Öeldakse, et ole soovidega ettevaatlik, sest mõnikord võivad need ootamatult täituda. Mina alustasin kõrvalhoonele ammuse unistuse, katusehaljastuse rajamist „tänu” 2010. aasta 9. detsembril Eestit tabanud tormile Monika. Tormi tagajärjel andis katusekonstruktsioon katuseneelu kuhjunud lume raskuse all järele, tekkis doominoefekt ja katus varises kokku.
Olles läbi mõelnud oma võimalused ja vajadused, otsustasin hoonel olnud 45kraadise kaldega katust enam mitte taastada. Nii vajas paarisaja ruutmeetri suurune pind uut lahendust. Kuna olin huvitunud rohekatustest juba pikki aastaid, avanes nüüd võimalus kodustes tingimustes eksperimenteerida.
Miks tehakse haljaskatuseid?
Rohkelt näeb katuseaedu Lääne-Euroopa ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika suurlinnades. See on väga teadlik valik lahendamaks mitmeid ökoloogilisi probleeme, kus taimestatud haljaskatus „püüab kinni” suure osa sademeveest, mis muidu otse kanalisatsiooni oleks vaja juhtida. Samuti vähendavad haljaskatused jahedamal ajal majade soojakadu ning kuumal suveajal aitavad elamus jahedust hoida.
Rohekatus seob ka suure koguse CO2. Suurlinnades on see eriti oluline, sest rohelisi pargialasid, mis linna kopsudena töötaksid, jääb järjest vähemaks. Katusehaljastuse rajamisel on võimalus lähtuda ekstensiivsest või intensiivsest kasutusest. Intensiivse kasutusega projektide näol luuakse hinnalisi uusi võimalusi tuua rohelust ja aktiivseks puhkamiseks sobivaid rohealasid kitsastesse linnatingimustesse. Ekstensiivse kasutusega rohekatused pidevat tallamist ei talu, küll võib seal teha hooldustöid. Oskusliku lahendusega on aga sealgi võimalik taimestust üsna lähedalt nautida.
Rajamise rõõmud
Julgustust ja nõuandeid sain sel ajal, 2010. aastal, vastilmunud Linda McIntyre ja Edmund C. Snodgrassi ilmunud raamatust „The Green Roof Manual: A Professional Guide to Design, Installation, and Maintenance Hardcover”. Sinna on kokku kogutud Euroopa ja Ameerika eri paigus tehtud projektide kogemused ning välja toodud võtete plussid ja miinused. Eriti meeldis mulle sealt nõuanne just kodustes tingimustes läbi ajada lihtsate võtete ja väikse eelarvega.
2010. aasta suvi kulus katuse harutamisele, konserveerimisele ja mõistlike lahenduste leidmisele. 2011. aasta suvel alustasime ehitusega. Kõigepealt tegid oskajad meistrid katusele tugevusarvutused. Sarikate paigaldamise etapis andsime sademetele äravoolu tagamiseks katusele 1,5% kallet. Kalde kõrgema poole geomembraani fikseerimiseks kasutasime 100x100 prussi, mis omakorda sai kaetud valtsitud plekiga. Madalama poole serva sai plastlaud, mille paigaldasime äravoolu võimaldamiseks katusest poolteist sentimeetrit kõrgemale ja ummistuse vältimiseks sai katuseserv kaetud veel kahekümne sentimeetri ulatuses suurte kivikestega, kust vesi kergelt läbi valguda saab. Kuna hoone pole köetav ja katus on ekstensiivse kasutusega, siis rohkem kaitsekihte geotekstiili jt materjalide näol sinna ei saanud. Samuti ei lisanud ma vett salvestavat matti ja dreenivat spetsiaalset katet, mida tuleb kindlasti kasutada näiteks intensiivse kasutusega katushaljastuste korral.
Järgmiseks tööks sai sobiva kasvupinnase kokkusegamine. Kuna umbrohuseemnetest vaba põllumulda pole olemas, otsustasin segu teha neutraliseerimata rabaturbast, 0–4 mm fraktsiooniga paekivi sõelmetest ja kergkruusast. Lähtusin põhimõttest, et turvas seob hästi niiskust ja paekivisõelmed neutraliseerivad turba plaanitud taimede jaoks sobivale pH väärtusele. Kergkruus toimib hästi drenaa˛ina, on väga kerge ja aitab säilitada kasvupinna õhulisust, samuti seob see sademekülluse ajal osa veest, mille taimed põua ajal jälle kasutusse võtavad. Substraadiks sobib ka liiv ja muud kivimitest täitematerjalid. Mõte on selles, et kasutada kohalikku kättesaadavat ja säästlikku materjali.
Drenaa˛ina toimib hästi ka tellisepuru, purustatud kruus jne. Kergkruus on siiski ühe komponendina parim just oma kaalu tõttu. Mina kasutasin liiva ainult puhkenurgas paeplaatide alusena, mujal lisaraskust liiva näol ma kasutada ei tahtnud. Kasvupinnase komponendid said katusele laotatud kihtidena ja seejärel juba kohapeal segatud. Põua tõttu tuli enne taimestamisega alustamist kasvupinnas veel korralikult märjaks kasta. Kihi paksuseks sai tihenenult 5–7 cm.
Katuse taimestamine
Katuse taimestamiseks on mitu võimalust – seemnekülv, pistikud, potitaimed või ettekasvatatud matid. Mina kasutasin kombineeritult kolme esimest varianti. Igaühel neist on oma head ja vead. Seemnest külvates tuleb arvestada üsna pika idanemiseajaga ja soovitud tulemust tuleb kaua oodata. Siiski on liike, mis lähevad paremini kasvama pigem külvist – näiteks liivateed (Thymus), nõmmnelk (Diantus arenarius) ja nurmnelk (Diantus deltoides). Hulga kiirema ja samas soodsa tulemuseni jõuab kergelt juurduvate pistikutega pinda kattes. Tükeldatud pistikud võib külvata otse kohevale pinnasele ja seejärel kinni rullida. Kõige lihtsamini juurduvad erinevad kukeharjad (Sedum). Oma valikus kasutasin kuuekandilist (S. sexlanguare), Kamtatka (Sedum kamtschaticum), Ewersi (S. ewersii), roomavat (S. spurium), valget (S. Album) ja kalju-kukeharja (S. rupestre). Lisaks kasutasin veel mägisibulate (Sempervivum) liike ja vorme, kääbusiirist (Iris pumila) ja kobarkivirikku (Saxifraga paniculata).
Juurdunud potitaimedest saab soovitud tulemuse kindlasti kõige kiiremini. Puudus on aga kallis hind ja kasvumullaga kaasa tulevad umbrohud. Samuti ei tohi katusele istutatavad potitaimed olla hellitatud väetiste ja muu liigse hoolitsusega – vastasel juhul ei suuda need toitainevaeses kasvusubstraadis ja üsna ekstreemsetes oludes ellu jääda. Kasutasin taimestuse ilmestamiseks üksikute taimedena veel Hokkaido kukeharja „Bertram Anderson” (Sedum cauticola), murulauku (Allium schoenoprasum), Alpi astrit (Aster alpinum), harilikku kassikäppa „Rubra” (Antennaria dioica), Fääri kortslehte, (Alchemilla faeroensis var pumila), karvast kadakkaera (Cerastium tomentosum), padjandfloksi (Phlox subulata), ahtalehist sininokka (Sisyrinchium angustifolium) ja Dalmaatsia kurereha (Geranium dalmaticum).
Katusehaljastuse juures on eriti tore see, et igal aastal ja aastaajal näeb see pisut teistsugune välja. Aastad pole vennad – mõnele taimele on pehme ja niiske talv talutav, mõni jälle eelistab kuivemaid ilmaolusid. Mõned algselt katusele toodud taimed ei pidanud kasvutingimustele vastu (mägisibulad), mõned olid aasta varjusurmas ning ilmusid jälle järgmisel aastal nähtavale (padjandfloks). Just ebastabiilsete ilmaolude pärast tasuks taimestus teha liigirohke. Ka ei tasuks taimedega väga selgepiirilisi jooniseid suurte laikudena teha, sest muidu tuleb tühjaksjäänud laik uuesti taimestada. Segaistutuse korral on see risk palju väiksem. Samuti saab olenevalt katuse kaldest ja valgustingimustest katsetada ja kasutada palju pikemat nimekirja sobivate taimede valikust. Kuigi selliselt rajatuna võib lõpliku tulemuse saavutamiseni kuluda 3–5 aastat, tuleb võrreldes valmis taimemattide kasutamisega selline katus palju isikupärasem ja rajamishind mitu korda soodsam.
Katusele pääsemiseks on taaskasutusena valmistatud metallist toekas „taevatrepp” ning selleks, et mugavalt vaateid nautida, sättisime liivapadjale laotud paeplaatidele paika ka aiapingi. Nii tekkis „taevaaia” puhkenurk – mõnus koht kõrgelt vaateid nautida ja kohvi juua.