Mustad linnud mere ääres

Olav Renno
, linnutundja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kormoranid.
Kormoranid. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Peaaegu igal jalutuskäigul mere ääres või paadisõidul võib näha kividel seismas, vees ujumas või vee kohal lendamas suuri läikivmusti pikakaelalisi linde. Need on kormoranid, pelikanide sugulased kalasööjad.

Ujumiselt sukelduvad nad vahetevahel, et kalu püüda. Mõnikord võib neid näha ka kaldapuude otsas istumas. Paigal olles on neil tihti tiivad poollahti või päris laiutatud – nõnda käib tuul sulgedest paremini läbi ja kuivatab neid, kui saagijaht peetud. Pisut ürgse välimusega kormoranidel pole tava oma sulgi rasumäärdega võida, nagu seda teevad pardid-haned-luiged, ja seetõttu saab sulestiku pealiskiht läbimärjaks. Muide, märgunud suled lubavad soodsamalt sukelduda, sest nende vahel pole ju õhku.

Meie tähelepanu pälvinud linde binokliga silmitsedes näeme, et nende nokk on sale ja üsna pikk, ülanokk konksjas, lõuaalune kollane. Pikk ja lai saba soodustab vee all manööverdamist ja vilgaste kalade tabamist. Kiire ujumise tagavad laiade labadega sõudjalad, millel ka tagavarba ja teise varba vahel on ujulest.

Maailmas on kormorane üle 40 liigi. Osa neist on tublid guaanotootjad: sadade tuhandete aastate kestel on kuivemas kliimas asuvatel pesitsussaartel, kus miljonite teiste kalasööjate hulgas elutseb mitmeid kormoraniliikegi, ladestunud kuni 12 meetri paksune kivistunud väljaheitekiht. Selles sisalduva rohke (kuni kolmandik massist) fosforhapendi tõttu sai guaano paarisaja aasta eest oluliseks põlluväetiseks. Meie kormoranide väljaheited uhutakse vihmaga ära, kuid see kraam on nii vänge ja kange, et kormoranikolooniates sureb selle mõjul taimestik ja puud jäävad raagu.

Kui Euroopas oli selle kalandusele kahju toova linnu massiline küttimine viinud ta väljasuremise äärele (1960. aasta paiku oli neid vaid 800 paari), leiti, et ta on kaitset vääriv liik. Nüüdseks on tema koguarv meie mandril 1,2 miljonit ja kalakasvandustes lubatakse neid küttida. Eestis on liik kolmandiku sajandiga jõudnud kosuda nullist 15 000 haudepaarini (pluss mittepesitsevad nooremad aastakäigud). Kormoranide arvu lubatakse piirata munade õlitamise (see häirib loote hingamist) või läbitorkamise teel. Norras aga kütitakse kormorane toiduks, igal aastal vähemalt 10 000.

Esimene kormoranipesa Eestis leiti 1983. aastal Malusi saartelt, seejärel hakkasid nad pesitsema Väinamere väikesaartel, eelmise aastasaja lõpuks olid nad hõlvanud ka Pärnumaa saarekesed ja läänesaarte ümbruse ning jõudnud Kolga lahe saartele. Seejärel asus neid ka sisevetele (mujal Euroopas on nad sisemaal tavalised): 1994. aastal lõid mitmekümnepaarilise koloonia näiteks Võrtsjärvel Võnn- ehk Tondisaarele, kus puud seetõttu massiliselt kuivasid.

Kormoranid pesitsevad koloonialiselt mere või sisejärvede läheduses, kuni mitusada paari (Eestis maksimumina 3000 paari) ligistikku. Pesa on okstest, raagudest, kõrtest ja igasugusest kättesaadavast materjalist kogukas rajatis puuvõra servaosas või ladvas või saarel kividel või põõsal. Pesamaterjali püütakse tihtipeale näpata naabritelt, millest tekib pidevalt tüli ja üldse on kormoraniasundused väga kärarikkad. Jäälagunemise järel algab munemine ja igas pesas on kolm kuni kuus muna, mida vanemad hauduvad kordamööda. Keskmiselt 30 päeva pärast koorunud pojad on alul paljad, nädala jooksul muutub nende nahk roosast süsimustaks ja kattub siis tiheda udusulestikuga. Pessa jäävad nad 50 päevaks ja vanalindude seltsi veel umbes sama kauaks. Pojad saavad vanematelt toitu oma nokka sügavale ema või isa kurku ajades ja sealt poolseedunud kalu kugistades. Korraga suudab vanalind oma makku ahmida tubli pool kilo kalu.

Saagijahil käivad kormoranid kaks-kolm korda päevas. Esialgu snorgeldatakse, see tähendab ujutakse pea vee all, et kalu seirata; sukeldutakse kaheks-kolmeks minutiks. Saagiks langevad vaksa või paari pikkused kalad, harva suuremad, enamjaolt emakalad, ahvenad ja lutsud. Iga lind tarbib päevas 300–500 grammi kala, nii et 7–8 kuud meie vetes olles sööb iga kormoran umbes sada kilo kalu ja kogu asurkond – vanad ja noored kokku – vähemasti 5000 tonni. Enamiku sellest moodustavad küll väheväärtuslikud liigid, ent kalamehi see ei huvita ja igal kevadel katsutakse oma konkurentide järelpõlve kahandada. Selles osas pakuvad abi merikotkad, kes on õppinud kormorane püüdma, ning hallvaresed ja rongad mune ja pisikesi poegi näpates. Nii et kormoranide elu pole naljamäng.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles