Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tõruvarujad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kogu septembrikuu võib iga päev, lausa hommikust õhtuni näha pisut kõikuval lennul üle lagendiku tammede poole rühkivaid haki-suuruseid linde.

Lähemal pilgul näeb nende pruunikashalli, roosaka tooniga sulgrüüd, musta saba ja kontrastselt valget sabapealset. Nende lennumarsruut kulgeb üha mõne tamme juurde ja tagasi metsaserva poole. Need on pasknäärid.

Sellise põlastava tooniga ametliku, algselt rahvasuust pärineva ja juba F. J. Wiedemanni fikseeritud nime on need linnud saanud sellest, et varematel aegadel nähti neid talviti teedele pudenenud hobusepabulaid nokitsemas. Nüüdseks on see pugutäitmise võimalus ajahõlma vajunud, nii et võiks taas kasutada tema vahepealset (ja viisakamat) nime – metsnäär. Praegune nimi tekitab vahel segadustki, kui aiapidajad kurdavad: „Pasknäärid panid mu marjad nahka.” Tegelikult said sellega hakkama paskrästad ehk hallrästad.

Pasknääride tiivanukil on sinise-musta-valgekirju muster, mistõttu minu noorpõlves nimetasime neid naljatledes reaktsionäärideks. Linnu kohalolu reedab kärisev kraääk-hüüd või hiireviulaadne piää-vile. Vahel jäljendab ta mõne teise metsalinnu häälitsust. Varakevadel võib kuulda ka nääride laulu: tasast vilehäälset vadistamist.

Pasknääri levila hõlmab kogu Euroopa metsavööndi ja ulatub piki Aasia segametsi Jaapani ja Lõuna-Hiinani. Nõnda laial areaalil on liigi mitmekesisus suur ja linnusüstemaatikud on eristanud tervelt 35 alamliiki. Aeg-ajalt täheldatakse massilisi irdrändeid, mil ilmselt tõruikalduse tõttu on osa linde sunnitud mujale siirduma. Ka Eestis on mõnel sügisel nähtud kümnete tuhandete pasknääride läbilendu.

Novembrist juuli lõpuni püsivad metsnäärid üsna vagusi okas- ja segametsades, kus kasvatavad üles oma noorpõlve. Lääne-Eestis pesitsevad nad ka puisniitudel. Oma pealt lahtise ja varesepesast pisema raagpesa rajab pasknääripaar kuuse otsa tüve ligidale tavaliselt kuni viie meetri kõrgusele. Mai keskel on selle pehme vooderdusega sügavas pesalohus neli kuni kuus, harva rohkemgi muna. Need on valkjad, peene täpituse ja vähese mustriga. Vähem kui kahekümne päeva pärast on pojad koorunud, neid toidavad mõlemad vanalinnud kolm nädalat pesas ja siis veel sama kaua pesa läheduses. Noored aga hakkavad ise pesitsema kolmanda eluaasta hakul.

Kevadel ja suvel süüakse valdavalt loomset toitu, eelkõige putukaid ja metsahiiri, aga juhust kasutades tühjendavad nad poegade toitmise ajal ka laululindude pesi. Aplad pojad nõuavad toitu vahel päris häälekalt ja mõnikord antakse neile sambla all talletunud pooleldi idanenud tõrusidki. Sügise poole tarbitakse metsamarju ja puuvilju (harva ka õunaaedades) ning seemneid. On täheldatud maisitõlvikute kallal nokitsemist ning nisu- ja tatrapõldude külastamist.

Varemalt loeti seda liiki kahjulike lindude kilda ning jahimehed said kohmaka lennu tõttu hõlpsasti lastava pasknääri jalgu esitades oma kohustuslikku kahjurite hävitamise normi kergesti täita. Kui see loodusevaenulik kohustus lõpetati, hakkas meie pasknääride asurkond suurenema, jõudes sajandivahetuseks 30 000 kuni 50 000 paarini ning on nüüd sel tasemel püsima jäänud.

Varasügisel hakkavad pasknäärid varuma talvemoona. Selleks on tammetõrud, mida näärid puuokstel turnides nokka haaravad ja oma avaras neelus keskmiselt kuue tõru kaupa kodumetsa viivad. Seal peidetakse saak lehekõdu ja sambla alla või puujuurte vahele. Iga lind suudab koguda ja tallele panna kuni 5000 tõru. Et osalt noka vahel tükeldatud tõrusid maos peenestada, käivad näärid teedelt kruusakivikesi korjamas.

Ainult näär ise teab, milliste paigatunnuste järgi ta talvel lausa paksugi lume alt tõrud üles leiab ja nõnda oma toidulaua kindlustab. Osa peidetust jääb küll kasutamata – kas ülejäägina või peitja hukkumise tõttu, näiteks kanakulli või metsnugise eineks sattudes. Samblarüpes säilinud tõrudest tärkavad kevadel noored tammed ja seda ka üsna kaugel emapuust. Tamme levila piir ühtib kaunis täpselt metsnääri pesitsusala piiriga. Niiviisi on metsnäär tamme loodusliku uuenemise tagaja ning need praegu tammede otsas askeldavad ja üle põldude seerivad linnud osutuvad looduse majapidamises üpris vajalikeks osalisteks.

Tagasi üles