Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Millal kasvab põlenud metsa asemele uus?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vihterpalus paar aastat tagasi tehtud pilt, kus on näha, et põlenud metsaosa oli siis hakanud juba uuesti tärkama. | FOTO: Taavi Alas

Kuigi see suvi oli vihmasem ja metsapõlenguid juhtus vähem, põleb Eestis igal aastal maha hektarite viisi metsa, mille taastumine võib võtta kaua aega. Metsandusteadlased rääkisid Maa Elule põlengutest ja metsa taastumisest lähemalt.

Maani mahapõlenud mets on kõhe vaatepilt, mida nägin Harjumaal Vihterpalus 2008. aasta suurpõlengu järel. Kaks-kolm aastat hiljem, kui metsahooldajad olid puhastustööd teinud, oli metsaala endiselt tühi ja üsna trööstitu. Alles neli-viis aastat hiljem muutus vaatepilt kenamaks.

Metsandusekspert, Eesti Maaülikooli metsakasvatuse osakonna vanemteadur Raul Rosenvald ütleb Maa Elule, et põleng tekitab metsas puudele ja metsaelustikule suure muutuse – paljud neist surevad. Samas pole põleng metsamaastikus midagi „ebaloomulikku” – ka inimmõjuta metsamaastikes süütab välk puid ja eriti põuaperioodidel levivad põlengud suurtele aladele.

Pealegi elavadki mõned liigid Raul Rosenvaldi sõnul üksnes põlengualadel ja eri kasvukohatüüpides hinnatakse Eestis puistuvahetushäiringu (põhiliselt põlengud) sageduseks 50–500 aastat. „Tule intensiivsus võib olla väga erinev – võivad surra kõik puud, kuid üldjuhul osa puid säilib – meil eriti männid ja lehtpuud. Näiteks vanemates hõredates männimetsades, kus on sageli põlengud, jääbki tuli üldjuhul pinnatuleks (seega ei lähe ladvatuleks) ning puurinne enamasti säilib,” selgitab Rosenvald.

Mõni liik vajab tulekahju

Maaülikooli spetsialist Pille Tomson märgib, et boreaalsetes mineraalmaa metsades on tulekahjud looduslik nähtus, seda on uurinud mitmed Soome ja Skandinaavia teadlased. „Välgu süüdatud tulekahjud on eksisteerinud kogu aeg. Tuli on osale elustikule muidugi täiesti hävitav, eriti väikestele loomadele. Kuid on ka liike, kes sõltuvad põlenud puidust ja ilma elada ei saa, neile on tulekahju vajalik. Tulekahjud on enamasti pinnatuled, suurem osa metsataimestikust säilib mullas kas juurte või seemnepangana ja on võimeline taastuma.”

Tänapäeval põlevad metsad Pille Tomsoni sõnul eelkõige ühtedes ja samades kohtades ehk seal, kus on palju inimesi metsas puhkamas või marjul-seenel. See muidugi looduslik nähtus ei ole. „Looduslikult süttinud tulekahju aga ei jõua suurele alale levida, sest tuletõrje sekkub.”

Metsa taastumine tulest võib Raul Rosenvaldi sõnul võtta oma aja, sõltuvalt kasvukohatüübist ja tule intensiivsusest. „Üldjuhul uueneb põlenguala puudega juba mõne aasta jooksul, kuid väga tugeva põlengu korral liivasel alal võib see võtta kümneid aastaid. Samas näiteks Kääpa maastikualal oli häiludes pärast väikese intensiivsusega tuld (kontrollitud põletamine) männiga uuenemine palju parem kui põletamata häiludes. Nähtavad põlengujäljed elusatel säilinud puudel või tüügastel võivad püsida aga kümneid või isegi sadu (Skandinaavias) aastaid.”

Ökoloog Ülle Püttsepp nõustub, et taastumine sõltub palju põlengu liigist ja ulatusest (nii maa peal kui ka mulla ülemistes kihtides), kui palju elustikust tules hävib, lisaks koosluste tüübist. Tule toimel vabaneb korraga hulk mineraalaineid, mis taimedes (peamiselt taimedes, sest taimne biomass kõige suurem) seotud. Seega tekib nii-öelda väetusefekt vabade mineraalainete näol, mis kindlasti mõjutab ökosüsteemi edasist käiku.

„Vihterpalus, kus rohkem nõmmemetsi, on taastumine tõenäoliselt teine võrreldes näites põlenguga Emajõe Suursoo soometsas,” toob Ülle Püttsepp võrdluseks.

Metsapõlengute korral huvitab metsaomanikke, aga ka teisi kohalikke elanikke, et kui enne oli hea seene- või marjamets või kui seal kasvas haruldasemaid puuliike, siis kas pärast põlemist kasvab aastatega sinna samasuguse taimestikuga mets või on oodata teistsugust metsa.

Kuuse tulek võtab kaua aega

Raul Rosenvald selgitab, et pärast tugevat põlengut (puistuvahetushäiring) uueneb põlenguala pioneerpuuliikidega, milleks on kõige sagedamini kask, aga ka mänd.

„Näiteks kuusk võib ilmuda uueneva metsa alla päris pika aja pärast. Inimene ei pea alati sekkuma põlengujärgsesse metsa uuenemisesse, loodus saab enamasti ise hakkama. Pikaajalised uuringud Vihterpalus näitavad, et uue metsapõlve jaoks piisav looduslik uuendus tekkis kümne aastaga, inimese sekkumine sealses uuringus vajalik ei olnud.

Raul Rosenvaldi sõnul soovitatakse põlengualal säilitada vähemalt osa surnud puudest, mis soodustavad uue metsapõlvkonna teket ja arengut.

Tema sõnul hukkusid Vihterpalus pea kõik istutatud taimed, nii mänd kui ka kuusk. „Probleemiks oli see, et põlenud metsa väljaveoga ja raiega pöörati maapind segi ja kõik kuivas ära. Hiljem uuenes looduslikult küll. Kus midagi ei raiutud, tuli looduslik kase uuendus päris kiiresti. Aga see on üks ala – loomets, mujal võib olla teisiti,” räägib Rosenvald.

Metsamullast võib leida üle 3000 aasta vanust sütt

Pille Tomsoni sõnul ollakse arvamusel, et nõmmemännikud ja palumännikud püsivad/uuenevad looduslikult tänu regulaarsetele põlengutele, mis kõrvaldavad alusrindes kuused ja loovad avatud pinnast männi uuenemiseks, välja arvatud vast rannikuluited, kus on olnud avatud liivapinnast ka ilma põlenguta. „Ma pole juhtunud ühtki sellealast teaduslikku uurimust lugema ega saa kindlalt väita, et nimetatud metsatüübid oleksid tekkinud üksnes tule mõjul. Seega ei saa ka öelda, kas ja kui kaua tule mõju püsib. Meie praegused männikud on rõhuvas enamuses kultuurpuistud, loodusliku arengu korral räägiksime mitmesaja-aastastest puistutest. Eestis ei ole tänapäeval võtta kuskilt näiteid loodusliku põlengudünaamika mõjul kujunenud puistutest,” jutustab Pille Tomson.

Igal juhul võib Tomsoni sõnul väita, et märgid tulest püsivad mullas olevas söe näol väga pikka aega ning tema ise on leidnud metsamuldadest enam kui 3000 aasta vanust sütt. „Loodusele ei ole inimese sekkumine metsa taastumisse vajalik. Kuidas on sekkumine vajalik majanduslikust või esteetilisest aspektist vaadates, sõltub metsaomaniku eesmärkidest ja kaalutlustest,” lausub Pille Tomson.

Metsapõlengud Eestis

Aastatel 1921–1939 ja 1951–2000 põles Eestis üle 1000 hektari metsa aastas ära neljateistkümnel korral, halvim oli 1933. aasta, kui põles 4733 ha (keskmine põlengu pindala 8,2 ha).

Eesti metsade jaoks parim aeg oli üllatuslikult nõukogude ajal aastatel 1948–1991, kui 43 aasta jooksul oli vaid kolm suurpõlengute aastat (üks 14 aasta kohta).

Järsult suurenes metsatulekahjude pindala pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal.

Aastail 1992–2000 olid kolmel aastal suured põlengud (üks iga kolme aasta kohta). Tuntuim põlengukoht oli Vihterpalu metskond, kus 1951. aastal põlenud 2000 hektarile lisandus 1992. aastal 500 ja 1997. aastal 700 hektarit.

1999. aastal sai metsatulekahjude kustutamine maakondade päästeametite ülesandeks. Tulemus: 1999. aastal põles 1103 ha metsa ning keskmine põlengu pindala 8,5 ha oli viimase 35 aasta suurim.

Vihterpalus olid suuremad tulekahjud 1997. aastal, kui tuli möllas 700 hektari suurusel alal, ning 2008, kui tuli haaras enda alla 800hektarilise metsaala.

Allikas: ajakiri Eesti Mets, Eesti ajalehed

Tagasi üles