Ega hiir ja rott ei küsi, kas elada maamajas või korteris, kui ikka prügi või toidujäänuseid läheduses vedeleb, siis uudishimulik hiireke neid ka näksima tuleb ja külmade saabudes sealt edasi tuppa tikub.
Kutsumata külalised poevad külma tulles tuppa ka näpusuurusest august
13. oktoober 2016, 12:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Jah, niipea kui esimesed külmad tulevad ja öine temperatuur langeb, hakkavad nad sisse pressima,” tähendab kahjuritõrjega tegeleva osaühingu Rentokil Lõuna-Eesti piirkonnajuht Anneli Haavandi.
Kui majapidamises on kass, teeb tema oma osa tõrjest, kuid alati sellest ei piisa. „Praegusel ajal on väga palju muret linnalähedastes uuselamupiirkondades, mis on ehitatud kunagiste põldude peale. Seal on ju hästi palju erinevaid hiirekesi,” räägib spetsialist. Teinekord juhtub, et need majad pole korralikult lõpuni ehitatud, siis on hiirtel hõlbus laudise vahelt sisse ronida. „Nad on väga head ronijad ja öösel käibki selline ralli katuse peal või krõbistavad nad seina vahel – mõni ütleb, et nagu jalgpall käib öösiti pööningul,” räägib Haavandi, milliseid kirjeldusi on kahjuritõrjujad kuulnud närilistega kimpus olevate klientide käest. „Eks nad on sealt midagi leidnud ja siis, kui inimene on voodis, ongi täpselt tunne, nagu ratsavägi kappaks üleval.”
Kahjuritõrjuja saab aidata sellega, et paneb mürgi igale poole välja, aga muud imet ka korda ei saada. Augud tuleb ise kinni panna, sest hiirtega on Haavandi sõnul selline lugu, et sealt, kus pastakas läbi mahub või sõrm edasi-tagasi liikuma, mahub ka hiir sisse. „Kui tema nina mahub läbi, siis ta ribikondid lähevad natuke kokku ja tahapoole ning ta justkui voolaks august läbi. Ta on ju pisikene ja kui nina on sees, siis tagumiste käppadega lükkab ta lihtsalt end jõuga edasi.”
Uudishimu tapab hiire
Ent toosamune hiirte uudishimu, millest ennist oli juttu, võib saada neile hukatuslikuks. Anneli Haavandi jutustab, et neil on küll närilistele spetsiaalsed majakesed, aga kui kodus neid käepärast pole, siis inimestel on ikka majapidamisest üle jäänud plasttorusid, kuhu saab mürki sisse panna. Kindlasti ei tasu näriliste mürki niisama vedelema jätta, sest olgu maailm arenenud kuipalju tahes, mõjub mürk halvasti kassidele ja koertele. „Tänapäeval on kassid-koerad ju kõik mingit erilist tõugu ja üks on suurem hellik kui teine, nii et koduloom ikka mürki kätte saada ei tohiks,” kinnitab ta. Muidugi on igal pool kirjas ja loomaarstid teavad, et K1 vitamiin on see, mida tuleb kohe süstida ja see aitab. „Aga loomaarst ju jälle maksab,” nendib ta. Liigse kulu ja mure vältimiseks võikski võtta noodsamad plasttorud, mõõta umbes poole meetri pikkuseks ja keskelt auk läbi torgata. Edasi siis mürk traadi või naelaga sisse toru keskele panna. Hiir läheb toru sisse ja saab mürgi kätte, aga koduloom mitte. „Kui on hiireprobleem, siis selliseid torusid võib kasvõi iga viie meetri tagant panna,” ütleb Haavandi. Kui hiir maja juurde satub, siis ta seal torus ka uudistab, sest hiired on uudishimulikud ja nemad alati näksivad kõike, mida näevad.
Haavandi kirjeldab, et kui hiir või rott mürki sööb, siis ta kohe ei hukku. Muidu teised seda enam ei tahaks. „Vaadatakse, et üks proovib ära ja kui midagi ei juhtu, tulevad teised ka riburada pidi sööma. Nad hukkuvad kolme kuni viie päeva jooksul.” Probleemi pole ka mürgi tuppa panekuga, sest kui hiir saab sisse, saab ta ka välja. „Praegusaja mürkide mõju on selline, et närilisel hakkab seest kõrvetama ja ta otsib väljapääsu, et saada vett. Kui ta toast seda ei leia, siis läheb välja ja väga harva, kui keegi neist tuppa jääb,” kinnitab spetsialist, kuid lisab, et väikese hiirekese maja voodri vahele jäämine pole nii hull, kui vedelema jääb näiteks 300grammine rott. „Olgu need mürgid kuivatavad või mis tahes, aga 300 grammi vedelevat liha on 300 grammi liha,” möönab Haavandi. Õigupoolest rottide mürgitamiseks tuleb kasutada teist strateegiat. Kui rotid on läheduses, siis nendele peaksid mürgid stabiilselt väljas olemas. „Sest rott on ju närviline ja kardab kõike uut,” selgitab ta. Kui rott on juba olemas ning hakkame mürki välja panema, võib minna paar nädalat enne, kui ta seda süüa julgeb. „Rott kardab ja alguses kõnnib tükk aega sellest mööda,” räägib piirkonnajuht. Näiteks nende kliendiks olevatel firmadel on näriliste majad aasta ringi väljas ja mürk seal sees nõndasamuti. Siis on see keskkonnas olemas juba enne rotte ja nad ei oska seda karta. „Sedasi saab asja kontrolli all hoida,” lausub ta.
Kassid olid keldrites
Nii ei tasu ka kahjuritõrjujatelt oodata, et nad käivad kaks tiiru ümber maja ja närilised on kadunud. Mürgipanek on pikaajaline protsess ja seda tasuks meeles pidada nii linnas kui maal. Kortermajas on närilised samasugune probleem kui talumajapidamises. „Vanasti olid ju keldrites kassid ja siis olid probleemiks kassid ja kirbud, aga nüüd, kui keldriaknad on ilusti kinni ja kassid kortermaja keldrisse ei pääse, kimbutavad hiired,” märgib Anneli Haavandi. Majade küljes olevad torud pole veel nii hermeetiliselt kinni pandud, et hiireke kuskilt vahelt sisse ei mahuks. „Seega ongi nii, et seal, kus prügi laiali, on hiired platsis.”