Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Välismaalasi üllatab Eesti ehe puitkäsitöö

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kui Puupanga omanik Valdur Tilk oma tootmist näitab, on see nagu ekskursioon ‒ tootmispind on nii suur. | FOTO: Viio Aitsam

Peale kodukäsitööliste on Eestis mitukümmend ettevõtet, kus puitkäsitöötooteid valmistatakse ja enamasti neid ka eksportida suudetakse.

Osaühingu Puupank töökojas on ühes ruumis laual kaks väikest elektrilist puurpinki. Peenikese puuriga „toodetakse” puunööpidesse ja -pärlitesse auke. Tehakse käsitööd, mille abivahendid on tänapäeval ka elektrilised mehhanismid.

Puupank valmistab aastas umbes 300 000 puunööpi, umbes 5000 lõikelauda, puidust kruuse ainuüksi ühele püsiostjale iga kuu 200 tükki jne. Iselaadi toode on puupahkadest kausid, trenditoode on puupärlid, mida ostavad ehete valmistajad, keda praegu käsitöötegijate seas on järjest rohkem.

Raplamaal vanades farmihoonetes tegutseval ettevõttel on vaat et igaks tööjärguks omaette ruum ning peale selle oma kuivati ja saeraam, kus ümarpuiduna ostetud toormaterjal plankudeks saetakse. Tööl on kaheksa inimest.

Umbes sama pilti näeb Muhumaal osaühingu Muhu Puidukoda töökojas, kus vaid toodangu sortiment, hoone ja ruumipaigutus on teistsugused ning suuremad ettesaagimised tellitakse saeveskist. Seal toodab puitkäsitööd olenevalt hooajast kuni kolmteist inimest. Aastas valmib tooteid keskeltläbi 200 000, põhiliselt köögi- ja saunatarvikud. Sortimendi hulgas on huvitavaid asju, näiteks lühikeste „piidega” spagetikamm või kitsas, keskelt nõgus vorsti lõikamise lõikelaud.

Puupanga omaniku Valdur Tilgaga arutame, mis see käsitöö on ‒ üksi tegutsejat ja ettevõtet peaks saama kuidagi eristada. Tilk pakub, et omaette tegutsejaid võiks tähistada sõnaga „kodukäsitöö” ‒ enamasti on kõik tegijad selles vallas alustanud kodukäsitöölisena.

Muhu Puidukoja omanik Ain Kollo lisab tähtsa nüansi: puitkäsitöö tootmises, kus samasuguseid esemeid tuleb teha sadu, õpib uus inimene töövõtted ära suhteliselt kiiresti, kuid eeldus on, et endal oleks puidutööhuvi – selleta muutuks töö ruttu nüriks.

Esimene järeldus – puitkäsitöö on Eestis elus, kuni leidub eestlasi, kellel on puidu kui materjali suhtes tõmmet.

Aeg on kaasa mänginud

Nii Puupanga kui ka Muhu Puidukoja omanik on mõlemad oma ettevõtet üles ehitanud 1990. aastate algusest. „Pole ühtegi muud tööd teinud,” nendib Ain Kollo. Valdur Tilk jutustab, kuidas alustas kohe pärast krooni tulekut, mis oli Eestis eriline aeg ‒ kroone vahetati kindel summa ja ettevõtlusega alustajad olid võrdses positsioonis. Näiteks praegune majanduskeskkond on tolle ajaga võrreldes alustaja jaoks palju keerulisem.

„Norras Oslo lähedal oli üks tore messikeskus, kus iga aasta novembri alguses peeti suurt käsitöömessi, käisime seal aastaid,” räägib Valdur Tilk ühest oma järgmisest käsitööliseelu etapist. „Hinnad olid head ja ostjaid palju, Eestis on samasugune ehk ainult mardilaat. Ent siis see keskus lõhuti hoopis maha ja mõne aja pärast ehitati teisele poole Oslot uus. Kui pärast mitmeaastast pausi sinna läksime, ei näinud enam ühtegi vana tuttavat. Paljud olid tootmise lõpetanud.”

Toimunud oli pööre, mille kohta Valdur Tilk ütleb, et norralased jäid oma teadlikkuse rongi alla. Nimelt oli käes aeg, mil tootjad otsisid võimalust tootmist tõhusamaks muuta, mille üks tuntud võte on kolida sinna, kus odav tööjõud. Nii sünnivad Põhjamaade või Eestigi rahvuslikud meened, mille valmistamiskoht on näiteks Hiina ‒ odav kaup, mis mõjutab turgu ja teisi sama kauba tootjaid.

Tilk toob näiteks ühe norra rahvariiete tegija, kes oli kolinud oma tootmise Taisse. „Meie elatustase oli madalam, me ei olnud veel sealmaal. Kui norralased nüüd Eestis käivad ja ringi vaatavad, ütlevad, et jumal tänatud, teie jäite sellest rongist maha.”

Tänu sellele, et Eesti ettevõtjad polnud Aasia-hüppeks valmis või ei tahtnud seda teha, on Eestis käsitöö originaaltoodangu kontsentratsioon suur. Nüüd, mil käsitöö ehedust aina rohkem väärtustatakse, on see väljastpoolt tulijaile üllatav.

Teine järeldus võiks niisiis olla, et meie puitkäsitöö on elus, kuni püsib ehedus. „Meil on vedanud, meil on puitkäsitöö kultuuri osa,” märgib Valdur Tilk. Ain Kollo lisab: meil on naaberriik, kus tehakse võimsat ehedat puitkäsitööd. Kui Vene tooted vabalt Euroopa käsitööturule jõuaksid, võiks see turgu kõvasti muuta.

Turul käib koostöö

Kodukäsitööliste peamine turg on laadad või müüakse tooteid kodust. Nii Puupank kui ka Muhu Puidukoda peavad poodi ja valmistavad ka eksportkaupa. Puupangal on Tallinna vanalinnas Meistrite hoovis Puu ja Putuka Pood ning osalus kaupluses Eesti Esindus Viru tänaval, suvehooajal lisaks veel kaks müügikohta. Kõiki nelja poodi majandatakse ühe firma alt. Muhu Puidukoda peab poodi Muhu saarel Liiva külas koos käsitööseltsiga Oad ja Eed.

„Laatadel õnneks enam ei pea käima,” on Valdur Tilk rahul. Tallinna vanalinna jõudis Puupank tema sõnul õieti juhuse tõttu, kui ootamatult ja soodsalt pakuti ajutist müügipinda Raekoja platsil. Kasutusaeg venis pikemaks ja tekkis, nagu Tilk ütles, harjumus – kauplus annab müügile stabiilsust ja võimaluse oma tegevust paremini planeerida, kuna läbimüügi sesoonsus on silme ees. Suur osa ostjaist jõuab poodidesse Tallinna sadamas peatuvatelt kruiisilaevadelt. Puupank müüb Eestis umbes 60 protsenti toodangust, ülejäänu läheb ekspordiks.

Muhu Puidukoja toodete kohapealne ostja jõuab poodi suuresti autoga. Läbimüük sõltub hooajast ja neist, kes on sunnitud Muhust läbi sõitma, et Kuivastu sadamast Saaremaale jõuda. Aastas läbib Muhu valda üle 300 000 sõiduki. Puidukoda müüb Eestis keskeltläbi 10‒25 protsenti toodangust ja ülejäänud kaup läheb üle piiri, peamiselt Skandinaavia maadesse.

Nii Puupank kui ka Muhu Puidukoda on müügitulu ja ekspordimahuga Eesti paarikümne puitkäsitööettevõtte seas (arvestatakse kuni 20 töötajaga ettevõtteid) pingerea eesotsas. Suurim eksportija on Avinurme laastutoodetega kuulsaks saanud pereettevõttena alustanud aktsiaselts E. Strauss. Suure mahuga hakkab silma Läänemaa OÜ Maronest (Noarootsi noavabrik).

Muhu Puidukoda teeb koostööd nii Maronestiga kui ka ASiga E. Strauss. „See ei tähenda ainult koostööd Eesti turul, vaid tihtipeale soovivad näiteks ekspordipartnerid suhelda vaid ühe tegijaga. Siis saame pakkuda ka teiste kaupa,” räägib Ain Kollo.

Maronest on ka Puupanga koostööpartner, kelle Tallinna poodidesse on koondunud mitmesuguse käsitöökauba tegijad. „Meie poodides on mitmelt Läänemaa noategijalt kadakapuidust noad. Üldisemalt ei ole meil ainult suured tootjad, vaid hulgas on ka päris väikesi tegijaid, kelle kaup täiendab valikut,” jutustab Valdur Tilk.

Suured ja väikesed

Viimatise rahvaloenduse andmeil on puutöömeistrite hulk Eestis kasvanud. Konjunktuuriinstituut, kes 2007. aastast arvestab loomemajanduse ülevaadetes ka käsitööd, märgib puitkäsitöö elujõulisust. Statistika hõlmab kuni 20 töötajaga ettevõtteid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid ehk neid, kelle kohta on aruannetest-deklaratsioonidest võimalik leida majandusnäitajaid.

Viimatises ülevaates (2013) on kirjas, et Eestis on puitkäsitööettevõtete arv viieteistkümne aasta lõikes vähenenud ja 2007. aastaga võrreldes enam-vähem sama, kuid FIEdest tegutsejate hulk on kahanenud 50 protsenti. Põhjus pole tingimata tegevuse lõpetamine, vaid see, et Eestis pole FIE-staatus käsitöötegijale sobilik ‒ suuri makse tuleb maksta kogu aeg, aga aeganõudva ja sageli sesoonse turuga käsitöö ei pruugi kuus miinimumpalkagi sisse tuua.

Valdkonnale on seega iseloomulik, et sellega tegeleb veel hulk eraisikuid, kes ei pruugi oma käsitöötulusid deklareerida. Statistikale lisandub teadmata hulk tegijaid, kelle konjunktuuriinstituut paigutab turuosasse, mida iseloomustab väljendiga „varjatud käive”.

Kuhu edasi?

Muhu saarel ja Raplamaal on juttu toorainest ja Eesti ostjaist. Muhu Puidukoja aastane puiduvajadus on umbes 100 tihumeetrit. Puupank kasutab nii-öelda puhast puitu umbes 50 tihumeetrit ja kui puupahad juurde arvestada, siis sadakond.

Mõlemad mehed kirjeldavad, kuidas puitkäsitöötegija silmis väärt materjal läheb kütteks või hakkpuiduks. Valdur Tilk näitab tammepalgivirna, mille hiljuti ostis ühe pakkuja käest. „Tavametsanduses läheb see küttepuiduks, kuna keegi tammepalki ei vaja. Ka mulle on pakutud igasugust puitu palju rohkem, kui ära jõuaks kasutada.” Puupanga hoovil näeb võimsaid kasetüvesid, mis on pärit Kohila vineerivabrikust – liiga jäme ehk mittestandardne tüvi, mida vabrikus saagida pole võimalik.

Ain Kollo räägib kadakast, millest tehtud võinugadega Puidukoda alustas. Nüüdseks on toorme hulgas palju muid puuliike. Võsalõikusel ja raiega mahavõetud kadakas läheb hakkpuidu hulka. Palju tarispuud läheb raisku, kui kasutada Muhu keelt ‒ tarispuu on puit, millest midagi teha saab ja mille varusid vanasti igas talus hoiti.

Eesti ostjaskond on vast kosunud, aga see on üteldud mulje põhjal. Turistid on mõlema mehe sõnul tähtsad ostjad. „Eestlaste hulk väheneb, kuid turistivool Tallinnassse vähemaks ei jää, kuni nafta odav on,” arvab Valdur Tilk. Samas on poodides märgata, et Eesti ostja huvi käsitöökauba vastu on tõusnud. Vaid poe asukoht peab olema õige.

Tegijate meelest on koostööl otsustav roll. Siin on üks nüanss, mida võib-olla saab puidu ja metsaga seostada. Tavaliselt räägivad tootjad, kuidas nad tahavad teha täpselt seda, mida tellija soovib. Valdur Tilk seevastu väldib suurtellijaid, kes tahavad ettekirjutusi teha. Koostööd ja tõhusust on vaja, et säilitada iseseisvus. Vaat mida puu veel võib eestlasele anda!

Tagasi üles