimest, siis väide, et üks sent väljamaksmata üleminekutoetust piima kilo kohta süvendab meie konkurentsi või nõrgestab meie konkurentsieeliseid, ei vasta kindlasti tõele.“

„Müüginumbrid näitavad, et vaatamata sellele, et Läti ja Leedu riik on maksnud oma põllumeestele või piimatootjatele toetusi, saavad nad piima eest turul veel vähem kätte kui Eesti Vabariigis,“ leidis minister.

Mida ta sellega öelda tahtis, jäi mulle taas arusaamatuks. Kas seda, et Lätis ja Leedus on keskmine palk väiksem ja poehinnadki selle võrra väiksemad? Või siiski midagi muud?