Keravälgu mõistatus

Keravälk Foto: Wikipedia.org

Suvi on küll taandunud mõõdukamatesse näitajatesse ja ilm pole enam nii soe, kuid äike ja sellega seonduv on jätkuvalt päevakohane.

Keravälgu järjejutus püüan valgust heita teooriatele ja hüpoteesidele, mis peaksid kirjeldama keravälgu olemust ja tekkimist puudutavaid küsimusi.

Kindlasti aitab keravälgu mõistatuse lahendamisele kaasa mitmesugused tähelepanekud, millest toon ära vaid mõned. Esiteks muidugi kõige ilmsem seos äikesetormiga – rõhuval enamikul on nähtud keravälku just äikesega seoses. Samuti on täheldatud, et keravälk langeb justkui pilvedest ning pilvedes on keravälgu mõõtmed suuremad, mis viitab seosele elektri- ja magnetväljadele. Et keravälk helendab ja suudab ka asju süüdata, viitab nähtuse kõrgele temperatuurile ja suurele energiasisaldusele, kuid pikk eluiga (kuni isegi 1 minut) stabiilsusele, mis tähendab, et energia peab kuskilt kas juurde pidevalt tulema või on nähtus keskkonnast isoleeritud. Vahel harva on keravälku nähtud lausa parvedena, kusjuures täheldatud on keetaolist paigutust, mis võiks esmapilgul viidata elektromagnetlainetele ja võimalikule interfereerumisele sõlmkohtades.

Kindlasti on üks huvitavamaid tähelepanekuid oletatav seos ühe teatud joonvälgu tüübi ja keravälgu vahel. On põhiliselt kahte tüüpi joonvälke: positiivsed ja negatiivsed. Positiivseid välke on palju vähem (hinnanguliselt 5–10 % kõikidest välgulöökidest) ning nad on palju võimsamad. Positiivsed välgud tekivad tavaliselt rünksajupilveelemendi eluea lõppedes, sest positiivne laeng pilve ülaosas on veel neutraliseerimata. Kui tingimused on sobivad vahemaa läbilöögiks, vallandubki positiivne välk. Selle oletatava seose kasuks räägib asjaolu, et keravälke nähakse äikese lõpu poole, kusjuures need lagunevad pilveelemendid (nn äikese ehitusplokid) liiguvad samuti äikese tagaosas. Lisaks on sageli täheldatud keravälku seoses lähedase või väga valju pikselöögiga. Arvestada tuleb, et see on siiski kõigest huvitav tähelepanek, sest otsest seost keravälgu ja positiivse välgu vahel pole veel keegi tõestanud.

Keravälgu tekkimise kohta on püstitatud väga eripalgelisi teooriaid, millest vaid tähtsamad ja laiemat kõlapinda leidnud. 20. sajandi alguses peeti üpris autoriteetseks seletust, et tegemist on silma võrkkesta optilise pettega, kuid siiski on liiga palju inimesi näinud keravälku (tänapäeval hinnanguliselt vähemalt 10 tuhat inimest).

Väljapaistev nõukogude füüsikateoreetik J. Frenkel pidas keravälku keemiliseks nähtuseks. Tegemist pidavat olema keemiliselt aktiivsete ainetega, mis moodustuvad atmosfääris välgu tõttu. Need ained tekitavadki mulli, mida nähakse keravälguna. Ka paljud teised teadlased (tänapäevalgi) peavad keravälku keemilise päritoluga loodusnähtuseks.

Ruumipuudusel jätkan keravälgu olemust, teket ja käitumist kirjeldavate ja selgitavate teooriate tutvustamist järgmises loos.

Soe suveilm on asendunud harju keskmise ehk mõõduka soojusega. Mõni selgem öö võib varasemate soojade ööde kõrval tunduda isegi sügishõnguline. Ka päevasoe ei tõuse naljalt üle 20 kraadi. Ilma jahenemise tõi 10. augustil Fääri saartelt Skandinaaviasse liikunud sügav läänetsüklon (õhurõhk oli 7. augustil selle keskmes 980 hPa). Seetõttu püsis nädala esimene pool tuuline, merel ja rannikualadel isegi tormine, esines sajuhooge.

Tsüklon siiski täitub aegamisi ja tuul rahuneb. Õhumass on jahe, soodustades öösel, kui ilm peaks selge olema, õhutemperatuuri langemist vähemalt sisemaal alla 10 kraadi, ja päevalgi jääb õhusoe valdavalt alla 20 kraadi. 13. augustiks toob järjekordne läänetsüklon ookeanilt soojust ja niiskust, mistõttu tuul tugevneb ja ilm läheb ilmselt sajule. 15. augustil näib hea võimaluse saavat antitsüklon, mis võib ilma pikemaks ajaks ilusaks, rahulikuks ja päeviti ka soojaks muuta, ent unustada ei saa ka madalrõhkkondi, millest üks võib Venemaa lääneservas ja ka Eestis ilma siiski jätta jahedaks ja hoovihmaseks.