Ehmatav langus 30 aastaga

Peeter Raidla
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Marko Saarm / Sakala

Ütlen ausalt, et Eesti puuvilja- ja marjakasvatuse numbrite võrdlus viimase 30 aasta lõikes pani ehmatama. Kuidas on võimalik, et õuna- ja pirniaiad on selle aja jooksul kahanenud ligi kolmekordselt, kogusaak kümme korda ja saagikus üle nelja korra? Aga statistika kinnitab seda ja minu ehmatus ei suuda siin midagi muuta.

Ilmselt on põhjus selles, et omaaegsed kolhooside ja sovhooside suured õunaaiad jäeti paljuski lihtsalt unarusse. Ka minu enda maakodu lähedal on üks selline hüljatud ja metsistunud õunaaed. Suurte aedade kadumist kinnitab seegi, et üle poole Eestis kasvavatest viljapuudest ja marjapõõsastest asub tegelikult koduaedades. Oma kümne viljapuu ja marjapõõsaga kuulun minagi sellesse kategooriasse.

Kolm marjaliiki moodustavad siiski meeldiva erandi. Need on maasikas, mustsõstar ja astelpaju, millest suurem osa kasvab just istandikes. Samas on ka meie kõigi lemmiku maasika kasvupind ja saagikus kümne aasta taguse seisuga võrreldes tegelikult kahanenud. Tõsi, alates 2009. aastast on taas märgata kosumist nii maasika kasvupinna kui kogusaagi osas. Maasika saagikus on olnud viimased viis aastat üsna stabiilses seisus, näiteks mullu saadi hektari kohta keskmiselt 2 559 kilo maasikaid.

Foto: Allikas: statistikaamet
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles