Tiivulised põlluvalvurid

Tuuletallaja. Foto: Wikipedia

Aprillist septembrini satub siin-seal silma vilja- või heinapõllu kohal lendavaid väiksemat kasvu, umbes hakisuurusi, aga pikema sabaga kulle.

Tihtipeale teeb ta paigallendu – rapleb, see tähendab hoiab end sagedate tiivalöökide abil õhus ühel kohal, kasutades ka vastutuule tõstejõudu, vahel tõusvaid õhuvoolegi. Taolisest lennulaadist on see pistrikuliik saanudki oma eestikeelse nime – tuuletallaja. Seljapool on tuuletallajal tellispruun, tiivalabad mustjaspruunid, isasel pea ja saba helehall, alapool tumedate triipudega kreemikaskollane, sabatipul on must vööt.  

Osava lendajana on tuuletallajale omane kevadel pesapiirkonnas etendatav lennumäng. Liigiomase pooleldi nasaalse kjii-kjii-kii-kii-kila saatel lendab isane tuuletallaja vaheldumisi end ühelt küljelt teisele keerates ja lauglendu kasutades edasi-tagasi, emane aga jälgib teda mingilt istepaigalt. Siis lendab isalind valitud pesakoha juurde, laskub sinna, näitleb haudumist ja kohendab pesamaterjali, kutsudes emast valjude tsikk-hüüetega. Kui emane lõpuks suvatseb pesaservale tulla, pakub kaasa talle varem varutud hiirt ja kui see vastu võetakse, järgneb paaritumine.  

Saaki seirab tuuletallaja peamiselt lennul, enamasti kuni paarikümne meetri kõrgusel õhus rapeldes, saba lehvikuna laiutatud. Rappelennul välja peilitud pisinärilist, eeskätt uruhiirt või mügrit märgates lausa laskub ta järk-järgult allapoole ja lõpuks mõne meetri kõrguselt alla sööstes rabab ohvri küünistesse. Harvem langeb tuuletallaja saagiks mõni konn, sisalik või värblind. Viimaseid kaht püüab ta küll rändel olles, sest teekonnal Vahemere maadele on konkurente-hiirekütte rohkesti, nii et vahel tuleb leppida ka rohutirtsude ja isegi vihmaussidega. Nagu mitmel teiselgi kullilisel, on ka tuuletallajal nägemispiirkonnas ultravioletne laineriba, mis lubab silmata hiirte jäetud uriininirekesi.

Tuuletallaja pesitseb kogu Euroopas (paitsi Koola poolsaarel), Lääne-Siberis, Loode-Aafrikas, Lähis-Idas ja Lääne-Indias. Eestis on tuuletallajate arvukus viimase poole sajandiga tublisti kahanenud ja nüüd võib meie asurkond küündida 900 paari kanti. Vahepeal, paarikümne aasta eest, oli seis nukramgi. Pesaehitamisega tuuletallajad end kuigivõrd ei koorma – enamasti pesitsetakse vanas varesepesas, harvem mõnes müüriõõnes või avaramas puuõõnsuses. Nad võivad pesitseda ka linnades kivihoonete varemete orvades või eenditel, isegi avara lennuavaga suures pesakastis.  

Maikuu algupoolel täiendab emalind päev-päevalt munakurna, nii et lõpuks on pesas kuni kuus ookerkollase või helepruuni taustaga tihedalt pruuniga tähnitatud muna, mida asutakse hauduma alates kolmandast. Seetõttu on pojad eri suurusega. Haudeaeg kestab neli nädalat, haudujaks on suuremalt osalt emalind, kes ei lahku pesalt ka poegade esimese kahe elunädala jooksul. Toidu eest hoolitseb isane, emane aga rebib pessa toodud hiirtest poegadele lihatükikesi, ise neelab alla naha, skeleti ja muu. Seedumatud osised (luud ja karvad) öögatab ta räppetompudena välja, nii et neid analüüsides on võimalik teada saada, keda tuuletallajad on söönud.

Kahe-kolme nädala vanuselt suudavad pojad hiiri juba tervena alla kugistada ja siis hakkab emalindki saagijahile lendama. Iga poeg tarbib ju isegi viis-kuus hiirt päevas. Viie nädala vanuselt lendavad pojad pesast välja, käivad seal mõnd aega veel ööbimas. Esialgu saavad nad vanemate püütud hiiri ja õpivad ise saaki tabama, nii et augustis võivad nad juba eluga iseseisvalt ja omaette toime tulla. Rändele asuvad nad  augusti lõpul, jäädes talveks eeskätt Lõuna-Euroopasse.

Tuuletallaja on valitud Belgia rahvuslinnuks. Terve leviala ulatuses arvatakse nende koguhulgaks olevat kuni viis miljonit isendit, mis tundub küll suure arvuna, kuid tegelikult jagub vaid üks lind kolmele ruutkilomeetrile ... Nii ongi rahvusvaheline looduskaitse nõukogu arvanud tuuletallaja täielikku kaitset väärivate lindude hulka, Eestis aga on ta kaitsealuste liikide kolmandas kategoorias.