Kuldse sügise põhjustest

Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Käes on sügis, aeg, mil puulehed värvuvad. Küllap pakub huvi, miks see juhtub, mis määrab selle, millal ja miks puude lehed värvuvad.

2013. a sügise kohta panid nii mõnedki tähele, et lehtpuud olid tavalisest hulga värviküllasemad (kollasemad) kui muidu. Mäletan viimati midagi sarnast 2000. a sügisest. Püstitasin hüpoteesi, et selle põhjuseks võis olla kuiv ja väga soe september, vahepealne kaks nädalat jahedamat perioodi pidurdas lehtede kolletamist, aga seejärel oli taas väga soe, mis kiirendas lehtedes klorofülli lagunemist, sest keemilised protsessid peaksid kiiremini kulgema kõrgemal temperatuuril ehk kõrgem temperatuur peaks soodustama klorofülli lagunemist Kui eespool nimetatud eeldused, nt kuiv ja soe ilmastik on täidetud, siis on suurem tõenäosus näha värvilisi lehti. Selline olukord oli ka 2000. a, kui oli väga kuiv september ja oktoobri alguses läks väga soojaks.

Värviliste lehtede tekke küsimus on tegelikult taimefüsioloogia valdkonnast. Arutluskäik võiks olla järgnev. Temperatuuril ja klorofülli lagunemise kiirusel siiski suurt seost ei ole, sest klorofüll laguneb kogu aeg, ka kevadel ja suvel, aga see pole nähtav, sest samal ajal sünteesikse uut juurde. Süntees katkeb päeva pikkuse lühemaks muutudes – kindel vihje, et talv läheneb, sest valguse spektraalne koostis muutub (valgus on kollasem). Kui klorofüll on lagunenud, paljastub lehes peituv kollane karotenoid. See, kas lehed muutuvad punaseks või mitte, sõltub sellest, kas lehtedesse hakatse sünteesima antotsüaniini. Tundub üsna paradoksaalne, et säästurežiimile üle minnes hakatakse veel energiat raiskama ja pigmente sünteesima, aga nii see on tõepoolest. Sellel pigmendil on väga konkreetne ülesanne – kaitsta taime valguskahjustuste eest madala temperatuuri ja mõõduka veepuuduse oludes –, ja selle süntees sõltub ilmatingimustest (ilmastikust) ja tõenäoliselt veel mingitest faktoritest.

Et saaks nautida kuldset sügist, selleks peavad olema päikeselised ilmad ja jahedad ööd (aga mitte miinuskraadid, sest siis muutuvad lehed lihtsalt koledateks ja pruunideks). Lisaks võib tähtsust olla ka kevadistel ilmadel. Aga senimaani, sügisele lähenedes, just sellised ilmad meil olnud ongi ehk pigem päikeselised – seega miks siis lehed punased pole või miks üldse on kuidagi värve vähe, vaid lehed pigem lihtsalt varisevad?

Asi on selles, et kollased pigmedid on karotenoidid ja ksantofüllid, mida sünteesitakse juba kevadel ja mis on lehes pidevalt olemas. Nende ülesanne on kaitsta taime liigse valguse eest. Punased pigmendid on antotsüaniinid, mida sünteesitakse sügisel järsu temperatuuri muutuse korral, näiteks ootamatud öökülmad. Kui sügis on pikk, soe ja päikeseline, säilivad karotenoidid kaua, kuid klorofüll ikka laguneb, ja näeme neid kollaseid lehti, aga punase lisandumiseks on vaja äkilist temperatuuri muutust. Siiski lähevad Eestis vaid suhteliselt vähesed taimed punaseks, näiteks vaher, haab, pihlakas, lodjapuu, ja koduaedades eelistatakse intensiivselt punaseks muutuvate lehtedega metsviinapuusorte.

* **

Sügise võidukäik on vääramatu. Pole enam suviseid ilmu läinud nädalast ja käesolevgi lisab kõledust. Pöörde sügisesse tõi muutunud rõhkkondade asend, täpsemalt sattus antitsükloni kese Eestist lääne poole, mistõttu tee oli arktilisele õhumassile valla. Õnneks on see õhumass sügisel veel üsna niiske, nii et pilves ilm hoidis tugevamad öökülmad eemal, aga halla võis mõnel hommikul siiski üsna mitmel pool näha.

Tekkinud on blokeering, mis määrab ilma kogu nädala vältel. Sellistes oludes on oodata haruldase kagu- või idatsükloni saabumist. See hoiab jahedat ja niisket õhumassi Eesti kohal, nii et enamik päevi on ilmselt pilvised ja sel juhul pole ka öökülmi eriti oodata. Päev-päevalt suureneb küll sajuvõimalus, kuid sajukogused (juhul kui sajab) ei ole tõenäoliselt märkimisväärsed.