Võrumaal Varstu vallas asuva Taarapõllu talu mahedad marjakrõpsud, -mahlad ja -jahud on ammu leidnud tee tarbija südamesse, kuid kuna konkurents on tihe, tuleb pidevalt areneda. Nii ongi talu tegevjuhil Silvi Langusel terve nimekiri ideid, mis ootavad katsetamist, et maitsvaid marjatooteid juurde leiutada.
Aastas töötleb Taarapõllu 70 tonni marju ja puuvilju, muutes need mitmesugusteks toodeteks. Suure hulga toorainest kasvatab talu ise, kuigi küllap leiaks ka turult sobiva kvaliteediga marju ümbertöötlemiseks. Tingimus – see peab olema mahedalt kasvanud.
Tõsisem toimetamine marjadega algas Taarapõllul 2000. aastate alguses. Peremees Edgar Kolts oli proovinud kätt traditsioonilise põllumajandusäriga, kuid tundus, et just marjadega tegelemisel võiks jumet olla. Alguses valmistati mahlu, kuid väga edukalt müüa neid ei õnnestunud. Mõisteti, et oleks vaja põnevamat toodet kui vaid mahl ning algasid katsetused. Valmisid marjajahud ning marjakrõpsud. Viimased ei sisalda muud kui terveid marju ja ökosuhkrut. Tänapäevases maailmas, kus raske on leida ilma lisaaineteta toiduainet, ongi see innovatsioon.
Toorainet kulub jahude ja krõpsude tootmiseks muljetavaldavalt palju. Näiteks on saja grammi jõhvikakrõpsu valmistamiseks vaja lausa 800 grammi marju. Annab vast korjata!
Mahetunnustusega metsad
Metsasaadusi (mustikas, jõhvikas, pohl, kukeseen) on talu seni ise varunud, aga Languse sõnul on siiski mõttekam jätta see töö varumisettevõtetele. Et mahetunnustusega ettevõttele sobilikku toorainet korjata, ei piisa vaid sellest, kui minna kenasse metsa, mannerg näpus, noppima. Metski peab olema mahedaks tunnistatud.
Mõned aastad tagasi algatas Edgar Kolts nii Eesti kui ka Euroopa mõistes enneolematu asja – tema töö tulemusena on Eestis nüüd hulk riigimetsa kuulutatud mahemetsaks. Need metsad asuvad Lõuna-Eestis ning tunnustamine on olnud suur paberitöö, mis käis koguni Brüsseli kaudu. Oli ju vaja tõestada, et õhk metsas on puhas, läheduses pole maanteid ega tööstust, lisaks kaardistada korjekohad. Mitte iga mari, mis mahemetsas nopitakse, pole mahe. Metsaannid peavad olema kogutud kaardistatud korjekohtadelt ning korjajal peavad olema dokumendid korras.
Edaspidi on vaja mahemetsa tunnustust igal aastal uuendada ja maksta riigilõivu. Langus tunnistab, et protsess pole keeruline, kuid 1000eurone riigilõiv seab ettevõttele kohustuse varuda metsaande mehemoodi. Muidu pole lihtsalt mõtet tunnustust võtta, sest tooraine hind läheb liiga kalliks.
Enamik toorainest kasvatatakse ise
Taarapõllu istandustes kasvavad maasikad, vaarikad, sõstrad, ebaküdooniad, rabarberid, arooniad, astelpajud. Samuti on talul õunaaed. „Ise tooraine kasvatamine on tõeliselt mahukas ja ka riskantne,” räägib Langus. „See pole nii, et paned marjapõõsa kasvama ja saaki muudkui tuleb. Põõsaste ümbrust peab hoolega niitma ja kui selle töö käest ära lased, siis on väga raske järjele saada.”
Taimekahjurite vastu kasutab mahekasvataja vana kooli nõgeseleotist. See haiseb küll hirmsasti, kuid aitab kõiksugu taimekahjurite vastu. Peremees Edgar on valvas ja niipea kui märkab istanduses mõnd kahjurit, asutakse tõrjuma. „Kui ikka õielõikaja peale tuleb, siis hävib kogu saak. Oma aia mure ongi see, et teed tööd ja matad siia raha, aga kui saaki ei tule, siis pead marja ostma ning tegelikult tekib topelt väljaminek,” nendib Langus.
Väga palju oleneb muidugi ilmast. Maasikasaak jäi tänavu nigelaks ja vaarikaistandusest pole arvestatavat saaki juba teist aastat. Tõsi, selle põhjus pole mitte ilm, vaid hästi noored taimed, mis pole veel täit kasvujõudu kätte saanud. „Ilmad on muutunud, ei ole enam nii nagu kümme aastat tagasi, kui oli päikeseline lühike suvi. Nüüd on kestavad suved kauem, kuid samas pole lauspäikest. Marjade valmimisaeg on pikem ja sellepärast on need mahlasemad ja magusamad. Tasapisi hakkasime märkama, et teeme küll sama retsepti järgi mahlajooke, aga kliendid räägivad, et need on järjest magusamad. Siis selguski, et pikem suvi küpsetas marjad magusamaks ja saab hakkama hoopis vähema suhkruga,” jutustab Langus.
Aiand laienes
Kõige kiirem on talus marjakorjamise ajal. Tõsi, veidi lihtsamaks on see läinud, sest eelmisel aastal osteti marjakombain, millega näiteks sõstrad saab korjatud kahe päevaga. „Käsitsi sama tööd tehes jõuad viimaste vagudeni ja seal marjad juba varisevad. Kombainiga korjatud mari on väga kvaliteetne, puhastada on vaja minimaalselt,” selgitab Langus. Kombainiga saab korjata ka arooniat ja ebaküdooniat.
Eelmisel aastal laiendas Taarapõllu talu oma marjapõldusid kolme hektari võrra. Kasvama pandi uusi punase ja musta sõstra põõsaid, ebaküdooniat, arooniat. Eelmisel aastal pistokstest kasvama pandud mustasõstrapõõsad on praegu juba nii edenenud, et vast ei pea järgmisel aastal musta sõstart enam juurde ostma, loodab Langus.
Plaan on suurendada ka astelpaju istandust, sest seda oran˛i vitamiinipomm hindab tarbija järjest enam. Astelpaju korjamine on Languse sõnul eriti lihtne – puu all olevasse konteinerisse lõigatakse oksad koos marjadega ning saak läheb kõige täiega sügavkülma. Pärast külmutamist piisab okste raputamisest ja tuulamisest, kui mari on valmis töötlemiseks.
Eelmisel aastal pandi kasvama ligi 500 õunapuuistikut. Paraku selgus kevadel, et mügrid olid talvel väga paljudel puudel juured maa alla läbi järanud ja puud hävitanud. „Ega selle mure vastu polegi midagi teha. Ka jänesed ja kitsed teevad üksjagu pahandust, hoolimata sellest, et istandusel on aed ümber. Ikka leiavad, kust sisse tungida,” räägib ta. Õunasortidest kiidab Langus just vanu sorte, nagu antoonovka ja sügisjoonik. Mõlemad säilivad hästi ja sobivad töötlemiseks.
Marjakrõpsusid müüakse ka piiri taga
Taarapõllu mahekrõpsud jõuavad müüki ka Riia Stockmanni. Üks suurem klient on Belgias, nendele tehakse marjakrõpse omamärgitootena (privat label’ina). „Nad on väga huvitatud mahedast tootest ja suurest kogusest. Soovid on neil suuremadki, kui teha suudame. Näiteks tänavused vaarikad broneerisid nad kõik endale. Mahevaarikas on Euroopas üldse väga hinnas. Eks nagu Eestiski – vaarikas on üks siinse rahva suur lemmik,” märgib Langus.
Eestis on Taarapõllu talu tooted müügil pea kõigis suuremates kaubanduskettides ja ökopoodides. Vaid Valga ja Võru elanikud tulevad pigem kohapeale kaupa soetama. Saab ju siis osta veidi odavamalt, sest ega mahedad marjatooted poeletil just kõige odavamad pole. „Ega ma ise ka võib-olla ei ostaks, kui oleks tegemist tundmatu tootega, just kalli hinna pärast. Aga hind tuleb sellest, et tootesse kulub väga palju toorainet. Samas mõtleme: kui sööd meie marjakrõpse 20 grammi, siis oled kätte saanud suure jao päevasest vitamiinivajadusest,” sõnab Langus.
Ettevõtmises töötab praegu kaksteist ümberkaudset inimest. FIE Edgar Kolts kasvatab marju, Taarapõllu Talu OÜ aga toodab ja müüb. Talu on kasvanud kuni eelmise aastani, kuid praegu jäänud sellel tasemel pidama. Kuna toortoitu ja näkse on turule tulnud plahvatuslikult palju, tuleb ka meil välja mõelda uudseid tooteid, ütleb Langus. „Olime esimesed, kes hakkasid taolist asja tegema ja nüüd tuleb taas panustada tootearendusse. Küllap samamoodi nagu Edgar kunagi põlve otsas võttis asja ette ega jätnud enne katki, kui toode valmis oli. Õnneks on meil ideid kogunenud päris palju.”
Tulevikust rääkides sõnab Langus, et tõenäoliselt ei jõua ikka kõike ise kasvatada ning tuleb hakata rohkem toorainet sisse ostma. Siin on küsimus mahekasvatajates või õigemini nende puudumises – sõstraid on lihtne mahedalt kasvatada ja neid ikka saab, kuid just vaarikas, maasikas ja astelpaju on kultuurid, mille järgi nõudlus suurem. Üks täiendav suund on ka tavatoodete tootmine, sest sellest kevadest on Taarapõllu talul luba valmistada mittemahedat toodangut. „On kliente, keda ei huvita toote mahedus, vaid suur kogus. Mahetoodangut paraku lõputult palju pole,” räägib Langus.
Mahenäkse pakuvad enamasti välismaised hankijad
Selveri ostudirektor Katrin Riisalu
Mahedad toiduained on koguvad populaarsust, sest tarbija toitumisteadlikkus on kasvanud. Mahenäkside pakkumisi on palju, kuid suur osa neist on siiski välismaiste hankijate omad. Eesti hankijad ei ole tihtipeale võimelised tooteid kauplustesse tarnima, eriti veel poeketi kaudu.
Muutusi selles letis on vähe, sest toodete tegelik müük on ikkagi väike ning Eesti tootjat Eesti tootja vastu vahetada on raske. Rohkem võiks olla pakkumisi, kus pakend, hind ning logistika on kõik kenasti paigas.
Näkside kategoorias on pakend väga oluline, sest näksid on tihti impulssost ning toode ostetakse just pakendi järgi. Mahemärk on paljudele tarbijatele oluline, kuid ei pruugi aidata toote müügile kaasa, eriti kui toote pakend pole atraktiivne.
Mahetoodete müük on kasvamas, sest ajakirjanduses ning sotsiaalmeedias on palju selleteemalisi artikleid ja blogisid. Mahetooteid ostab kindlasti teadlik tarbija, kelle sissetulek on tõenäoliselt suurem. Usun, et perekonnaseis ja laste olemasolu pole siinkohal oluline.